Kodu kujutatakse ja kujutletakse sageli kui „linnupesasarnast” paika. Romantilise nägemuse üks osa on ka täielik vabadus ise olla ja ise teha ehk „oma tuba, oma luba”. Paljus on privaatne kodu siiski illusoorne, sest ikka ja jälle on ühiskond sellesse oma ideede ja normidega sekkunud. Teisalt ei ulatu idee privaatsest kodust sugugi ürgaega.

Kapitalismieelsetes ühiskondades oli üksikisiku elu lahutamatult seotud kogukonnaga. Intiimseks eraeluks tänapäevases mõistes oli vähe võimalusi ja inimene ei saanud omaks pidada kuigi paljut. Sestap puudus selge piir avaliku ja privaatse vahel. Ka Eestis elas suurem osa rahvast aastasadu ruumikitsikuses. Lihtrahvas nii maal kui ka linnas tegi majapidamis- ja käsitööd, sõi ja kasvatas lapsi ühes-kahes ruumis, sageli magati mitmekesi ühes voodis. Omaette tuba ja täielik privaatsus on siinmail uue aja luksus.

„Koduruumi” ja selle kontseptuaalse kaksiktermini „avaliku ruumi” mõiste hakkasid selgemat kuju võtma 17. sajandi Lääne-Euroopas kiire linnastumise kontekstis. Uurijad on eriti esile tõstnud rikaste kaubalinnadega Hollandit, kus kodanlasele sai kodu oluliseks väärikuse ja esinduslikkuse sümboliks, tema identiteedi tugisambaks. Kuigi ka tollastest Madalmaade olustikumaalidest õhkub hubasust ja intiimset mugavust, võib koduse privaatsuse selgest emotsionaalsest väärtustamisest, isegi kodukultusest rääkida alles alates 19. sajandist.

Elamust sai järk-järgult võõrastele suletud privaatne koht, kusjuures ka kodu sees hakkasid eristuma vähem ja rohkem suletud tsoonid.

Industrialiseerumise ja urbaniseerumise tulemusena liikus suur osa töökohtadest väljapoole kodu – vabrikutesse, kontoritesse, teenindusse ja mujale. Kiiresti muutuvas maailmas pidi indiviid leidma teistsugused sotsiaalsed ankrud kui need, mida ümbruskond ja kollektiiv seni pakkunud olid. 19. sajandi kultuurimurrangule on iseloomulik, et tähelepanu fookusesse tõusis tuumikpere kui sotsiaalse elu olulisim kese ja sestap hakkas keskklass vastandama kodu eeskätt töömaailmale. See mentaliteedimuutus väljendus ilmekalt kodude ruumijaotuses ja kujunduses.

Elamust sai järk-järgult võõrastele suletud privaatne koht, kusjuures ka kodu sees hakkasid eristuma vähem ja rohkem suletud tsoonid. Esmajoones hakati eraldama peremehe-perenaise magamistubasid, kuhu ei tohtinud astuda võõra jalg. Loomulikuks sai maja või korteri tubade uste sulgemine privaatsuse tagamiseks. Koduruumi hakati nii sooliselt kui ka klassiliselt selgemini tsoneerima. Seejuures lähtuti pigem patriarhaal-hierarhilisest vaatest, kuna mehele loodi privaatsed kambrid, nagu kabinet, raamatukogu või sigarisalong, kuid naine veetis aega ühisruumides – elutoas, lastetoas või köögis. Teenijatele jäid väiksemad ja odavamalt sisustatud ruumid, mis paigutati omaette tiiba või keldrikorrusele, neile olid määratud eraldi sissepääsud taga- või köögiuksest

Kodu eraldatust välismaailmast hakati rõhutama ka romantilise ja fantaasiaküllase disainiga: uste ja akende ette seati rasked siid- ja sametdraperiid ja kardinad, seinad riputati täis pilte ja kaunistusi, lopsaka mööbli vahekohad täideti taimede ja nipsasjadega, armastati rohkeid pitse ja tupsukesi. Nii dekoreeriti kodud otsekui teatrilavaks, kus perekond sai näidata oma sotsiaalset staatust ja jõukust, kuid perele endale lõi see pehme pesakese taolise varjupaiga. Lisaks sellele levisid moderniseeruvas ühiskonnas teadmised pisikute ja tolmu kahjulikust mõjust tervisele. See tähendas, et avalikku ruumi hakati käsitlema nakkusohtlikuna ja vaid kodus sai kindel olla ümbritseva miljöö turvalisuses ja puhtuses.

