Lõuna-Koreas levib fenomen, et avalikesse tualettruumidesse, motellitubadesse ja teistesse privaatsust eeldavatesse kohtadesse paigaldatakse salakaameraid, mille ohvriteks on enamasti naised. Kuidas mõjutab see naiste igapäevaelu ja mida näitab Korea ühiskonna kohta laiemalt?

Kui ma 2021. aasta augustis Incheoni lennujaamas maandusin ja karantiinitaksoga toona koroonaviirusest tingitud piirangute tõttu oma kahenädalasse vangistusse sõitsin, oli mul üks kindel eesmärk: uurida salakaameratega filmitud paljastava materjali levikut Lõuna-Koreas (edaspidi Korea), täpsemalt seda, kuidas see mõjutab sealsete naiste igapäevaelu. Oma antropoloogiliste välitööde käigus sain kinnitust fenomeni laiale levikule ning probleemi akuutsusele ja aktuaalsusele Korea ühiskonnas.

Molka

Tehnoloogiliselt kiiresti arenevas maailmas, kus normiks on saanud kaamerad avalikes ruumides ja iga liikleja taskus on nutiseade, on järelevalve ja pidev kaameraobjektiivide vaatevälja jäämine näiliselt paratamatu. Korea vabariigis on iseäranis levinud fenomen, et salakaameraid paigaldatakse tualettruumidesse, motellitubadesse, avalikesse duširuumidesse ja teistesse privaatsust eeldavatesse kohtadesse, et tabada subjekte intiimsetes olukordades või alastushetkedel. Seda materjali saab hiljem kasutada eri viisidel, näiteks illegaalse pornograafiana levitamiseks, manipulatsiooniks, väljapressimiseks jm. Peamine motiiv, miks sellist materjali salvestada, näib olevat rahaline kasu. Seda fenomeni nimetatakse korea keeles molka’ks (몰카). „Molka” on tulnud sõnast „mollaekamera” (몰래카메라), mis viitab peidetud kaameratele. Mollaekamera’l ei ole olnud alati negatiivset konnotatsiooni, termin on nimelt pärit televisiooni naljasaadetest, kus peidetud kaameratega salvestati tüngavideoid. Hiljem on sõna omandanud negatiivse tähenduse ja nüüdseks seostatakse molka’t peamiselt salakaamerakuritegudega.

Mollaekamera’l ei ole olnud alati negatiivset konnotatsiooni, termin on nimelt pärit televisiooni naljasaadetest, kus peidetud kaameratega salvestati tüngavideoid.

Hoiatused tualettides

Lõuna-Koreas pea aasta kestnud antropoloogiliste välitööde vältel sai kiiresti selgeks, et tegemist on Korea kultuuriruumis sotsiaalselt laetud probleemiga, mis hõlmab mitmeid sealsele kultuurile omaseid aspekte. Olenemata indiviidide isepärasest elustiilist ja päevakavast on molka miski, mis puudutab Korea avalikus ruumis liikudes kõiki inimesi. Molka teema uurimiseks on mitmeid viise – uudised, sotsiaalmeedia, inimestega suhtlemine –, kuid tegelikkuses ei pea probleemi märkamiseks sugugi kaugele vaatama. Piisab, kui külastada mõnd avalikku tualettruumi. Avalike tualettide seintel ilutsevad sildid ja tähistused, mis teavitavad külastajat potentsiaalsest ohust või kinnitavad, et tualettruumi on kontrollitud ja seda on turvaline kasutada. Seesugused sildid on tavapärased pea igas avalikus tualetis – alates ülikoolilinnakutest ja metroost kuni muuseumite ja kaubanduskeskusteni. Molka’st on saanud elementaarne teadmine just Korea naiste seas ja minu välitööde peamine eesmärk oligi vaadelda, kuidas see mõjutab nende käitumist, liikumist ja igapäevaelu.

Olgugi et avalikke tualette kontrollitakse salakaamerate suhtes, on palju muud, millele tuleks selle probleemi valguses tähelepanu pöörata. Oluline on tuua molka puhul välja asjaolu, et tõenäoliselt on tegemist vaid ühe fragmendiga laiemast sotsiaalsest probleemist. Illegaalsete salakaameratega filmitud materjal kvalifitseerub enamasti seksuaalkuriteoks. Korea seadused piiravad naiste õigusi tasandil, et salakaamerajuhtumite puhul on keeruline saavutada õiglust, või naisi ei võeta süsteemse misogüünia tõttu tõsiselt. Avan seda täpsemalt järgmistes lõikudes.

