Kes on need inimesed, kes end vaimude tunnil tööle sätivad, käe otsas 30-kilone plaadikohver või taskus mälupulk? Kellele kuuluvad need higised näpud, millel on nuppe keerates üks ja ainus missioon: pakkida ruumitäis inimesi öisesse laeva, mida dopamiinikärestikku mööda ülesvoolu juhtida.

Mina, Aleksander, mäletan peaaegu selgelt hetke ühest õhtust Von Krahlis nullindate teises pooles. Olime sõpradega sisehoovis ja toimus mingi pidu, puldi taga võis olla Leslie Laasner (kelle mälestused ööelust ikka kristallselged on?), järsku kostis baarisaalist legendaarne house’i-lugu, äkki see oli DJ Pierre või Marshall Jefferson (selles viimases küll pigem kahtlen). Kaotasime kontrolli oma jalgade üle ja hüppasime kui sõgedad sõna otseses mõttes hoovist otse läbi lahtise akna tuppa ja sealt edasi kolme pika sammuga tantsupõrandale. Teine suurepärane mälestus pärineb ühest Pariisi suurklubist, kus mängis Detroiti legend Carl Craig. Seal tõmbas tantsukeeris inimesed nii endasse, et seti lõpuks oli karkudega peole saabunud inimene need kõrvale heitnud ja kargas nüüd tervenenuna, käed püsti. Milleks need meenutused? Ehk selleks, et tuletada meelde, mida muusika võib sinuga teha ja mis imesid saadab korda DJ, kes su keha ühe nupuvajutuse või nõela-drop’iga kui käpiknuku üle võtab.

1999. aastal ilmus Bill Brewsteri ja Frank Broughtoni kirjutatud ja nüüdseks mitmeid kordustrükke näinud raamat „Last Night a DJ Saved My Life. The History of the Disc Jockey”, omamoodi piibellik klassika, mis kaardistab DJ-kultuuri ajalugu. Selle sissejuhatavas peatükis otsivad autorid DJ eellasi ja leiavad need šamaanides, paganlikke riitusi teinud preestrites ja nõidades, neis, kelle sotsiaalne roll oli kutsuda tantsu, rituaalide ja miks mitte ka psühhedeelsete abivahenditega esile muutunud teadvuse seisundeid ning panna inimesed liikuma ja ööpimeduses reisima. See on romantiline nägemus ajaloolisest järgnevusest ja sellega võiks pigem nõustuda – keegi on alati puldi taga vastutav olnud, nimetatagu teda kuidas tahes.

Nüüdisajal on DJ kõikjal: pulmas ja peiedel, uue poe avamisel, kohvikuterrassil, ööklubis ja raadios, TikTokis ja YouTube’is, ettevõtte jõulupeol ja kaubanduskeskuse parklas oma kaasaskantava kontrolleriga.

Nüüdisajal on DJ kõikjal: pulmas ja peiedel, uue poe avamisel, kohvikuterrassil, ööklubis ja raadios, TikTokis ja YouTube’is, ettevõtte jõulupeol ja kaubanduskeskuse parklas oma kaasaskantava kontrolleriga. Mõne jaoks on see lihtsalt papp ja töö, teiste jaoks kunstivorm, kirg ja kompromissitu eneseväljendus. Kolme Lõvi baaris saab oma väikeses kantslis taburetil istuvalt nahkvestis DJlt paari euro eest sooviloo tellida, ööklubis tapetakse sind selle küsimise eest pilguga. Igaühele oma, nagu öeldakse.

Kes see Eesti DJ siis kaasaegsete ja iseenda silmis on? Vabaturumajanduse äärealadel tegutsev entrepreneur,  meelelahutustööstuse klots, kirglik hobitaja, prekaarne vabakutseline, austatud professionaal või ööelu vundament? DJdel pole ühingut ega esinduskoda, neile ei jaga riik Ela ja sära stipendiume ega elutöö auhindasid, neist ei kirjutata meedias lugusid stiilis „Armastatud DJ sai lapse” ja neile ei anta sportlaste kombel aega tele-eetris, et selgitada, kuidas vorm oli hea, aga sooritus jäi täna tulemata. Nad võivad küll olla sinu elu juubeldust täis ja silmad-naudingust-pahupidi-hetkede taga, aga kokkuvõttes on DJ nagu suuline pärimus – kes teda mäletab, see mäletab, sest elulooraamatuid neist ei kirjutata ja pronkskujusid neile ei püstitata. Televiisor, kus need mälestused mängivad, on enamasti sinu peas.

DJdel pole ühingut ega esinduskoda, neile ei jaga riik Ela ja sära stipendiume ega elutöö auhindasid, neist ei kirjutata meedias lugusid stiilis „Armastatud DJ sai lapse”.

Seetõttu tekkiski meil soov teha tavapärasest veidi pikem lugu, mis annaks sõna meie kohalikule DJ-skeenele ja -kultuurile. Me ei taotle siin mingit ideaalset statistilist valimit ega kõiki rahuldavat lõpptulemust, täielikku ööelu röntgenit või DJ-ameti kümne käsu kirjapanekut. Pigem kraabime vaid pealispinda ja kokkuvõttes valdab kahjutunne, sest lahedaid mälestusi, B-pooli ja veidraid seiku, mida jagada, oleks nii palju rohkem. Tunda võis ka seda, et teemade ja probleemide avamisega ei tahetud alati tingimata lõpuni minna, sest kitsukesel kultuuriväljal oleme kõik omavahel tuttavad ja kolleegid ning koostöö ja kriitika vaheline sein on vaid õhukesest kipsist, millest oleks lihtne rusikaga läbi lüüa. Proovisime siiski rääkida eri põlvkondadest ning eri tausta, identiteedi ja unistustega DJde, promootorite ja klubivedajatega, et avada pisut selle ameti arengut, rolli ja potentsiaali viimase kolmekümne aasta ja ka lähituleviku perspektiivist. Head järamist!

Söö singirullid lõpuni, enne kui sünkroonimisnuppu vajutad 

90ndate algus, sotsialistlik koloss on kokku kukkunud, ehitama hakatakse isemajandavat Eestit, piirid on lahti, raha ja teadmisi on pigem vähe, aga janu muu hulgas uue muusika järele pöörane. Aivar Tõnso arvates on eriline, et meile saabub iseseisvus paralleelselt klubimuusika uue ja huvitava perioodiga. Läbi raadioeetri, kaabeltelevisiooni ja ajakirjade imbuvad 90ndate Maarjamaale uued, erutavad stiilid: techno, acid house, hardcore, varane jungle jne.

„Kui alustasime, siis tavalistel pidudel ikka kakeldi, joodi ja oksendati,” meenutab 90ndate algust Kalev K.

DJ Kalev K meenutab, et kui nad tegid Tartu Ülikooli klubis esimest pidu, mängiti seal näiteks hiphoppi, indie dance’i, acid house’i, techno’t. Mingit klubikultuuri Eestis veel ei eksisteeri, seda alles hakatakse põlve otsas nokitsema – korraldatakse esimesi pidusid teiste hulgas Tallinna vanalinnas, klubis Piraat ja Tartu Illusioonis –, diskorist saab orgaaniliselt DJ ja esialgu harva, kuid järjepidevalt hakkavad Eestit külastama ka välis-DJd. Alternatiivsemad peod meelitavad kohale uue ajastu boheemlasi, kunstnikke, üliõpilasi jne, ning seal ei leia eest sellist laamendamist nagu tavapidudel, kus kandid molli sõidavad. „Kui alustasime, siis tavalistel pidudel ikka kakeldi, joodi ja oksendati,” meenutab neid aegu Kalev K. Neist uutest jagatud ja intiimsematest, värskest muusikast kantud pidudest saab alguse 30-aastase kohaliku DJ-kultuuri elukaar, mis toob meid välja külluslikku ja mitmekesisesse nüüdisaega, kus pole enam mingit tehnoloogia, ürituste ega muusika defitsiiti.

Meelis Meri meenutab, kuidas neil olid Raul Saaremetsa, Aivar Tõnso ja Urmas Langega Venus Clubi all kohas nimega Bel Air oma peod. Pirital Piraadis toimus aastatel 1994–1995 kolmapäeviti üritus, kus oli alati vähemalt 500 inimest. Need olidki kaks konkreetset kohta, ülejäänud olid mahajäetud tööstushooned, kus korraldati suuri üritusi ja reive. Anders Melts meenutab, kuidas Koit Raudsepp Pirita TOPi spordihallis 1000 inimesele gabber’it ja hardcore techno’t mängis. Praegu ta selliseid pidusid enam eriti ette ei kujuta. Plaate telliti Meri sõnul Inglismaalt ja Soomest ajakirjades ilmunud arvustuste järgi. Club Hollywoodi kaudu sai tellida, sest neil oli krediitkaart. Saaremets meenutab ka mängimist vene reividel: „Kui kutsuti Sillamäele mängima, siis sind koheldi kui staari, sul oli eraldi VIP-laud suupistetega, inimesed tantsisid, ise istusid nurgas valgustatud laua taga, kuhu olid toodud pudelid ja singirullid, publik käis sulle lehvitamas.”

Tanel Müti sõnul on DJ-ameti demokratiseerumine nagu sõnavabadus – tänu sellele saavad endale platvormi nii head hääled kui ka mingid idioodid, kellel ei peaks seda olema.

