Saarte-Eesti pärimusse sukeldudes on Tintura leidnud plaadi jagu palu, mis mõjuvad siin tänu oma senisele alatuntusele värskelt.

★★★★☆

Selles värskuses mängib kindlasti rolli ka teksti ajaülesus, aga erilist tähelepanu tuleb pöörata lihtsalt muusikute oskustele, leidlikule helikeelele ja dünaamilistele seadetele. Pärimuslaulude kordusterohkeid meloodiaid tasakaalustavad instrumentaalid. See toimub niivõrd läbiva mustrina, et võib mõjuda peaaegu valemlikuna, kui need instrumentaalosad ja soolod poleks nii tõsiselt head. Erilised pärlid on pala „Sind ei jäta järele” perkussiivne keelpillimäng ja Lauri Tähe kandleskrätsimine loos „Sörvest saia tooma”.

Plaadi kulgu pärsib põhiliselt ainult liigne toetumine fade-out’idele, mille tõttu on mõnel lool oht mõjuda „mõnusa tiksuna”, kui need vääriksid põhjapanevamat ja konkreetsemat lõppu. Näiteks „Kuu oli eila” on mõnusalt paisuv träkk, millest rohkem kui poolt valdab ja kannab Lauri Kadalipu vapustav soolo (mis sunnib igatsema saksisoolo unustatud olulist rolli eesti popmuusikas, ubi sunt mu plärisevad torud), kuid võrdlemisi järsk ja tehislik eemaldumine oskuslikult ülesehitatud kihilisusest ning peaaegu katartilisest meeleolust mõjub lausa õrritavana.

Tintura kolmas kauamängiv jätkab bändi kompositsiooniliste tervikute jada ning annab tunnistust projekti jätkusuutlikkusest ja viljakast loomingulisest pinnasest. Ja „Rannamies” on järgmised viis aastat kohustuslik osa igast folgipleilistist. Hea plaat on.