Kuigi salakaamerakuritegude ohvriteks võivad olla ka mehed, on Human Rights Watchi 2021. aasta raporti kohaselt ohvrid siiski ülekaalukalt naised, samal ajal kui kuritegude toimepanijad on ülekaalukalt mehed. Salakaameratega filmitud materjali on lihtne levitada internetis amatöörpornograafia nime all. Korea Seadusandluse Uuringute Instituudi (KLT) andmetel on pornograafia kättesaadavus Koreas seadustega piiratud ja suurem osa pornograafilisest materjalist on illegaalne, kuid välitööde vältel inimestega suheldes ilmnes, et neid piiranguid ei järgita aktiivselt. Minu intervjueeritud Park Dohyeon (märts 2022) selgitas olukorda järgmiselt: „Kui sa Koreas pornot vaatad, ei hakka keegi sind selle eest arreteerima, politseiametnikud vaatavad ka ise pornot.” Seega võib leebe suhtumine seoses pornograafiaseadustega mõjutada ka salakaameratega filmitud klippide lihtsustatud levikut.

Kuna konfutsianistlike väärtuste põhjal seatakse hierarhiliselt esikohale vanemad inimesed ja mehed, jätab see naistele vabaks eneseteostuseks vähem ruumi.

Naine Korea kultuuriruumis

Kui vaadelda Koread suures plaanis, on tegemist turvalise riigiga, mida võin kinnitada ka isikliku kogemuse põhjal. Üksiku naisreisijana tundsin end Korea avalikes ruumides turvaliselt ja mugavalt. Probleemi tuum näib seisnevat nimelt selles, kuidas Koreas seksuaalkuritegusid käsitletakse ja kuidas suhtutakse ohvritesse. Naistel, kes on sattunud seksuaalkuritegude ohvriks, on keeruline saada õigussüsteemilt piisavalt abi. Õiguslikud protsessid võivad olla keerukad, traumeerivad ja aeganõudvad ning sageli ei saavutata soovitud tulemust või ei korvata ohvrile tekitatud kahju. Soo ja seksuaalsusega seotud teemad on Koreas endiselt tugevalt stigmatiseeritud, eriti juhtudel, mis puudutavad naisi. Eelmainitu muudab omakorda ohvrite jaoks keerulisemaks abi palumise. Sügavalt juurdunud konfutsianistlike uskumuste ning keerulise ajaloolise tausta tõttu on Koreas tekkinud tugevalt piiritletud arusaamad sellest, milline on auväärse naise ja mehe kuvand. See mõjutab naiste ja meeste soosuhteid ning ühiskondlikku suhtumist seksuaalkuritegudesse. Traditsiooniline konfutsianistlik ideoloogia rõhutab kollektiivse kultuurimudeli ja patrilineaarse peresüsteemi olulisust. Kuna konfutsianistlike väärtuste põhjal seatakse hierarhiliselt esikohale vanemad inimesed ja mehed, jätab see naistele vabaks eneseteostuseks vähem ruumi. Nende väärtuste kohaselt vastab ideaalile kuulekas, kodune, pere ja laste eest hoolitsev naine. Hierarhilise tunnetusega kaasneb tugev alluv ja kuulekas hoiak enesest kõrgemal positsioonil olevate isikute suhtes. Samuti tuleb mainida, et probleem ei seisne konfutsianismis eneses. On loomulik, et mõned traditsioonilised tõekspidamised ei rakendu tänapäevases ühiskondlikus süsteemis samal moel kui Joseoni dünastia (1392–1897) ajal.