Eesti saab jõukamaks, reisitakse rohkem, koduinternet koos kõige selle juurde käivaga muutub vaikselt normaalsuseks, defitsiiti jääb üha vähemaks, kasseti- ja lintmakid asenduvad grammarite ja CD-mängijatega, mille kõrvale tulevad MP3-d, mälupulgad ja üha intelligentsem DJ-tehnoloogia. Ehkki Roma Vjazemski näeb seda kahte pidi: „Materjali kättesaadavus on hea, enam ei pea läbi kolme inimese kassetti ümber lindistama. Teisalt on muidugi reward teine, kui oled saanud midagi läbi raskuste.” Võiks isegi öelda, et tehnoloogia kättesaadavuse paranemisega käsikäes hakkab hüppeliselt kasvama ka kohalike DJde hulk või nagu arvab Tanel Mütt: „Tehnoloogia areng avas väravad kõigile.” Müti sõnul on taoline demokratiseerumine nagu sõnavabadus – tänu sellele saavad endale platvormi nii head hääled kui ka mingid idioodid, kellel ei peaks seda olema. Õnneks on inimesed üsna osavad jama väljafiltreerimises ning kui sa ei tee oma asja hästi, süüakse sind välja.

Vjazemski sõnul ööelus kõik riskid võimenduvad, mistõttu pole ka ime, et sellega kaasnevad eelarvamused. L.Eazy räägib, kuidas neil QBAga oli missioon, et trumm ja bass jõuaks keldrist välja. Vastukaaluks publiku positiivsusele kõlas ühiskonnas laiemalt negatiivne tagasiside, et nad on oma muusikaliste eelistuste tõttu jobud, lollakad ja narkomaanid (sest normaalsed inimesed ju ei suuda sellist muusikat kuulata). Madleen Teetsov-Faulkner aga nendib, et lisaks DJ rollile on muutunud ajas ka publiku oma ehk see, kuidas inimesed klubiõhtut võtavad või mida nad sellelt ootavad. Kumb on populaarsem, kas suitsuruum või tantsupõrand? Ta leiab, et tantsupõrandad kannatavad, sest inimene teab, et homme või uuel nädalal on ka pidu ja küll siis saab tantsida. Tundub, et publiku ootusärevus on kadunud ja inimesed ei suuda olla hetkes kohal. Gert-Rasmus Rannamets on nõus, et tänapäeval on väga raske teha pidu või pidada klubi, kui sa ei suuna väga palju energiat turundusse, ja see kindlasti vähendab peo taga olevat müstikat. Tanel Müti meelest on samuti kõik demüstifitseeritud, ei ole enam nii, et lähed klubisse ja kuuled midagi täiesti uut, sest info on nii ligipääsetav. Kõigil on eos eeldus, et õhtu tuleb ilmselt selline!

Madleen Teetsov-Faulkner leiab, et lisaks DJ rollile on muutunud ajas ka publiku oma – inimeste ootusärevus on kadunud ja nad ei suuda olla hetkes kohal.

See omakorda ei tähenda, et uus DJde põlvkond vaataks neid „vanu aegasid” ainult läbi roosade nostalgiaprillide – igal ajal on omad plussid ja miinused. Jaan Pavliuki jaoks peegeldab ka näiteks DJ-kultuuri laiem kommertsialiseerumine lihtsalt oma aega, kuna muutunud on meediatarbimise iseloom. „Noorema põlvkonna muusikataju on sügavalt internetikultuurist läbi imbunud, lood on lühikesed, kiired ja löövad ning sisaldavad viiteid obskuursetele meemidele või fenomenidele, on palju humoorikust. Minu jaoks meenutab see TikToki,” ütleb Pavliuk. Ta jätkab: „On arusaadav, miks noor publik ei taha kuulata lugu, mis on võib-olla 10–12 minutit pikk, sest see on tema jaoks nii faking igav. See ongi täiesti teistsugune Zeitgeist ja elukogemus.” Kalev K toob samuti näite tähelepanuvõime muutumisest: „Vanasti võisid mängida rahulikult viieteistminutise loo, keegi ei kobisenud.” Teisalt vahelduvad kiirus ja aeglus tsüklitena ning Aivar Tõnso tuletab meelde vastupidist, et ka 90ndatel oli levinud, et tuldi mängimise ajal ütlema, et pane midagi kiiremat. Mari-Anna Millerile meeldib samas ka nostalgia magus maitse ja tal on kahju, et ta ei saanud käia nullindate alguses näiteks Krahlis ja Privés trummi ja bassi pidudel, kus need kohad kujundlikus mõttes muusikaga õhku lasti.

Kahtlemata on klubi- ja DJ-kultuuris toimunud mitmeid nihkeid ning infoühiskonna kõrvalproduktiks ongi inimeste kasvanud teadlikkus. Ööklubi HALL juht ja 90ndate algusest peale Tallinna ööelus navigeerinud Elena Natale rõhutab, et kõik noored, kes on nende juurde HALLi tulnud või ikka tulevad, lihtsalt hiilivad sisse, neil on silmad lahti, nad juba teavad, millega nad tegelevad. Pole algusaegade siirast DIY-teadmatust, et see, mida tehakse, on tantsukultuur. Teisalt ripub kirvena pea kohal küsimus, kas pelgalt sünkroonimisnupu vajutamine teeb juba DJks. Merimell ütleb, et tänapäeval on palju neid, kes tulevad peole ja panevad kaks lugu sünkrooni, nii et mõnel pole isegi DJ-klappe kaasas. Raul Saaremets arvab, et kui on sünkroonimisnupud ja sa ei oska isegi nendega mängida, siis sellist tegelast võiks nimetada mõne muu terminiga kui „DJ”. Samas ütlevad kõik intervjueeritud, et demokraatia on ikka hea ja küll süsteem ise šarlatanid välja sõelub.

Anette Mäletjärv jutustab, kuidas ta kuulis tuttavatelt DJdelt, et õige DJ mängib vinüüle ja iga üleminek peab olema hea. See hirmutas ta ära ja ta kartis, et kui üldse ei oska, siis on cringe ja piinlik.

Kuidas nad DJ-pulti kukkusid, kust enam välja ei saa

Kust tekib kellelgi üldse idee, et muusika mängimine ja selles tuhlamine, öötöö ning sadade võõraste inimeste ees esinemine on see ladvaõun, mille järele peaks ronima? Miks lendab pähe see väike kärbes, mis enam ära ei lähe? Meie peetud vestluste põhjal on selle kokteili retseptis natuke kokkusattumusi, ehk isegi veidi igavust ning suures koguses melomaanilist fanatismi. Kui südames hõõgub muusika põletav leek, siis seda juba naljalt ei kustuta. Kes on käinud peotantsus, kes muusikakoolis, kes tegelenud breikimisega, kes olnud kirglik muusikakoguja, kes teinud bändi ja lõhkunud oma hambaid produtseerimisega, kes osalenud mõnes workshop’is – alge on alati kuskil olemas olnud ja vaid oodanud selle ukse avamist.

Anette Mäletjärv jutustab, kuidas ta kuulis tuttavatelt DJdelt, et õige DJ mängib vinüüle ja iga üleminek peab olema hea. See hirmutas ta ära ja ta kartis, et kui üldse ei oska, siis on cringe ja piinlik. Õnneks sattus ta 2019. aastal Amsterdamis kvääridele ja POCdele (people of color) mõeldud DJnduse töötuppa, kus temaga jagas esimesi nippe laulja, DJ ja produtsent Yaeji. Siis tuli juba Marketplace’ist kontroller ja plaat hakkas veerema. Viktoria Martjanova sai aru, et ta on melomaan-digger, sest kui seisad 18-aastaselt underground-pidudel DJ-puldi juures, kirjutad lugusid üles ja hakkad pärast koju jõudes neid otsima, siis on selge, et oled nakatunud DJ-viirusesse.

Micaela Saracenol sattus aga sedasi, et kui toimuma hakkasid esimesed klassihängid, oli tema alati see, kes pidi muusikat valima. Siis ilmus kusagilt välja Sasha Mirson (siinkohal shout-out Sashale, ütleb Micaela) oma kontrolleriga ja hakkas teda mentorina õpetama. See oli ühtlasi aeg, kui ta mõistis, et DJtamine võib olla töö. Kuna ta polnud ise veel klubis käinud, puudus tal ka ettekujutus, et töö võiks olla nii lõbus. L.Eazy mängis esimest korda Pärnus, kui ta ise oli veel alaealine, kuid klaveri erialal muusikakooli lõpetanud. Tahtis mängida, sest sellist mussi, mis talle meeldis, Pärnus eriti ei kuulnud. Harjutas ta nii, et pani grammari ja kassetimängija käima ning proovis lugusid kokku miksida. Madleen Teetsov-Faulkner arvab, et tema vist ei olegi mängimist selgeks saanud. Mängima hakkas ta seetõttu, et sõbrad viskasid ta pulti. Puldi tagant pole ta aga enam välja saanud. Sarnane lugu on jutustada ka Gert-Rasmus Rannametsal, kelle Top Hun kutsus mängima oma sünnipäevale. Tema esimene sett toimus koos Rasmus Neljandiga, nii et kumbki polnud varem pulti kasutanud. Rannamets tegi seti arvutis valmis ja laivis mängiti ainult efektidega. Rasmus üritas teda hiljem ka vinüülidega mängima õpetada, aga see kunst talle külge ei jäänud.

