Esimese lühialbumiga laob maria kallastu vundamendi loometeele, kus temast võib kasvada vabalt nii popstaar kui ka underground-diiva.

★★★★☆

Harva juhtub seda, et üks kodumaine artist haarab tähelepanu jäägitult juba debüütsingliga. Ei, ma ei pea silmas n-ö professionaalse karjääri algust mõne suure plaadifirma kaitsva tiiva all, vaid päriselt esimest korda, kui laiem avalikkus temast kuuleb. Sel hetkel oli maria kallastu lihtsalt nimi, mille kohta puudus igasugune täpsustav taustainfo, ning seda uskumatum tundus, et ühelt alustavalt artistilt võib tulla nii tuumakat, läbi tunnetatud ja selge visiooniga loomingut. Jõudsin isegi mõelda, et äkki see on hoopis mõne tuntud artisti pseudonüüm… Sõltumata sellest oli selge, et enam ma maria kallastust mööda vaadata ei saa.

Tänavu Tallinn Music Weekil antud esimene avalik kontsert vaid kinnitas seda esialgset kõhutunnet: kallastu astus lavale esimest korda, kuid tema segu õhulisest RnB’st ja pretensioonitust nüüdispopist ei olnud ühestki küljest toores ega rabe, vaid hoopis häbematult ambitsioonikas ja sihikindel. maria kallastu lavaline persona võis pealtnäha tunduda uje ning ta justkui ei soovinudki seista publikust kõrgemal, kuid looming kõneles midagi muud. Täpselt produtseeritud ja parajalt puhtaks sõelutud, et mul pole häbi tuua tema kõrvale võrdlusena Doja Cati või SZAd. Päriselt ka!

Viielooline debüütalbum kinnitab neidsamu tundeid, kuid on näha, et see on tema loometeel lihtsalt väike vahepeatus ja hingetõmbepaus. Kuulaja ees jääb kallastu endiselt pisut müstiliseks, kuid mitte kalgiks ja distantseerituks, pigem vastupidi. Tajume selgelt, et ta hoiab end igal sammul tagasi, et tegelikult on temas peidus veel üllatavaid kõlavärve ja -nüansse, mis vajavad lihtsalt veidi aega settimiseks. Aga üks on kindel: „Whitenoise’iga” laob maria kallastu vundamendi loometeele, kus temast võib kasvada vabalt nii popstaar kui ka underground-diiva. Seda, kummas suunas edasi minna, ei tea ta ilmselt veel isegi.