Soost kõneldes takerdutakse endiselt liiga sageli bioloogilise determineerituse kammitsaisse, nõnda paistab pealtnäha lihtsam otsustada, missugune on kellegi bioloogiline sugu (sex) võrreldes tema sooidentiteediga (gender). Kuid kas selline kaksikjaotus üleüldse on relevantne, produktiivne või huvitavgi?

Abieluvõrdsuse seadustamisega Eestis kaasnesid mitte eriti üllatavalt konservatiivide appikarjed soobinaari lõhkumise teemal. Kardeti nii „universumi seadustega” vastuollu minemist, „sooideoloogia” levimist kui ka teaduslik-bioloogilise maailmapildi lõppu. Igale inimesele, kes peab end feministiks, kvääraktivistiks või muidu ühiskondlikult liberaaliks, on muidugi selge, et need hirmud ei ole ainult ülepaisutatud, vaid sisuliselt tühised. Ent peavoolufeminismi ja kvääraktivismi vastused sooküsimustele pole teoreetilisel tasandil siiski ammendavad. Meie praegune sookäsitus, mis põhineb peamiselt sooidentiteedi ja (bioloogilise) soo eristamisel ning omavahelisel lahutamisel, ei aita tegelikult mingisugustele lahendustele kaasa, vaid süvendab eneseidentiteedi kriisi.

Kväärteooria keskmes seisab gender theory ehk sooteooria. „Sugu” on siinpuhul paiguti eksitav termin, sest eesti keeles puudub vähemasti ühtselt tunnustatud tõlkimisviis, mis võimaldaks eristada kompaktselt seda, mida inglise keeles nimetatakse „sex’iks” (ehk bioloogiliselt kaasasündinud sooks), ja seda, mida nimetatakse „gender’iks” (ehk sotsiaalselt-psühholoogiliselt dünaamiliseks sooks, teisisõnu „sooidentiteediks”). Lihtsustatult põhineb kvääraktivism põhimõttel, et bioloogiline sugu on inimese sünnihetkel (või varemgi) küll kindlaks määratud ja väljaspool tema enda või ühiskonna mõjusfääri, ent see bioloogiline sugu ei pruugi vastata inimese enda sootunnetusele (gender’ile), mis areneb psühholoogiliste ja ühiskondlike tegurite koosmõjul. Kui bioloogiline sugu põhineb inimkeha füüsilistel omadustel, siis sooidentiteet avaldub inimese eneseväljenduses. Ent just see kaksikjaotus on teinud sooteooria sedavõrd rünnatavaks ja viinud sooküsimuste pea täieliku patologiseerimiseni, mis on ühelt poolt psühholoogiline-psühhiaatriline ja teisalt kehaline. Dihhotoomia kehalise poole kohal hõljub suur küsimärk. Kui sellise jaotuse kohaselt kuulub gender justkui selgelt psühholoogia ja psühhiaatria valda, siis millise meditsiinivaldkonna määratleda jääb sex? Anatoomia? Geneetika? Endokrinoloogia?

Juba raskus viimasele küsimusele ühest vastust anda näitlikustab neid sügavaid teoreetilisi probleeme, mis bioloogilise soo kontseptsiooniga kaasas käivad. Kui konservatiivid peavad gender’it ülearu keeruliseks süsteemiks, millel puudub justkui kokkupuude füüsilise reaalsusega, siis tegelikkuses on sooidentiteet kontseptuaalselt tunduvalt selgem ja ühesem kui „bioloogiline sugu”. Gender’i puhul saame veel enam-vähem selgelt öelda, mille kaudu me seda määratleme – nimelt inimese enesetaju. See on loomulikult tunnetuslik, ajas muutuv ja pole kuidagi kivisse raiutud, kuid bioloogilise soo puhul puudub meil tegelikult seegi määratlusalus. Paljud raputavad selle peale kindlasti pead ja ütlevad: „Selge ju – selle põhjal, mis jalge vahel on!” Ent mis siis lõppude lõpuks jalge vahel on? See, et on intersoolisi inimesi, kelle füüsilised tunnused ei vasta selgelt sellele, mida me tajume kas ühe või teise bioloogilise soona, ei ole tõsiselt vaieldav, samas neid, keda meditsiin intersooliseks hindab, on vaid mõni protsent. Aga siis on enamiku puhul ju ikka selge? Ega ikka ei ole küll. Seda, kui suurde tupikusse on meditsiin jooksnud bioloogilise soo määratlemisega, näitlikustab muljetavaldavalt ülepaisutatud debatt transsooliste tippsportlaste teemal.