Viktoria Martjanova sai aru, et ta on melomaan-digger, sest kui seisad 18-aastaselt underground-pidudel DJ-puldi juures, kirjutad lugusid üles ja hakkad pärast koju jõudes neid otsima, siis on selge, et oled nakatunud DJ-viirusesse.

Tanel Mütt avastas klubikultuuri dubstep’i, Boiler Roomide ja Mixmagi laivide kaudu. Talle meeldis muusika ja ta soovis olla sellega seotud, kuigi tema kooliaegne lauluõpetaja ütles, et ta ei tohiks laulda. Temasse jäi tunne, et ta võib olla kuulaja, aga ta ei tohiks ise selles osaleda. Tõsiselt DJ-värki sukeldumiseks lükkas teda üle serva see, kui ta kuulis Apareivil esimest korda Artur Läätse setti. „Kõhn kiilakas tüüp mängib mingit futuristlikku muusikat ja 400 inimest tantsib,” meenutab ta muigega. Talle meeldib siiani tsiteerida mõttetera „listen we can, overanalyse we must” ehk DJ olemise võlu on ka elektroonilise muusika ja selle detailide üleanalüüsimine. Karin Nahkur leiab viimase mõtte tuules, et lugude puhul meisterlike üleminekute tegemiseks peab oma muusikakataloogi väga hästi tundma, ja ta leiab, et see ongi imetlusväärne. Tema põhimõte, kui kellelgi juhtub miksides viga tulema, on julgustavalt rõhutada, et esimesena tuleb lugude valik ja alles siis miksimine. Ta ise tunneb, et seitsmeaastase eklektilise DJ-teekonna järel on tal tehniliselt veel õppida rohkem kui küll.

Väike paus ja siis läheme edasi. Kujutage ette, et olete klubis ja peate pissil käima.

2009. aastast DJ-puldis resideeriv Katja Adrikova skrollib mälus tagasi, kuidas ta head sõbrad olid – ja on siiamaani – muusikud, aga talle endale tundus see arvuti ees nokitsemine tüütu. Umbes 2009. aastal käis ta Berliinis, jalutas ringi, vaatas tänaval ürituste plakateid ja DJde nimesid ning mõtles: „Okei, ma tahan!” Sealt kõik käima läkski. Tänu Aivar Tõnsole, kes korraldas festivali Hea Uus Heli, sai ta mängida oma esimese seti. Kuigi see oli konarlik, tuli julgust ajaga aina juurde. Mari-Anna Miller kuulas aga nooremana lihtsalt nii palju muusikat, et tal tekkis suur soov seda teistega koos teha. Ta väidab, et tal ei ole ühte kindlat skill’i ja muusika mängimine on see, mis aitab tal ennast välja elada. Tema esimene päris sett toimus klubis Protest Love Pony peol. See oli väga eriline üritus, sest seal olid puldis ainult naised, aga korra pani ta ka puusse, nimelt plaat sai otsa, aga ta ei märganud seda, sest ta oli nii hoos uue loo sissemiksimisega. „Plaatide mängimine vajab ikkagi pidevat tõsist harjutamist,” teeb ta järelduse, millele küllap ka kõik teised alla kirjutavad. 

Kirg ja juhus, juhus ja kirg, need on lahutamatud sõbrad, kui vaadata Anders Meltsi, Meelis Meri ja Raul Saaremetsa DJ-teekonna algusaja seiku. Melts töötas 90ndatel Laseringi plaadipoes ja üheks tema kliendiks oli Kristjan Vosman, kellega nad mõistsid, et neil on sarnane maitse. Vosman korraldas Warehouse Groove’i / Punase Reti tehase pidusid ning seisis üritustesarja Vibe muusikalise poole taga. Vosman kutsus ta Vibe’i chill-out room’i resident-DJks.

Oma esimese seti tegi ta 1997. aastal ühes vanalinna tornis. „Ma ei teadnud isegi, et lugude tempot saab muuta. Olin kõik lood kodus välja vaadanud ja kirja pannud, et –15 sekundit tuleb see lugu sisse alates sealt jne. Mäletan, et Kristjan tuli seti ajal korra mu juurde, kui ma jännis olin, ja ütles, et ära nii järsult tempot muuda. Proovisin heeblit üles-alla nihutada, aga liigutasin pitch’i volüümi pähe,” räägib Melts. Saaremets rõhutab, et enne esimeste päris grammarite Eestisse jõudmist polnudki võimalik vinüülidega harjutada, kuigi Kilingi-Nõmmel oskas Rando Sulg kummilintidega vene grammaritele kiirusemuutjad peale ehitada ja nendega isegi okeilt mängida. Kord ööbisid ühed hollandi DJd oma grammaritega Saaremetsa juures Lasnamäel ja kui nood olid magama läinud, võttis ta need kastidest välja ja mängis terve öö Technicsitega, mida ta oli varem ainult piltide pealt näinud. Kui madalmaalased ärkasid, oli ta mängimisega endiselt ametis. Hollandlased tulid siis küsima, et dude, mis teed, aga mõistsid, et ahah, olgu-olgu, arusaadav, loomulikult. Meri, kellel on pianisti, koorijuhi ja helilooja taust, käis paralleelselt Georg Otsa muusikakoolis ja kuulas Soome raadiost saadet „Dancemob”, kus mängiti muusikat, mis ta silmad särama lõi. Kord oli ta Hirvo Surva koorijuhtimise tunnis ja järsku sai tal lihtsalt kõigest kõrini. „Ma ütlesin Hirvole, et koorijuhtimine on väga vahva, aga see absoluutselt ei huvita mind, ma tahan nuppe, ma tahan muusikat, ma tahan stuudioid, ma tahan süntesaatoreid! Hirvo ütles selle peale, et hea küll, lähme võtame õlle ja räägime.” 

„Ma ütlesin Hirvole, et koorijuhtimine on väga vahva, aga see absoluutselt ei huvita mind, ma tahan nuppe, ma tahan muusikat, ma tahan stuudioid, ma tahan süntesaatoreid!” – Meelis Meri

Pigem lõikan käed otsast, kui need puldis püsti tõstan

Mida siis teha, kui sinus pakitseb see „ma tahan nuppe, ma tahan muusikat” tunne. Kui maailmas on midagi universaalset, siis armastus muusika vastu ja soov seda teistega jagada. Kes meist poleks YouTube’i-DJ koha eest võidelnud või mõnele sõbrale lugusid linkinud, mis tihti jäävadki avamist ootama. Mõned meist astuvad aga sammu veelgi kaugemale.

Tänu tehnika, muusika ja internetis levivate õppevideote laialdasele kättesaadavusele on DJnduses toimunud meeletu plahvatus, mille pinnalt kipuvad sündima ka sellised tõdemused nagu „tänapäeval on kõik graafilised disainerid, fotograafid ja DJd”. Nagu elus ikka, on ka populaarsuse viljadel plekid – on rohkem konkurentsi, tehniliste oskuste devalveerumist ja seinast seina kvaliteediga üritusi, kuid samal ajal toob see inimesi klubikultuurile ja muusikale lähemale, pakub loomingulist väljundit ning kaasab üha rohkem naisi ja LGBTQ+ kogukonna esindajaid. Küsimusele, mitu DJd võiks maailmas selle ametiga reaalselt raha teenida, jääme me vastuse võlgu, sest usaldusväärne statistika selle kohta puudub. Meiega vestelnud DJd aga konkurentsi ees risti ette ei löö. Pigem elatakse valdkonna edule kaasa, kuid osutatakse ka teatud anomaaliatele, mis on DJ-kultuuris seoses selle populaarseks muutumise ja interneti tulekuga ilmnenud.

Mari-Anna Miller tervitab muutusi just seetõttu, et see on toonud kaasa väga palju omanäolisi nais-DJsid, ning ühe põhjusena, miks DJndus nii cool tundub, näeb ta publikult saadavat tagasisidet: sa tekitad tantsijates eufoorilist tunnet ja näed, kuidas tantsupõrand lihtsalt hullub (vahel muidugi ka vajub tühjaks). Merimell, kes on tegelenud DJndusega alates 14. eluaastast, tõdeb, et populaarne pole mitte ainult DJ-amet, vaid ka techno üleüldiselt. Kui tema alustas mängimist, kõlas kommentaare stiilis „mis kuradi tümakas see on?” rohkem, kuid nüüdseks on techno’st saanud pigem tõmbenumber. Merimell arvabki, et osa rahvast jõuab klubisse just tänu praegusele populaarsuse lainele, teised ikka ja ainult muusika pärast. Tema tajub mõlemat tendentsi pigem positiivsena. „DJd aga filtreerib skeene ise välja. Need, kes päriselt tahavad ja oskavad, jäävad, teised kaovad lõpuks ära.” Skeene filtreerimisvõimekusse usub ka Meelis Meri: „Uute tüüpide puhul, kes mängivad plaate või siis muusikat arvutist, on ikkagi aru saada, kas nad väärivad artistiprofiili või mitte, ja ka inimesed tajuvad seda. Ei saa minna saali ja inimesi alahinnata.” Kuid nagu eespool mainitud, ei tegutse DJd tänapäeval sugugi vaid klubikeskkondades. Nad tulevad sulle Boiler Roomi, HÖRi ja YouTube’i house’i-settide kaudu otse koju kätte, ütleb Tanel Mütt, ja mitte ainult: „DJd on nüüd kõikvõimalikes kontekstides, kus neid poleks tegelikult vaja müügiargumendina kasutada. Tule siia burgerit sööma, sest meil on diskor. Miks? Pane playlist peale. Ta ei suhtle rahvaga, sest ka rahvas ei suhtle temaga niikuinii.”