Nii dekoreeriti kodud otsekui teatrilavaks, kus perekond sai näidata oma sotsiaalset staatust ja jõukust, kuid perele endale lõi see pehme pesakese taolise varjupaiga.

Rehemajast individuaalelamuni

Eestis hakati 19. sajandi teisest poolest alates vanu talumajasid ümber ehitama ja neisse lisandusid kambrid, kus oli ühise avatud planeeringuga rehetoaga võrreldes rohkem eraldumisvõimalusi. Sajandilõpu jõukates taludes ja suuremates linnakorterites oli veelgi enam privaatsust. Magamistube tuli juurde ja kõik pereliikmed said oma voodid. Privaatsuse enamat väärtustamist peegeldasid ka uued käitumisnormid: külalised pidid tuppa tulles uksele koputama; puhtasse kambrisse ei astutud enam õuejalatsitega, vaid need võeti jalast. Esinduslikumaid ruume hoiti paremas korras ja neid koristati sagedamini kui võõra silma alt eemal olevaid panipaiku või kööki.

Avaliku-privaatse dihhotoomia muutus ka suuresti sooliseks, sest just kodust pereema seostati senisest tugevamalt koduse turvalisuse, soojuse ja privaatsusega, kuid ka vastutusega kodu puhtuse ja seeläbi pereliikmete tervise eest. Naise ülesanne oli kodutunde loomine. Ajapikku hakkas idülliline kodanlik pereelu sümboliseerima ka rahvusühtsust, avalikus diskursuses juurdus käsitus rahvusriigist kui harmoonilisest ja turvalisest kodust. Tegelik elu oli siiski märksa vastuolulisem, idülliline koduparadiis ei olnud kaugeltki kõigile kättesaadav ning ka „koduses” riigis olid hoolitsuse kõrval järjest olulisemad kontroll ja reguleerimine. Nii näiteks sekkusid iseseisvas Eesti Vabariigis meditsiin, haridus ja kodumajandus järjest jõulisemalt seni isiklikuks peetud puhtuse, tervise ja toidu teemadesse. Inimesi manitseti ja õpetati oma kodus õigesti koristama, toitu valmistama, sööma ning lapsi kasvatama. Neid küsimusi ei peetud enam eraasjaks, vaid neist sõltus ka rahva elujõud.

Privaatsuse enamat väärtustamist peegeldasid ka uued käitumisnormid: külalised pidid tuppa tulles uksele koputama; puhtasse kambrisse ei astutud enam õuejalatsitega, vaid need võeti jalast.

Samas võimaldas kiire elatustaseme tõus ehitada palju uusi kodusid nii maal kui ka linnas. Näiteks kui 1920. aastate algul olid Eestis kaks kolmandikku linnakorteritest kööktoad ja ühetoalised korterid, siis sõja eelõhtul oli kujunenud standardiks eraldi köögi ja kahe toaga korter. See tähendas, et märksa rohkem inimesi sai rääkida oma isiklikust kodust või lausa oma toast. Lahedamad olud ja demokraatlik iseolemine ei kestnud aga kaua, sest sõjapurustused tõid 1940.–50. aastail kaasa tagasilöögi ja suure korterikitsikuse. Teisalt lõid poliitilised traumad – jälitamised, arreteerimised ja küüditamised – eraelu puutumatusse suure haava – kodu ei olnud mingil juhul enam kindlus. 