Eri spordialadel kehtivad täiesti erinevad arusaamad sellest, kes on naine ja kes mitte, ent kõik need arusaamad lähevad vastuollu sellega, mida kõige konservatiivsemadki teoreetikud peavad soo määratlemise aluseks.

Spordivaldkonna proovikivi

Äkitselt seisid suured üleilmsed spordikoondised silmitsi küsimusega, kellel siis lõppkokkuvõttes lubada naiste võistlustel osaleda ja kellel mitte. Kuna oldi arusaamal, et selle peaks määrama ikka „bioloogiline sugu”, mitte sportlase sooline enesetaju, pöörduti vastuste saamiseks meditsiini poole. Aga nähtavasti pole ka meditsiinil tegelikult vastuseid. Nüüd kehtivad eri spordialadel täiesti erinevad arusaamad sellest, kes on naine ja kes mitte, ent kõik need arusaamad lähevad vastuollu sellega, mida kõige konservatiivsemadki teoreetikud peavad soo määratlemise aluseks. Üks spordiala seadis lähtekohaks sportlase hormonaalse tasakaalu ja see võimaldas ka transsoolistel sportlastel osaleda nende sooidentiteedile vastavas kategoorias, kui nende hormonaalne tasakaal sarnanes piisavalt „bioloogiliste” naiste või meeste omaga. Ühtäkki aga selgus, et tervel hulgal „bioloogilistel” naissportlastel, kes on sünnist saati ilma igasuguse kahtluseta naised olnud ja naistena elanud, on täiesti loomulikult lihtsalt liiga kõrge testosterooni tase, et selliste tingimustega naiste võistlustel osaleda. Neid naisi on terve nende elu nii anatoomiliselt kui ka geneetiliselt naistena tajutud, ent endokrinoloogia leidis, et nende keha toodab liiga palju hormooni, mida me peame omaseks meessoole. Kui mõnel teisel alal seati jällegi keskmesse geneetika ja hakati määratlema sugu kromosoomiliselt, siis avastati, kui suur geneetiline mitmekesisus esineb mitte ainult sportlaste seas, vaid ilmselt kogu ühiskonnas.

Kui meditsiin ja selle eri distsipliinid meile siin midagi õpetanud on, siis seda, et bioloogia on tohutult mitmekesine ja meditsiin ei ole tegelikult võimeline inimesi soobinaari alusel jaotama.

Me võime küll määratleda mees- ja naissugu kromosoomikombinatsiooni XX ja XY kaudu, ent teadaolevalt levib inimeste seas teistsuguseidki konfiguratsioone, nagu XXX, XXY, XYY. Aga ka kombinatsioon XX või XY ei taga anatoomilise inimkeha väljaarenemist vastavalt klassikalisele ettekujutusele mehest või naisest. Palju inimesi on elanud terve elu teadmisega, et nad on bioloogiliselt mees või naine, ja miski ei ole viidanud, et saaks olla teisiti, ometi võidakse kunagi (juhuslikult) leida, et nende kromosoomikonfiguratsioon vastab justkui hoopis vastassoo omale. Me võime arvata, et sellised juhud on haruldased, aga tegelikkuses me seda ei tea. Olgem ausad, kui paljud meist ikka oma sugukromosoome testimas on käinud. Seega, kui meditsiin ja selle eri distsipliinid meile siin midagi õpetanud on (ehkki me ei soovi seda võib-olla tunnistada), siis seda, et bioloogia on tohutult mitmekesine ja meditsiin ei ole tegelikult võimeline inimesi soobinaari alusel jaotama.