„DJd filtreerib skeene ise välja. Need, kes päriselt tahavad ja oskavad, jäävad, teised kaovad lõpuks ära,” arvab Merimell.

Sealjuures ei piisa tänapäevases visuaalipõhises maailmas meeldejäävuse tagamiseks enam pelgalt heast muusikamaitsest ja oskustest – üha tähtsam on ka DJde imago, mis võtab aina ekstsentrilisemaid vorme. Kes värvib näo siniseks, kes kehastub hobuseks. Võib-olla on erilisem isegi see, kui sul ei ole mingit kindlat välimust, arvab Mari-Anna Miller, kellele sekundeerib Jaan Pavliuk ideega, et ka imago puudumine on äärmiselt tugev imago. Gert-Rasmus Rannamets nendib sama teemat kommenteerides, et kuigi ühest küljest julgustavad nad Net Cafega inimesi mängima, kõlab temas gatekeeper’lik hääl, et on tekkinud palju influencer-DJsid, kes ei oska eriti mängida, kuid keda kutsutakse pidudele nime pärast. „Inimesed lähevad hulluks, sest see on see inimene. Võib-olla see meenutab mõneti seda, kui rulasõit populaarseks sai. Olid poser’id, kes moe pärast rula kaenlas kandsid. Mul on tunne, et mõned inimesed esitlevad end kui DJd, piltlikult öeldes ripub mälupulk kogu aeg kaenlas.”

Kui Madleen Teetsov-Faulkner leiab end pigem kuskilt vahealast, kus paugutab oma võlu ja hooga noorte meemimuusika ning hõljub samal ajal vana kooli unistus, siis skeene veteran Raul Saaremets teab, et on endiselt ka osakond truehead’e, kes mängivad ainult vinüüle ja pigem lõikaksid endal käed otsast, kui need puldis püsti tõstaksid. Seegi on omamoodi meemimaterjal, tunnistab ta. Saaremets meenutab, kuidas ta esimest korda päris klubis käis. See oli New Yorgi The Sound Factory aastal 89–90, kui Eestis polnud veel ei grammareid ega ka ühtegi pidu toimunud. „Seal oli tohutu saal, fantastiline heli, rahvas tantsis. Kust musa tuleb? DJd pole näha. Nüüd oleme jõudnud sinna EDMi tsirkusesse, kus on tihti ette valmis salvestatud asi, üks tüüp on laval, lastakse tuld ja süüakse torti. See muutus on nii totaalne. See, et oled anonüümne ja loeb sinu musa – see mulle õudselt meeldis.” 

Suurlinna igavene sära

Eesmärgid, mida DJndusega saavutada tahetakse, aja jooksul siiski väga palju muutunud ei ole. Kuskil terendab ikka väike unistus suurlinna tuledest ja kultusklubide plaadimängijate taha jõudmisest, kuid on ka neid, keda see amet täiskohaga tööna ei huvita. Oluline on ka juba 90ndatel vaikselt jalgu alla ajama hakanud sootemaatikale tähelepanu pööramine ning nagu klubikultuuri puhul ikka, tuleb ka praegu kuulajate kõrvu uute saundidega harjutada ja müüte lõhkuda. 

L.Eazy, kes alustas mängimist 1996. aastal, räägib, et ta pingutaski juba toona selle nimel, et muuta nais-DJde stereotüüpe, mis siis valitsesid – ta harjutas pidevalt vinüülidega ja lihvis oma tehnilisi oskusi, et end meestekeskses skeenes tõestada. Kerime ca 30 aastat edasi ja sama kostab ka Karin Nahkur. Kuigi nais-DJsid on kõvasti juurde tekkinud, on naissoo julgustamine temagi jaoks südameasi – et neid tõsiselt võetaks ja line-up’ides rohkem kohtaks. Eesmärk, mida ta täidab ka sõbranna Sandra Mäesepaga loodud peosarja Club Rats kaudu. 

Aivar Tõnso sõnul poleks nad elu sees oodanud, et Hypnosauruse algusaegadel salvestatud asjad kunagi vinüüli peale jõuavad ja neid rahvusvaheliselt levitatakse.

Kui praegu on DJ-kultuuri tõmbekeskuseks ja põhiliseks meemimaterjaliks Berliin, siis Raul Saaremets unistas 90ndatel Londonist. Ta meenutab, et Kanal 2-s jooksis kunagi Siim Nestori, Reet Ausi, Juhan Ulfsaki ja Lemo toimetatud saade „Kanal 2000”, kus oli sketš, mis rääkis eesti DJst, kes läheb „Londossi” elama. Välismaaunistuse kõrval olid põhivajaduseks siiski plaadid ja musa: „Seda on praegu raske ette kujutada, aga muusika väärtus oli nii kuradi suur.” Aivar Tõnso tõdeb, et 90ndatel hõljus ambitsiooni kohal ikkagi raudse eesriide vari. „Kuigi võisime olla kursis sellega, mis toimub mujal maailmas, mõeldi alateadlikult ikkagi, et on muu maailm ja meie väike kodumaa.” Tõnso sõnul poleks nad elu sees oodanud, et Hypnosauruse algusaegadel salvestatud asjad kunagi vinüüli peale jõuavad ja neid rahvusvaheliselt levitatakse. „Meil polnud salvestustehnikatki. Salvestasime need kõige sitema tehnikaga.”

Jaan Pavliuk, kes on saabunud äsja peosarja Helios kambaga Haagist mängimast, enda pead välismaale pürgimisega liialt ei vaeva, aga rõõmustaks, kui need asjad juhtuksid. Teda tõmbavad klubidest Robert Johnson ja Panorama Bar Saksamaal ning Closer Kiievis. „Juba seepärast, et publikul, kes seal käib, on hea muusikaline lugemus.”

Kui Heliose üks vedaja Tanel Mütt tahaks tegutseda täiskohaga DJna, nii et see maksaks kinni kõik ta arved, siis Viktoria Martjanova eelistaks pigem täiskohaga lugude produtseerimist ja laivide tegemist või poole kohaga DJ ja poole kohaga filmikunstniku tööd, millega ta praegu iga päev tegeleb: „Mõlemad võiksid olla tõsised asjad, siis ma oleksin õnnelik. Olen energiline inimene ja mul peab olema palju asju ees.” 

„Produtseerimine” ongi DJnduse kõrval üks oluline märksõna, mida enamik intervjueeritavatest mainib. Olgu see siis puhtalt huvi, mitmekesisuse või artistiprofiili laiendamise eesmärgil. Kes on tegelenud sellega juba aastaid, kes alles valmistub nendesse kingadesse astuma nagu Marlene Leppänen, kelle peas keerlevad eri remikside mõtted, kuid selleks tuleks läbida enne ka mõni tõsisem produktsioonikursus, arvab ta. Ka Roma Vjazemski, kelle pagasis on juba omajagu füüsilisi reliise, tunnistab, et ta on keskendunud viimasel ajal just produtseerimisele ning vähem mängimisele ja uue muusika otsimisele. Tõnso tõdeb samuti, et produtseerimisele võiks rohkem kohta olla: „Ma arvan, et maailm ei vaja uusi DJsid, vaid originaalset omaloomingut, milles on ka mingi konkreetse piirkonnaga seotud omapära.” 

„Sulle on antud DJna X arv aastaid, see pole nagu eluaegne professoritöö ülikoolis. Võib-olla su karjäär kestab kümme aastat ja tahad seda aega maksimaalselt ära kasutada.” – Elena Natale

Kui palju tsirkust peab tegema, et keegi mulle lennupileti Berliini ostaks?

Mis siis on see võlurohi, mida DJ peab manustama, et Londossi, Berliini, Helsingisse või Milanosse book’itud saada, kui peaks selline soov olema? Kas tuleb sotsiaalmeedias paljast tagumikku näidata ja end igatpidi müüa, arendades häbitut inimbrändi, sattuda õigete inimestega õigele äftekale või lihtsalt mängida, mängida, mängida, kuniks näpud verised ja maailm avab sinu talendile oma kõrvad? Kuuleme vestluste käigus mitmeid mõtteid, nendinguid ja vastuseid, sealhulgas seoses küsimusega, kas DJ ilma sotsiaalmeediata on enam üldse DJ.