Sulaaeg tõi teatud leevenemise nii materiaalses kui ka vaimses plaanis – repressioonid vaibusid, ellu jäänud küüditatud said koju tulla ja massiline tööstuslik elamuehitus vähendas koduste elamistingimuste viletsust. Ometi oli paradoksaalselt just Hruštšovi-aegse ametliku poliitika eripäraks rünnak koduse privaatsuse vastu: propageeriti kõike ühist ja ühiskondlikku, sundkorras lammutati eramuid ümbritsevad aiad, ülistati sööklaid ja ennustati koduköökide kadu. Sestap olid uutes korterelamuteski köögid tibatillukesed. Venemaal seati sisse koguni omaette kodusisustuse kontrolli komiteed, mis käisid elanike maitset ja elulaadi inspekteerimas. Eraldatud kodust elu kritiseeriti kui eluvõõraste kodanlaste kapseldumist tsitadelli ja individuaalelamu ehitamises nähti ohtu väikekodanliku elulaadi levikuks, sestap piirati majade ja aedade pinda miinimumini.

Liikuvate ja hajusate piiridega kodu

20. sajandi modernne linnaarhitektuur tõi kaasa avatud planeeringuga kodud. Rõhutati funktsionaalsust, lihtsust ja praktilisust, mis pidi olema kooskõlas moodsa kodaniku avatud vaimuga. Enesesse sulgunud ning nipsasjadest ja tekstiilidest küllastunud eluase polnud enam ajakohane ega edumeelsele inimesele sobiv. Ometi ei kippunud elanikud ei Läänes ega siinmailgi moodsat kodukujundust jäägitult omaks võtma. Pigem on eelistatud standardseid „kaste” sisekujundusega omanäolisemaks ja hubasemaks muuta, eraldada avatud pinnal omaette nurgakesi, täita lagedaid seinu ja kapipealseid iluasjadega. Seega tekitati ka kodu sees privaatsuse nišše ja loodi „pesakesi” arhitektide ja disainerite halvakspanust hoolimata.

Tänapäeval on arusaamad kodu piiridest järjest ähmasemaks muutunud. Kodu ei ole paljudele enam üks ja ainus – mitut kohta võivad koduks pidada pendeltöötajad, maakodu omanikud, aga ka kärgperede või mitmekultuuriliste perede liikmed.

Tänapäeval on arusaamad kodu piiridest järjest ähmasemaks muutunud. Kodu ei ole paljudele enam üks ja ainus – mitut kohta võivad koduks pidada pendeltöötajad, maakodu omanikud, aga ka kärgperede või mitmekultuuriliste perede liikmed. Kodu ja töögi pole enam kaks rangelt eraldatud maailma, kuna arvukates kodudes on töökohad ja kontorid. Sageli ei tehta majapidamistöid ega kasvatata lapsi mitte enne ja pärast tööaega, vaid tööülesannete vahel. Töökohtades seatakse omakorda sisse kööke, saunu, puhke- ja mängutubasid. Kodu privaatsuse tähendust muudab ka meediamaailm: isiklikke ruume, nagu vanni- või magamistoad, eksponeeritakse uhkusega seltskonna- ja disainiajakirjades, koduseinte vahel filmitakse televisiooni tõsielusarju jne. Paljudel on lisaks füüsilisele kodule ka virtuaalne kodu blogis, kodulehel või sotsiaalmeedias. Samas võib veebikaamerate abiga privaatset ruumi turvata või jälgida.

21. sajandil on aga tekkinud ka uued, nähtamatud kodudesisesed piirid. Näiteks on varasem ühtne kodune meediaruum fragmenteerunud – ei kuulata enam ühiselt raadiot ega vaadata televiisorit, vaid igaühel on isiklik meediaseade, kust ta valib endale meelepärase virtuaalmaailma. Ka söömaajad pole pahatihti enam ühised ja köögis toimetavat ema või isa kipub asendama avaliku toidukoha kuller. Niisiis on kodu tänapäeval ühtaegu materiaalne ja virtuaalne, kohalik ja globaalne, püsiv ja mobiilne. Paradoksaalne on seegi, et vaatamata tohututele ainelistele ja emotsionaalsetele investeeringutele elamutesse ja korteritesse veedavad Lääne inimesed kodus üha vähem aega.

Anu Kannike on Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur, tema peamiseks uurimisvaldkonnaks on 20. sajandi argielu ja selle moderniseerumine. Ta on raamatu „Kodukujundus kui kultuuriloomine” (2002) autor ja raamatute „101 Eesti toitu ja toiduainet” (2016), „Eesti eluolu 100 aastat” (2018) ja „Moodsa elu õppetunnid” (2022) kaasautor.