Nõnda on see, mille alusel me määratleme bioloogilist sugu, justkui sama palju meie enda otsus kui see, mille alusel me määratleme enda sooidentiteeti. Ja seda, et tegu pole „universumi seadusega”, tõestab juba puhtalt asjaolu, et väga paljudes kultuurides ei eksisteeri soobinaari, rääkimata sooidentiteedi ja bioloogilise soo eristusest. Kuidas siis nii, et ainult meie siin Läänes selle justkui ilmselge universumi seaduse ära tabasime? Ja kuidas siis nii, et me tegelikult ei suudagi kindlaks teha, kuidas seda universumi seadust tõlgendada? Jääb vaid küsimus, et kui bioloogiline sugu ehk sex ei kirjelda lõppkokkuvõttes midagi enamat kui ühiskondlikel ja psühholoogilistel teguritel põhinevat arusaama soost ning sooidentiteet ehk gender ei kirjelda muud kui ühiskondlikel ja psühholoogilistel teguritel põhinevat arusaama soost, siis mis on nende kontseptuaalne erinevus? Ja jääb vaid vastata, et seda tegelikult polegi. Sex’i ja gender’i eristus on müüt. Bioloogia ei loo meie sugu, seda teeme üksnes me ise. Bioloogia loob vaid mingisuguse kehalise reaalsuse, aga selle tõlgendamine on puhtalt meie enda kätes. Seega on küsimus bioloogia ja sotsiaalpsühholoogia koosmõju kohta siin tegelikult täiesti ebahuvitav. See aga ei tähenda, et üks suur küsimus püsima ei jääks.

Kui ütleme väikesele lapsele, et ta on poiss või ta on tüdruk, siis võime küll elada illusioonis, et selgitame talle seeläbi mingisugust välist reaalsust, aga tegelikkuses me kehtestame sellega lapse soolise reaalsuse.

Viimane küsimus

Mida tähendab, et sugu on meie enda kätes? Kelle kätes? Ühiskonna? Indiviidi? Soo puhul seisneb tõeline teoreetiline küsimus hoopis ühiskonna ja indiviidi vahekorra analüüsimises sooidentiteedi kujunemisel. Mil määral loob indiviid ise enda soolise reaalsuse ja mil määral kehtestab selle indiviidile ühiskond? Kväärteooriale nurgakivi pannud ameerika filosoof Judith Butler kõneleb siinkohal gender performativity’st ehk sooesitlusest. Keelega me ainult ei kirjelda reaalsust, vaid ka loome seda. Kui ütleme väikesele lapsele, et ta on poiss või ta on tüdruk, siis võime küll elada illusioonis, et selgitame talle seeläbi mingisugust välist reaalsust, aga tegelikkuses me kehtestame sellega lapse soolise reaalsuse. Aga lisaks sellele, et ühiskond keeles ja tegudes meie soolise reaalsuse kehtestab, saame ka ise seda luua – seda mitte ainult end meheks või naiseks nimetades, vaid ka lugematute igapäevaste väikeste ja tihti alateadlike valikutega. Kas otsustame osta riideid meeste või naiste osakonnast, kas kasutame enda kirjeldamiseks feminiinseid või maskuliinseid väljendeid, kas käitume ja tegutseme viisil, mida peame isiklikult feminiinseks või maskuliinseks? Seda sooesitlus tähendabki. Sooline identifitseerimine on pidev elukestev protsess, mis väljendub dünaamilise esitlusena (performance) ühiskonna ja indiviidi vahel. Naiseks ega meheks ei sünnita, naiseks ega meheks ka ei saada, naise või mehena esinetakse ning seda pidevalt ja läbi terve elu.

Mis selle kõige juures püsib, on sügav subjektiivsus ja relatiivsus, millest soo teemal arutledes kunagi ei pääse. Välist soolist reaalsust lihtsalt ei ole olemas. Sooline reaalsus eksisteerib vaid sel määral, kuidas me seda ise loome ja ülal hoiame.

Jens Jaanimägi on õppinud riigiteaduseid ja filosoofiat, loomult aktivist ja veendunud progressiiv. Ta on sündinud ja kasvanud Euroopa südames ning naasis Eestisse, et seista võrdsema, vabama ja solidaarsema ühiskonna eest.