Mitu intervjueeritut tunnistab, et neile isikukultus ei meeldi ja pidev enesereklaamimine ei istu, isegi kui see on praegusel ajal möödapääsmatu. L.Eazy leiab, et kui DJ-kultuur alguse sai, olid teemas rohkem DJ-crew’d, -gängid ja -kogukonnad, aga nüüd on see liikunud rohkem indiviidi tasandile. Meestel on T-särk ja teksad, naistel tihti kahjuks nii, et mida rohkem riideid ära võtad ja videotes tantsid, seda paremini müüb ja kuulsamaks saad. Elena Natale tunnistab, et paljud DJd vihkavad sotsiaalmeediat, aga ilma selleta ka ei saa. Tema arvates on see seotud ka vanusega – kui oled noor, ilus ja värvikas, siis sulle meeldib sotsiaalmeediat kasutada, see ei pea olema negatiivne. HALLis käib palju rahvusvahelisi DJsid, kes ütlevad, et nad peavad olema igal platvormil! Mitte põhjusel, et oled mingi LOL TikToki-DJ, vaid sa lihtsalt pead. Sulle on antud DJna X arv aastaid, see pole nagu eluaegne professoritöö ülikoolis. Võib-olla su karjäär kestab kümme aastat ja tahad seda aega maksimaalselt ära kasutada. Micaela Saraceno sõnul on kõige raskem ikkagi otsustada, miks sa seda teed ja kus sa ennast praeguses maailmas positsioneerid, kui põhimõtteliselt iga teine inimene on DJks hakanud. Roma Vjazemski pareerib distantsilt, et paljude skeenede jaoks pole sotsiaalmeedia sugugi tähtis, vaid pigem isegi pärssiv. Kui oled ilge truehead, siis sul ei tohigi olla mingisugust sotsmeediat. Kui oled suur plaadikunn, teed ühe ülesastumise aasta jooksul ja see on sinu special thing, siis on ka hästi. Raul Saaremets loodab samuti, et on mingid skeened, kus toimuvad asjad, millest me ei tea ja mis ei kajastu sotsiaalmeedias. Talle õudselt meeldib see mõte, aga tõenäoliselt on see vaid ilus unistus. 

Kui aga promo ja buzz’i on ikkagi vaja, siis see on möödapääsmatu. Katja Adrikova usub, et seda survet tunnevad kõik, kuna tähelepanu on nüüdisaja üks olulisimaid ressursse ja pead end sotsiaalmeedia platvormidel pidevalt taasleiutama. Kuigi sisu peab ikkagi olema, tühja koha pealt midagi ei genereeri. Madleen Teetsov-Faulkner nendib, et tal on klubipidajana tegelikult sotsiaalmeedia igapäevasest kasutamisest kopp ees: „Kõike on nii palju ja infot on meeletult, inimestel on pidudest veits rohkem pohhui. Aga kui tahad kas või välismaale saada, siis sul peab olema see osa kaetud, sul peab olema palju värsket materjali.” Gert-Rasmus Rannamets ei ole kitsi ka krõbedamate sõnadega: „Me elame kiirmeedia ajastul ja tähelepanuühiskonnas, aga suurem osa sotsiaalmeedia sisust on kohutav pask. Praktiliselt mitte keegi Eestis ei kasuta Resident Advisorit, mõned klubid küll, aga reaalne klubikülastaja mitte. Minu hinnangul on ööelu keskkonnana RA kõige ideaalsem, see näeb välja professionaalne.”

Tanel Mütt väidab, et sotsiaalmeedia videote populaarsus on DJ-turgu radikaalselt muutnud: „Kuna olen ka promootor, siis kõige olulisem asi, mis mul on vaja saada, on hea klipp sinust. Vaja on ühte klippi, kus rahvas oleks „fuck yeah”. See ei ütle midagi artisti kohta, vaid näitab lihtsalt, et üritusel oli üks moment ja that’s it. Aga nii DJd praegu populaarseks saavadki. Enamik rahvusvahelisi DJsid on sellised: jõuavad lennujaama, teevad postituse „Great to be in Tallinn”, üks pilt klubi ees ja siis stoori „Bye, bye – hope to see you again, guys”. Nad teevad seda, sest peab tegema, aga see on vaev. Eestis vahel kardetakse selle sotsiaalmeedia mängu mängimist, aga me peame seda mängima, kui tahame edukaks saada.” Jaan Pavliuk teeb Müti öelduga B2Bd: „DJ-maailmas on Instagram ja videod nagu bitcoin, sul on vaja paari head klippi, et läbi lüüa. Lisaks on DJd sunnitud mängima palju selliseid träkke, millest saaks hea klipi. Kui paned klipi, kus lugu on mega, aga introspektiivne, inimesed tantsivad, silmad kinni, siis sellel ei ole sama löövat efekti kui tsirkuse-house’il – see on kohene dopamiinilaks.” Välisagentuuri all tegutsev Merimell küsis oma agendilt, ega ta sotsiaalmeediasse äkki liiga palju ei postita, aga agent vastas, et vastupidi, mitte piisavalt. „Kõik praegused book’imised ongi lihtsalt postituste kujul, see on ülioluline. Mulle tuleb pakkumisi ka nii, et keegi kirjutab mulle reel’i alla või saadab Instagramis sõnumi, et kas saad mängima tulla. Varem vahetati e-kirju, aga nüüd lihtsalt kommenteeritakse TikTokis, et kuhu ma sulle kirjutada saan,” võtab Merimell tänapäeva DJ elu lühidalt kokku. 

„DJ-maailmas on Instagram ja videod nagu bitcoin, sul on vaja paari head klippi, et läbi lüüa.” – Jaan Pavliuk

Seega käivad rahvusvahelistumine või selle poole püüdlemine ja nutikas kiirmeediakasutus kokku nagu dub-muusika ja kajaefektid. Teetsov-Faulkner on isegi kaalunud, et äkki meil oleks vaja mingit HÖRi-laadset videopildiga asja, mis kohalike promole kaasa aitaks, sest tema arvates on meie DJ-maastik hullult hea, aga seal puudub süstemaatilisus. Kõik on ise tekkinud ja ise tehtud. HÖRi videokanal on teatavasti DJdele kui katapult – käid korra ära ja kui läheb hästi, siis toimub plahvatus. Võid saada üleöö tuhandeid uusi jälgijaid.  Samas on ootejärjekord sinna selline, et enne viskab DJ sussid püsti. Teine asi, mis lisaks sotsiaalmeediale uksi avab, on muidugi see, kui DJ on ka produtsent ja hoopis ta lood on need, mis esimesed uksed avavad. Ise ka muusikat produtseeriv Meelis Meri toob välja karmi tõsiasja, et kui sa iga nelja-viie nädala tagant lugu välja ei anna, siis digiplatvormide algoritm ei võta sind omaks, see ei paku sind maailma headesse edetabelitesse, uute reliiside reedete esitusloenditesse jne. Kui teed seda süstemaatiliselt, siis platvorm vaatab, et oled jätkusuutlik ja hakkab sulle üha rohkem uksi avama. Elena Natale toob produtseerimise poolelt näiteks kas või kohaliku produduo Abdul Raeva, kes teeb regulaarselt uusi lugusid ja keda mängitakse ka välismaistes settides. Otsad tõmbab kokku Tanel Mütt: „Selleks et saaks mingi läbilöögilaine tulla, peaks vaatama kaugemale DJdest, ka produtsentide poole, et tekiks suurem skeene. Meil on palju ägedaid diskoreid ja produtsente, aga nende ümber ei ole mingit liikumist või kollektiivi. Puudub haip, mis kõiki tagant tõukaks.”

Kõrvakahjustusega pidu ei päästa ka kõige kõvem DJ

Pidusid võib korraldada igaüks, kuid õige peokeskkonna loomine on võrreldav pigem boeuf à la tartare’i kui hommikuse mannapudru valmistamisega ehk mitte nii lollikindel, kui esialgu paistab. Koostisosadest mängivad DJ kõrval rolli korralik heli, valgus, dekoratsioonid, kontingent, kelle pidu kohale meelitab, ning muidugi genius loci ehk kohavaim ja kultuurikiht, mis võib ka dekoratiivse osa puudumist kompenseerida, kuid mille puudumist ei kompenseeri miski. Ürituse keskkond ja atmosfäär dikteerivad suuresti ka selle, miks ja milline rahvas seal käima hakkab. Mitmest küljest lohiseva peo puhul ei pruugi aga õhtut päästa ka kõige kõvem DJ. 

Anders Meltsi häiribki enim see, et kõik tahavad teha pidusid, aga ei mõtle tihtilugu tehnikale, lugude kvaliteedile või valgusele, et asi ka äge välja näeks. „Selleks on tegelikult väga vähe vaja. Pane näiteks paar vilkuvat tuld ja palju tossu.” Ta räägib, et on sattunud kuulajana pidudele, mida tehakse ühe perses kõlari või valesti ühendatud kaablitega, ning ette on tulnud sedagi, et peab ise käised üles käärima ja parandama minema, sest muidu on võimatu muusikat nautida. L.Eazy sekundeerib, et talle on isegi ette heidetud, et professionaalne DJ ei tohiks lasta end ruumist häirida, aga emotsionaalse inimesena on keskkonnal tema jaoks tähtis roll. „Kui on halb akustika ja liiga mürarikas, siis inimesed väsivad kiiremini ja lähevad varem ära.” Ka Jaan Pavliuk ei saa keskkonnast mööda vaadata, ent ütleb, et ruumi loovad tema jaoks ikkagi inimesed ja ruum omakorda inimesed. 

