Sel nädalavahetusel, 15.–16. septembril toimub Rapla Kultuuriklubis BAAS järjekorras kaheksas kultuurifestval SÄRIN, mis lõimib kokku filmi, muusika, teatri, kirjanduse ja kunsti. Kirevast kavast leiab ka alt-pop’i koosluse Lonitseera, kelle maailma tutvustab ansambli asutaja Kaisa Kuslapuu.

Palun tutvusta Lonitseerat neile, kes ei tea, kuidas bänd sündis, ja võta teie liikmete CV-d ühe lausega kokku.

Bänd sündis puhta juhuse läbi, õieti on meie ristiemaks Kaisa Ling. Käisin teda üksi praeguste Lonitseera lauludega soojendamas ja seeläbi tekkis võimalus ka ise Heldekeses kontsert anda – olin salamisi bändist unistanud, niisiis tegutsesin kiiresti. Meil on siin keskmisest parema rütmitajuga mööblimees, 20% soome päritolu rööprähkleja, ehitusinsenerist hõbekõri, praktilise mõtlemisega looduslaps ja võrukas, kes tahab kogu aeg mingid lugusid rääkida. Juhtumisi on kõik need inimesed päris musikaalsed ja üksteisele piisavalt huvitavad!

Lonitseera looming meenutab mulle mingit sürrealistlikku maali, sest teie sõnades ja muusikas toimuvad omamoodi veidrad asjad, võtkem või näiteks ID-kaardi ja sidruhappe personifitseerimise. Millises maailmas Lonitseera elab, kus sellised asjad sünnivad?

Väljaspool proove ja esinemisi elab Lonitseera minu peas ja hulbib keset mingit suppi, nagu need asjad seal ikka. See maailm on suuresti retrospektiivne ja toetub nostalgilistele lõhnadele, tunnetele, ilma filtrita kogemisele ja intensiivselt oma arvamuse väljendamisele. Mu impulsid on selles ilmas julgemad kui muidu. Suur jõud tekib aga sellest, et lood ärkavad läbi ansamblikaaslaste käte ja häälte hoopis teisele elule. See on üks kihvtimaid protsesse üldse. Loomisel on võtmeks lootuse säilitamine – kui tänane tundub lohutu ja tuhm, siis homme ehk jälle saab midagi välja sõeluda. Tegelt ongi kogu aeg üks ja sama loomise maailm, nagu Mari Kalkun laulab Alliksaart, et „loomine ei lõpe kunagi” ja „tühjunud kaevud täituvad jälle”!

Sa oled maininud, et Lonitseera sõnades on esindatud sinu popkultuuriline raamatukogu. Mis sorti sündmuseid ja fakte sa seal hoiad?

Raamatukogus on tõenäoliselt kõik laulud, mida ma olen kunagi kuulnud; kõik uudised, mida olen kunagi lugenud; saated, mida olen näinud. Või pigem need, mis on kuidagi huvi äratanud, pusletükina muu elu sisse sobitunud, mis seostuvad kindlate mälestuste ja tähelepanekutega. Kui kõrvad lahti, siis midagi ikka salvestub kuhugi. Aga ega ma täpselt kõike ei tea, mis seal kogudes on, vahel on selline tunne, nagu oleks arvutimängus, kus maailmakaart läheb järjest suuremaks, aga kohe igale poole ligi ei saa.

Teil on olnud päris edukas aasta, mis on lisaks kõiksugu kontsertidele kulmineerunud ka aasta autorialbumi auhinna saamisega. Kuidas see edu teie tegemisi mõjutanud on?

Muidugi läks meie Spotify kuulamiste graafiku siksak pärast EMA galat üles, paljud said meist üldse selle kaudu teada. Tundub, et muusika on rohkemate inimesteni jõudnud, eks ikka kutsutakse esinema ja publikus on alati hulk inimesi, kes on meid esmakordselt kuulamas. Ka enne auhinda oli meil väga ustav ja äge fänkond, mis andis ja annab siiamaani palju jõudu. Vaatamata kõigele suutsime sel suvel salvestada oma esimese jõulualbumi, nii et edu meid ei häiri! Novembri keskel avaldame digitaalse „Loni jõulud” ja detsembris ka meeleoluka lühidokumentaali salvestusprotsessist.

Vaata kogu programmi SÄRINa kodulehelt