Meie suurt armastust maasturite vastu võib seostada lombi tagant tuleva kultuurilise mõju ning sealse seadusega, mis seadis 1975. aastal sõiduautode kütusetarbimisele senisest rangemad piirangud.

Kergliiklejana teeb tänavatel liikumine ikka ja jälle eelkõige pahaseks – rattateed on küll olemas, aga võrgustik pole korralikult välja arendatud, autojuhid sõidavad ülekäigurajal otsa, keegi on otsustanud teha oma masinaga hinge kinni löövat müra ja maasturid laiavad pidevalt kergliiklusteedel. Kodus uudiseid lugedes ja sotsiaalmeedias ringi luusides tuju tavaliselt paremaks ei lähe: terve suve on niidetud kohtades, kus elurikkuse perspektiivist niita ei tohiks, politsei keskendub tõuksidele, rekonstrueerimise järel jäävad Tallinna kesklinna tänavad põhimõtteliselt samaks. Eelmisel nädalal „sõitis üks kaubik” – mitte autojuht! – Tartus jalakäijale ülekäigurajal otsa ning jalakäija hukkus. Politseiniku sõnade kohaselt „põrkas auto jalakäijaga kokku”.[1]

Üksjagu on räägitud ka sellest, et Eesti linnu on üle võtmas aina suuremad autod, mis tähendab, et pisemate sõiduautodega võrreldes tekitavad need kergliiklejale otsa sõites hulga suuremat kahju ja palju tõenäolisemalt surma. Lisaks suure auto raskusele on lahmaka kapoti tõttu ligidal asuv kehvemini nähtav; kui juht peaks aga inimesele otsa sõitma, tabab ta jalgade asemel tõenäolisemalt ülakeha, kus pesitsevad elutähtsad organid. Võib oletada, et kolossaalsete džiipide võidukäigu on põhjustanud lombi tagant tulev kultuuriline mõju, mis ülistab suuri autosid. Pisut sealsest hiiglaslike sõidukite populariseerumisest. 1975. aastal lisati USA seadusesse klausel, mis seadis sõiduautode kütusetarbimisele senisest rangemad piirangud. Selleks aga, et kaitsta sealset äritegevust, tehti erand pickup truck’idele, kuna tegemist oli töösõidukiga. Poliitika tagajärjel hakkasid autotootjad aga keskenduma üha enam just maasturite vorpimisele ja nende sõiduautolikumaks muutmisele. Järk-järgult kadusid teised autokered tootmisest ning mõnede autotootjate mudelivalikust ei leiagi tänapäeval peale maasturite muud. Lisaks kehtis reegel, et mida suurem auto, seda vähem kütusesäästlik see pidi olema, mis tingis lisaks maasturite eelistamisele ka kõigi teiste mudelite mõõtmete suurenemise. Siin võib olla peidus juurpõhjus, miks ka paljude kohalike sädelevaks sõbraks on saanud põhjendamatult suur maastur.

Vaatamata sellele, et meelehärmi jagub paksult, on heameel suur, et linnaruumiga seotud teemade puhul ei kõla enam üksikud hüüdja hääled kõrbes, vaid aina enam inimesi hoolib ning võtab parema elukeskkonna nimel sõna ja asub tegudele. Heaks näiteks lähinädalatest on äsja valminud Vana-Kalamaja tänav, mille ideest teostuseni läks küll kümme aastat ja ka üksjagu kogukonna survet, ent mis kujutab endast märkimisväärset sammu elamisväärse linna suunas, kus autode kohalolu iseenesestmõistetavus on kahtluse alla seatud. Tänaval jalutades ei jõudnud ära imestada, kui mõnus võib olla – äärekivide puudumise tõttu tõusis nina varvastest kõrgemale ning panin esimest korda päriselt tähele maju ja detaile, mida ma polnud varem märganud. Hirm auto alla jääda kadus, asendus rõõmuga jalutamisest ja rohkete kergliiklejate nägemisest. Ometi tuleb nõustuda arhitektuurikriitik Karin Paulusega, kes osutab: „On ülimalt piinlik, et elementaarne, pigem inimese kodutänavaks passiv lahendus tundub nii võimas, et võtab lausa nurruma.”[4]

Siiski on igati tervitatav, et kesk- ja vanalinnades ning tugeva kogukonnatundega linnaosades on need muutused toimumas. Samas väärivad kodutänavaid ju kõik. Olen sellest lähtuvalt tükk aega mõelnud, kuidas teha elukeskkonda äärealadel, magistraalide läheduses ja magalates – kus pole tingimata suurt kogukondlikku algatusvõimet – mõnusamaks ja inimmõõtmeliseks?

[1] Vt ka Instagrami kontot @mulontarturatturitestsuva