Elena Natale on nõus, et Eestis ei pöörata klubi keskkonna kujundamisele piisavalt tähelepanu, aga küsimus pole mitte tahtmises, vaid pigem võimalustes – kõik teevad nii, kuidas saavad. Tantsupõranda jaoks on tähtsam, kuidas heli ja ruum seda soosivad, ning seda teadust peaks siinmail kindlasti arendama, kuid see on omakorda kallis. Natale ütleb, et nad on püüdnud HALLis helilist poolt täiustada ja investeerida sellesse, et oleks helitehnikud, kes tagavad, et kui inimene tuleb tantsima, siis ei kahjustata heliga tema tervist.

„Kui on halb akustika ja liiga mürarikas, siis inimesed väsivad kiiremini ja lähevad varem ära,” teab L.Eazy.

Seda, et ruumiloomet takistab raha, nendib ka Gert-Rasmus Rannamets. „On üldse käputäis ruume, kuhu saab klubi teha. demoClubi puhul vaatasime, et ULMa laoruum on päris korralik. Mava testis, et heli on ka üsna okei, nii et kui see oleks meil pikaajaline projekt, oleksime võib-olla seinad üle värvinud. Eestis saad täpselt sellised ruumid, nagu saad, ja sul ei ole eriti eelarvet.” Ka Tanel Mütt lisab siinkohal, et Eestis on peopaigad üsna sarnased, näiteks endised tööstusruumid, kuhu on helisüsteem toodud. Hea näitena toob ta välja peosarja SÜNK, mis keskendus tugevalt ruumi disainile peo kontekstis.

Seda, kuidas peokogemust võivad muuta produktsioon, dekoratsioonid ja valgus, teab omast käest ka Micaela Saraceno, kes korraldab koos Andrey Nechaeviga peosarja Hybrid Mind. Nende moto on, et inimene astuks saali ja saaks ruumist reaalselt OMG-mida-nad-siin-teinud-on-elamuse, mis tekitab publikus ka respekti ja hetkes olemise tunnet. Töötajate tagasiside on olnud pärast, et inimesed olid nii viisakad ja muusikas sees. „Nad nautisid, ei tõmmanud ennast sellisele levelile, et nad ei saa enam aru, mida teevad. DJ ei ole alati põhjus, miks inimesed ei suuda muusikasse süveneda, see sõltub ka keskkonnast,” arvab Saraceno. 

Ent mitme DJ jutust selgub veel üks tõsiasi, mis nende jaoks peo vaibi märgatavalt paremaks muudab. Selle asemel et musakunnina poodiumilt rahvale ülalt alla vaadata, eelistavad paljud pigem võimalikult vahetut suhtlust. Mari-Anna Milleri jaoks ongi ruumi puhul ainus kriteerium inimestele võimalikult lähedal olemine, sest muidu ei teki tantsijatel seoses muusikaga nii vahetut reaktsiooni. Tal endalgi on kombeks puldi taga tantsida ja ühtlasi jälgib ta pingsalt, mis tantsupõrandal toimub. „Ma ei tulnud endale mängima, ma tulin ühtset kogemust pakkuma. Hindan alati neid inimesi, kes kohale tulevad, ja tahan, et nad oleksid ära minnes heas mõttes endast midagi tantsupõrandale jätnud, et nad oleksid midagi õlgadelt maha heitnud või mõne uue kogemuse või mälestuse saanud.”

Ka Micaela Saraceno on sama koolkonna esindaja ning toob näiteks oma suvise DJ-seti Saundil Hiiumaal, kus ta dirigeeris publikut lavale enda ümber tantsima, kuigi korraldajad, turvameeskond ja tehnikud alguses sellele käe ette panid. Saraceno leiab, et kõigile meeldib olla selles valguses, tantsida teiste kõrval, nendega koos. „See on ka põhjus, miks Boiler Room nii kuulus on – mitte ainult seti pärast, vaid kõik saavad ennast seal korra näidata ja üheskoos tantsida. Kui olen rahva keskel, on mul nii palju mugavam, sest DJtamine ei ole sama mis oma bändiga laval olemine. Me tulimegi ju siia koos tantsima.” 

„Hindan alati neid inimesi, kes kohale tulevad, ja tahan, et nad oleksid ära minnes heas mõttes endast midagi tantsupõrandale jätnud,” ütleb Mari-Anna Miller.

Oleme kogunenud täna siia, et teha mida? Mõtlemisainet

Ühtne kogemus. Mis loob selle õige ühtse kogemuse, mis inimesi ikka ja jälle tagasi öö lõugade vahele toob? Kollektiivne transs, ettekirjutamata stsenaarium, mõne ime lootus, reis kosmosesse, puritaanlik suhe muusikaga, DJ kui õhtujuhi jumaldamine? Vastuse võid kirjutada siia: …………………………………………………………………………………

Nii nagu DJ, helisüsteem ja ruum, on keskkonna puhul võtmetegelaseks ka publik või selle puudumine. Mis on kokkutulnute tänaõhtune plaan? Mida nad sepitsevad ja mismoodi käituvad, et koostöös õhtujuhiga asjast asja saaks? Tea, kas keegi vaevus ukse peal nägusid kontrollima ja filtreeris eriti viltused või agressiivsed neist välja? Kas täna tuleb safe space, kaif space või hevi space? 

Micaela Saraceno toob välja, et DJ jaoks võib olla vahel frustreeriv olukord, kus ta mängib elektroonilist muusikat, mis peaks olema get-lost-in-the-moment-vaibiga, ja siis inimesed teevad vastupidist, näiteks karjuvad tantsupõrandal. „Sa näed, et nad on lihtsalt fuck-it-energias ja neil on suva sellest, et DJ mängib,” konstateerib ta. See, mis paneb inimesi mingil viisil käituma, on muidugi paelunud neuroteadlasi pikka aega, aga tihti on see seotud ka sellega, kas ollakse kained või joobnud. Mõni läheb purjus peaga lõbusaks, teine on kainena kuri ja vastupidi. Seda, et kollektiivne tants, muusika ning teadvuse seisundit muutvad joogid ja ained on aegade algusest ühte sammu astunud, ei pea ilmselt väljagi ütlema. Seened ja psühhedeelsed juurikad, käärinud joogid, taimed ja putukad – inimene otsib ikka nihestusi, mis peateelt kõrvale juhiksid. Mõnele piisab ka puhtast muusikast. Selle kohta ütleb Elena Natale, et sellest saati, kui inimene on maamunal kõndinud, on ta ka ekstaasi otsinud.

Raul Saaremets nendib, et klubikultuur ja ained on alati kokku käinud: „Tänu kokaiinile, mis teeb inimese agressiivseks, tekkis hard house. Chicago musalegend Ron Hardy, keda peeti üheks olulisimaks uuendajaks, mängis esimesena musa kiirema tempoga, sest ta oli heroiinisõltlane ja hero teadupärast slows you down.” Meelis Meri viitab tagasivaatavalt, kuidas kõik arvasid, et kui oled DJ, siis oled ilmselt ka narkomaan: „Aga tegelikult ei ole vahet, kas mainstream, popmuusika või kontserdid, kodus või kus iganes – narkootikume tarvitatakse sama palju ka kõikjal mujal, aga millegipärast olime meie need, kes alati kõiges süüdi jäid, kui kuskil midagi oli. Võis täheldada seisukohta, et see muusika on selles kindlasti väga palju süüdi.” Aivar Tõnso leiab, et klubikultuuri on põhjendamatult palju stigmatiseeritud: „Klubimuusika kohta on levinud üldistav arusaam, et tegemist on narkomuusikaga. Ometigi jõuavad paljud selleni enne, kui ollakse alkoholigi proovinud, rääkimata muudest ainetest. Samas on tõsi ka see, et huvitavamale ja vaheldusrikkamale klubimuusikale ei pruugi peodroogide mõju all olev publik kuigi vastuvõtlik olla. Selles mõttes on narkootikumidel olnud klubikultuurile pigem negatiivne mõju.”

Seda, et publiku seisund – või vähemalt neist silmatorkavama osa oma – mõjutab DJ tööd, ütlevad meile paljud. Kui reivikultuur 80ndate lõpus Suurbritannias ja mujal plahvatas, oli see osaliselt ka ecstasy tõttu, mis soosis uue populaarse droogina kollektiivset joovastust muusikast ja üksteise kõrval higisena tantsimisest. Sellest on maailma üks tuntuim muusikaajakirjanik Simon Reynolds kirjutanud terve raamatu pealkirjaga „Energy Flash”. Neid põliseid hõimlasi on veel: kanep ja reggae, amfetamiin ja gabber, kokaiin ja disko, hape ja psytrance, õlu ja Oktoberfest, Laua viin ja rämmar jne.

Seened ja psühhedeelsed juurikad, käärinud joogid, taimed ja putukad – inimene otsib ikka nihestusi, mis peateelt kõrvale juhiksid.