Molka mõjutab ka naiste ja meeste vahelisi suhteid ning paraku esineb seksuaalkuritegude puhul naisohvrite suunal endiselt ohvrisüüdistamist. See võib ühtlasi tekitada umbusaldust paarisuhetes, kuna naised kardavad, et ka nende romantilised partnerid võivad olla potentsiaalsed salakaamerate kasutajad. Intervjueeritavatega suheldes selgus ka asjaolu, et salakaamerad tekitavad Korea naiste ja meeste vahel polariseeritust, kuna sugupooled ei mõista probleemi tõsidust ühtsel tasemel. Molka-probleemi on lihtne pisendada või eirata, kuna kaamerad on nähtamatud. Sellest olenemata on nende potentsiaalne olemasolu naiste jaoks suur hirmu allikas, mis piirab avalikus ruumis liikumise vabadust. Naisintervjueeritavad tunnetasid suuremat ohtu selles, kui alastavad klipid neist peaksid internetiavarustesse levima, kuna naiste kehad on rohkem seksualiseeritud ja, nagu ennist mainitud, stigmatiseeritud. 

Seadus jätab ohvrid tühjade kätega

Sügavalt juurdunud hierarhilisel süsteemil põhinevad ka sotsiaalsed struktuurid, mille tõttu on riigiasutustes juhtivatel kohtadel enamasti keskealised või vanemad meesterahvad. Siinkohal ma ei väida, et keskeas meesterahvad ei peaks nendes asutustes olulistel positsioonidel olema, vaid vähemalt Korea kontekstis on teised grupid jäänud mitmel tasandil tähelepanuta. Sellest tulenevalt on ka erinevate inimgruppide probleemidega tegelemine ebaproportsionaalne. Seega, mis puudutab seksuaalkuritegusid, näiteks illegaalset salakaameratega filmimist, ei toeta seadused tihtipeale ohvrite vajadusi. Seaduslikul tasandil õigluse saavutamine on keerukas mitmel põhjusel, näiteks on raske tõestada, kas filmitud klippide salvestamiseks on antud nõusolek või mitte. Seega võivad molka-klipid levida amatöörpornograafia nimetuse all. Amatöörvideoid on raske eristada kättemaksupornograafiast või salamisi illegaalselt filmitud klippidest. Taoline materjal avaldab potentsiaalselt mõju mitmel tasandil, näiteks põhjustades ohvritele vaimset ja tervislikku kahju. Materjali internetis levitamine võib mõjutada ka ohvri majanduslikku kindlustunnet, samuti sotsiaalseid suhteid.

Salakaamerad tekitavad Korea naiste ja meeste vahel polariseeritust, kuna sugupooled ei mõista probleemi tõsidust ühtsel tasemel.

Kuigi pealtnäha on tegemist nii-öelda nähtamatu probleemiga, ei tähenda see, et molka’t ei eksisteeri. Molka mõju naistele avaneb eri viisidel. Enamjaolt mõjutab probleem inimest seesmiselt ja ühiskondlikul tasandil võib see jääda märkamatuks. Molka’ga arvestamine on saanud nii mõnegi naise jaoks avalikus ruumis liikumise paratamatuks osaks. Välditakse avalikke tualettruume, eriti ohtlikuks peetakse neid, mida kasutavad nii naised kui ka mehed. Metrooga sõites kantakse tagasihoidlikumat riietust, et vältida juhtumeid, kus kellegi kaamerasilm piilub seeliku alla jne. Äärmuslikematel juhtudel väldivad naised näiteks kõiki avalikke tualettruume, motelle, riietuskabiine, samuti võivad nad loobuda täielikult romantilistest suhetest, kartes, et potentsiaalsed partnerid filmivad neid intiimsetel hetkedel. Riiklikul tasandil on muidugi üritatud probleemi vastu võidelda, avalikke tualettruume kontrollitakse regulaarselt kaamerate suhtes ja karistusi illegaalse filmimise eest on karmistatud. Muutuste elluviimine on aga mõistagi aeganõudev protsess. Paraku on salakaameratega filmitud materjali levitajad leidlikud ja seadustest möödahiilimiseks leitakse võimalusi tihti kiiremini, kui jõutakse kasutusele võtta tõhusaid ennetus- ja kaitsemeetmeid. Olenemata senistest pingutustest probleemi hallata näib, et avalikus ruumis privaatsuse tagamiseks tuleb veel rohkem vaeva näha. Ehk ei peitu probleemi tuum ainult seaduslikes piirides, vaid vaja oleks ka sotsiaalsel tasandil probleemi suhtes vaateid muuta.

Susanna Homuha on värske antropoloog, kelle uurimistöö on keskendunud Lõuna-Korea kultuurile, täpsemalt peamiselt soouuringutele sealse kultuuri kontekstis.