Nüüdisajal on aga astunud terves Euroopas tugevalt areenile dissotsiatiivne rahusti nimega ketamiin, mida kasutatakse kontrollitud keskkonnas küll ka vaimse tervise raviks, aga mis võib suuremas koguses tänavatarbija nn K-hole’iks kutsutavasse auku viia. Nii Tanel Mütt kui ka Jaan Pavliuk teavad rääkida, et suurlinnades näevad DJd juba seda, et ketamiin teatud mõttes „tapab” tantsupõrandaid, kuna inimesed muutuvad enesekesksemaks. „Heal juhul tantsid, halvemal kukud perseli või K-hole’i,” räägib Pavliuk. Mütt küsib veidi futuroloogiliselt: „Kui ketamiini tarvitamine kasvab, siis selle asemel et mul on klubis 150 inimest tantsupõrandal, on mul 150 inimest diivanitel kammimas. Kas see on tulevik?” Ka Madleen Teetsov-Faulkner tundub nõustuvat, et inimeste klubirännakud on muutunud rohkem soolorännakuteks. Selge see, et pikas perspektiivis mõjutab ka see seda, mis mussi eelistatult kuulda tahetakse. Kas moodi tulevad jälle vonklevad elastsed bassiliinid ja natuke rõve, aga ka natuke lahe 2005. aasta electro house? L.Eazy mainib hoolival noodil, et kui ollakse mingis olekus, siis ta ei tee seda hullemaks, sest mingil tasandil ta saab aru, et kui inimesed põgenevad reaalsusest, siis nad teevad seda põhjusega, ning tema ülesanne on neid muusika kaudu justkui ravida või mingist olukorrast välja aidata. Samast vaimsusest on kantud ka Gert-Rasmus Rannamets: „Kui näen DJna, et inimestel on voolivad näod, siis ma ei lähe nii rängaks kätte, et neil võiks süda pahaks minna.”

„Kui näen DJna, et inimestel on voolivad näod, siis ma ei lähe nii rängaks kätte, et neil võiks süda pahaks minna.” – Gert-Rasmus Rannamets

Kui aga tulla laiemalt publikukogemuse juurde tagasi, on Eesti ööelu seis päris hea ja alternatiivsemad klubid pole kunagi olnud kaklemise ja märatsemise kohad. Püütakse rakendada ja jõustada ka turvalise ja salliva ühiskogemuse reegleid, mis küll ei tähenda, et seal poleks arenguruumi või ei toimuks seksuaalset või verbaalset ahistamist. Samuti sõltub väga konkreetsetest pidudest ja stiilidest, millise energia publik saali toob, kui intensiivselt muusikale kaasa elatakse ja mis tujuga kõik koju lähevad. DJ saab seda juhtida vaid mingi piirini ja kui omistame DJle autori- ja kunstnikupositsiooni, siis tal peab olema ka täielik õigus soovi korral põrand tühjaks mängida, võtta riske ja luua muusikaga ajukurdude vahele uusi ühendusi. See aga on paljuski seotud sellega, kas publik käsitleb end klient-on-kuningas stiilis maksva tarbija või hüva kaasteelisena. Teetsov-Faulkner arvab, et inimesi motiveerib praegusel ajal rohkem öös seiklemine ja sotsialiseerumine kui öö veetmine tantsides, kuid headel õhtutel väriseb ka tantsupõrand. 

Meil on pakkuda väikest, keskmist või natuke keskmisest suuremat ümbrikut. Ja siis on veel üks hardcore ümbrik, mis on tühi

Nüüd jõuame teemani, mida ilmselt nii mõnigi lugeja on oodanud! Näidake meile inimest, kes ei tahaks teada saada, kas DJd elavad villades, istuvad kullast potil ja naudivad finantsvabaduse magusaid vilju või kulutavad kogu teenistuse tehnika ja plaatide peale ning lasevad oma kodukoha soodsaimatel lõunapakkumistel hea maitsta. Ega siin ühest vastust ei ole, oleneb, milline on su DJ-profiil. Kas oled läbilöögi saavutanud EDMi katlakütja, pulmade ja firmaürituste spetsialist või suunamudija, kelle kõrvaltegevuseks on play-nupu vajutamine, kas oled ise suurpidude promootor ja lisaks DJ või ootad kodus kükitades kutseid. Statistikaamet ja e-riik siinkohal abiks ei ole ja DJd, kellega me vestlesime, on enamjaolt pühendanud oma elu ikkagi alternatiivsema suuna muusika ja subkultuuride peale.

Enamiku intervjueeritute jaoks ei ole DJ-töö ainus sissetulek – kes on veel disainer, produtsent ja promootor, kes veab klubi, kellel on üheksast viieni töö jne. Läbi kumab aga see, et öiste esinemiste eest saadavad tasud ei ole elukalliduse tõusuga sammu pidanud ning klubid pole siiamaani ka koroonapandeemia põhjustatud paugust taastunud. Lisaks sellele on probleem ka laiem, sest näiteks Tallinnas kehtivad klubides ja baarides alkoholimüügile ajalised piirangud, ööelu edendamisega ei tegeleta munitsipaaltasandil süsteemselt, piletiga üritused peavad võistlema tasuta pidudega ja võib-olla on inimestel eri kriiside tõttu ka lihtsalt vähem raha, mida meelelahutusele kulutada. Selle kõrval on veel ka DJde-vaheline konkurents. Mõni on nõus mängima tasuta või baarikrediidi eest, peaasi et saaks mängida. Madal tasu loob aga ka madalat väärtust. Mõni teine panustab muusikasse aega ja raha ning taskuraha eest mängima ei soostu. Kindlasti on ka mingit laadi turusolkimist, kuid nagu ütleb Roma Vjazemski stoiliselt: „Noh, konkurents!”

„Inimesed maksavad küll kontserdipiletite eest, aga klubiõhtu eest ei olda eriti nõus raha välja käima.” – Elena Natale

Üldine meelsus on aga see, et küsida tuleb sealt, kust saab küsida, sest enamasti DJd oskavad klubide ja ürituste finantsvõimekust üsna adekvaatselt hinnata. Mingist suurest jätkusuutlikkusest meie ööelus aga rääkida ei saa. Publiku arv on piiratud ja tegemist on ka demograafiliselt vananeva ühiskonnaga, kuid tegijaid on palju. Elena Natale viitab piletiprobleemile: „Probleem on piletis. Inimesed maksavad küll kontserdipiletite eest, aga klubiõhtu eest ei olda eriti nõus raha välja käima. Aga klubis sa veedad võib-olla kaheksa tundi, sul on mitu saali, mitu DJd, seal töötavad inimesed jne. Inflatsiooni tõttu on kõik hinnad tõusnud peale piletihindade, sest inimesed lihtsalt ei tule, kui pilet on liiga kallis.” Tanel Mütt: „150 eurot, standardhonorar aastal 2023, on sellise inflatsiooni tingimustes absurdne.” Madleen Teetsov-Faulkner: „DJde tasud pole viimase 5–8 aasta jooksul eriti tõusnud.” Jaan Pavliuk: „Minu meelest ei saa DJ-töö olla Eestis elukutse – alternatiivne klubikultuur on sisuliselt koondunud ainult Tallinnasse ja meil pole piisavalt publikut.” Karin Nahkur: „Kui mul tuleb tunnine sett, siis enamasti pakutakse selle eest sada eurot. Tasu saan kätte, kuid reaalsuses kulub sellest kuuskümmend kuni sada eurot lugude soetamisele.” Merimell: „Mulle ei meeldi, kui välisartiste tuuakse siia 5000 euro eest, aga eesti DJdele öeldakse, et saad sada korda vähem. Aga eks see ole kahe otsaga asi. Kui pidu on ikka suures miinuses, siis olen ise samas olukorras.” Gert-Rasmus Rannamets: „Meil ei jagu piisavalt publikut kõigile alternatiivklubidele. Kui samal õhtul juhtub olema näiteks viis techno-pidu, siis tõenäoliselt minnakse sinna, kus on kõige suurem artist, ja teised jäävad kuivale.” Raul Saaremets: „Ega selles underground-maailmas keegi eriti midagi ei teeni. Mõned üksikud võib-olla.” Ühesõnaga, kullast Jaapani nutitualett ja marmorist tünnisaun jäävad enamiku laskeulatusest välja, kuid eks sõltub ka esinemissagedusest. Kui teha suvehooajal mitu esinemist nädalas, siis saab palka küll. Kui aga neelata alla paljude jaoks mõru korporatiivürituste pill, siis pole võib-olla vigagi, sest erapidude eest makstakse reeglina paremini kui valgeks võõbatud silikaatseintega ööasutustes.

Anette Mäletjärv ütleb, et kui on heategevuslikud peod, näiteks kellegi top surgery fundraiser party, siis tal ei ole probleemi tasuta mängida.

Kuid pulmad, firmapeod, suvalised terrassid või muu säärane on hoopis teist masti töö. Esiteks pole sul ilmselt aimugi, mis publik sind ootab, kui ta sind üldse ootab. Teiseks ei võimalda see just erilist kunstilist eneseväljendust, sest sind on tellitud korraldaja vajadusi rahuldama. Leppida võib olla vaja nii soovilugude kui ka tapeedi staatusega. Tanel Mütt ütleb: „Erapeod on masendavad. Kedagi eriti ei huvita, et sa seal oled, oled nagu objekt restoranis. Sa oled tapeet.” Sarnaselt mõtleb ka Micaela Saraceno: „Kui saad privaatüritustele mängima, siis raha on korralik, aga see on ka jube tüütu, sest sa ei tea kunagi, kuidas rahvas reageerib. Võib-olla mängidki viis tundi järjest taustamuusikat. Sel põhjusel ma neid pakkumisi eriti vastu ei võtagi.” Küllap on kirjeldatu sümptomaatiline kohaliku kultuurivälja puhul laiemalt, rabada tuleb mitme isanda teenistuses ja ära õppida ka kompromisside kibe kunst. Nagu sissejuhatuses sai öeldud, siis ise muusikat kirjutades või esitades oled sa justkui keegi, kui aga kureerid muusikat regulaarselt sadadele inimestele, siis ega sul mingit stippi või tuge kuskilt küsida pole, kuigi Tanel Mütt ootab poolnaljaga päeva, kui sarnaselt kirjanikupalgaga saab Eestis ka DJ-palka. Elena Natale on kriitilisem: „Ööelu pole justkui osa ametlikust kultuurist. Artur Lääts võiks ju ka keskenduda ainult oma muusikale ja saada näiteks stipendiumit, aga ta ei saa seda teha. Ta ei ole süsteemi osa.”

Ega DJ ei tööta ainult puldi taga, ta peab uurima, otsima ja ostma muusikat, ta on näinud vaeva, et ta oskaks terve õhtu vältel publiku emotsioone juhtida. Aga see on jutt tummadele seintele. See küll ei tähenda, et ülla eesmärgi või sõpruse nimel, kirest ajendatuna või strateegilistel eesmärkidel ei oldaks nõus ka tasuta mängima. Anette Mäletjärv ütleb, et kui on heategevuslikud peod, näiteks kellegi top surgery fundraiser party, siis tal ei ole probleemi tasuta mängida. Merimell on teinud ka gig trade’e ehk ta läheb näiteks Soome mängima ja siis teine DJ tuleb Eestisse vastu. Viktoria Martjanova ostis aga vahepeal tehnikat ja mõtles seda välja rentida, kuid lõpuks andis selle sõpradele niisama kasutada, et nad saaksid oma uut klubi alustada.

Kui tuua klubide kõrvale DJde raadiotöö, siis ei maksa midagi lisaks seegi. IDA Raadio on olnud algusest peale selgelt avatud platvorm neile, kes tahavad midagi teha – nad saavad seda teha, aga tasuta. See on pigem sümboolse kapitali ehitamise koht ja võimalus kogeda kollektiivsustunnet. Ja ega need sendid, mida saab näiteks saate tegemise eest ERRi raadiosüsteemis, ka paremast vildist pükse ega vihmamantlit ostma pane. Samas, mis ka poleks toornafta hind ööelu börsil, DJsid tegutseb siin rohkem kui kunagi varem.

Kes sind pulti lasi?

Klubikultuur on olnud liberaalsuse, võrdsuse ja eesrindlikkuse poolest alati paar sammu ärksam. Selle põhjuseid tasub otsida ühiskonna ja politsei kiusu eest põrandaalustesse klubidesse turvalist ruumi otsima suundunud kogukondadest, kelleks olid enamasti geid ja mustanahalised. Olgu ajaliseks markeeringuks siis sõjaeelne Berliin või Stonewalli rahutused 60ndatel. Klubid on pakkunud alati varjupaika, kuhu on oodatud kõik, kes vaid astuvad uksest sisse ilma eelarvamuste ja vihkamiseta.

Ometi on ka sellel redelil paar pulka, mis kipuvad murduma just naiste ja vähemuskogukondade jalge all ning mida saeb tasapisi ikka rumaluse, meestekeskse maailma ja teiseviha vankumatu pärand. 30 aasta jooksul on edasiminek olnud siiski positiivne. Mitte kunagi pole olnud pildis nii palju nais-DJsid ja LGBTQ+ kogukonna esindajaid, klubide ja festivalide programmides püüeldakse võrdse esindatuse poole ning ka Eesti on nii mõnegi kväärbaari ja -peosarja võrra rikkam. Tanel Mütt märgib, et rahvusvaheliselt on üha tavalisem, et artistid kirjutavad oma rider’isse, mis on klubide kvoodid ja safe space’i koodeks. „DJndus on väga sotsiaalselt vastutustundlikuks muutunud ja mõned inimesed on võtnud selle enda ideoloogiliseks võitluseks.” Maailma mastaabis märgib muutust kas või Kalev K tähelepanek, et kui 90ndatel olid DJ Magi 24 numbrist 23 kaanel mehed, siis nüüd on kolmandik naiste päralt. Need kurikuulsad 90ndad ja 00ndad nõuaksid meie loos muidugi mitmekordset ekskurssi, et näidata, kust me tulnud oleme, ning tuletavad meelde, et alati saaks veel paremini. 

Nais-DJdel on kogemusi, kus tullakse puldi taha nuppe näppima, karjutakse lihtsalt, et „mida v*ittu, naised puldis!”, või öeldakse, et „naise kohta päris hea”.

Kuigi muidu saavad meiega rääkinud nais-DJd oma meessõpradelt toetust, innustust ja julgustust, tuuakse välja ka suvaliste inimeste tehtud negatiivseid kommentaare selle kohta, kuidas nad mängida ei oska. Räägitakse, kuidas tullakse puldi taha nuppe näppima, karjutakse lihtsalt, et „mida v*ittu, naised puldis!”, või öeldakse, et „naise kohta päris hea” või „päris hästi pidasid poistega sammu”. Just viimast kaht on saanud kuulda Mari-Anna Miller, kes meenutab lisaks olukorda ühe purjus tüübiga, kes lendas talle peale, küsides: „Kes sind pulti lasi?” Kui Miller uuris omakorda temalt, kas ta meestele ka selliseid asju ütleb, sai ta vastuseks: „Oo, sa ei pea nii kuri olema, naerata veits.” „Ja siis me jõuame jälle tagasi selleni, et ülbe naine, naerata veits. Ma naeratan ja naeran väga palju. Ma olen avatud, et uued inimesed saaksid minuga rääkima tulla, aga need kogemused võiksid ikkagi meeldivad olla,” ütleb Miller. Madleen Teetsov-Faulknerile meenuvad aga korrad, kui nad on abikaasa Luke’iga koos mänginud ja on arvatud, et DJ on nimelt Luke ning loo, mis neil just ihukarvad püsti ajas, pani kindlasti meespool.

L.Eazy on seevastu kaalunud õelate kommentaaride tuules isegi mängimise lõpetada, kuid tõuge jätkata tuli dnb-legendilt Goldielt endalt pärast seda, kui L.Eazy oli teda Tallinnas soojendanud ja temalt innustavad mõtted kaasa saanud. Tõsiseltvõetavus näibki olevat nais-DJde jaoks üks peamisi võtmesõnu. Micaela Saraceno sõnul peab selleks rohkem oma oskusi tõestama ja võrdsetest line-up’idest rääkima, aga sellega on ta suutnud tänu tugevale iseloomule pigem edukalt toime tulla.

Muidugi ei piirdu naiste materdamine ainult halvustavate sõnadega – on ka neid libedikke, kes füüsiliselt käed käiku lasevad. Kuigi asjad on kõvasti paranenud, mäletab Merimell oma esimest DJ-setti 14-aastaselt, kui üks teine esineja teda samal ajal puldi all käperdas ja kiusas ning korraldajad kõrval naersid. „Olin naiivne, et tahan muusikat teha, kõik on nii lahe, ja siis esimene kogemus oli see, et mingid tüübid lihtsalt ahistasid. Lasin sellest aegamööda lahti, aga olen vanemana mõelnud, et see oli ikka kahtlane.” 

Jaan Pavliuk aga tunneb, et DJ-kultuuril on siiski küljes matšolik või bro-kultuuri mekk ja tihti ei võeta nais-DJsid tõsiselt või neid vaadatakse ilastava pilguga objektistavalt. Tema arvates on soopoliitika esiletõstmine põhjendatud, sest DJ-maailm on ühele poole kaldu. „Üks, mida ma ei salli ja mida olen näinud, on see, kui tehakse justkui feministlik žest, all female line-up, promootor on mingi ilane tüüp, ürituse nimeks pannakse Girls on Decks ning siis suurem osa publikust on mehed, kes tulevad vahtima.”

Viktoria Martjanova toob välja veel ühe olulise nüansi, mida kiputakse edukate nais-DJdega seostama, nimelt naised saaksid justkui kuulsaks ainult põhjusel, et nad on naised. „Aga kuhu jääb see, et eesti nais-DJd mikse ja videoid salvestasid ning hästi eeltööd tegid, et olla nähtavad ja tuntud? Kõva töö ja kirg on need, mis tulemusteni viivad – ükskõik mis soost sa oled. Minu jaoks on veider öelda, et naised saavutavad populaarsuse ainult selle pärast, et nad on cute and nice.”

Anette Mäletjärv pakub, et soovähemuste julgustamiseks võiks korraldada rohkem workshop’e, et neil oleks punkt, kust alustada.

Mis kväärkultuuri puutub, siis Marlene Leppäneni sõnul on toimunud suur areng, sest noorem generatsioon ja kväärkultuur käivad käsikäes, ning ta näeb, et geiklubidesse tulevad hea meelega ka heterod. Sama ütleb ka Anette Mäletjärv, kelle arvates on just Eestis selle koha pealt väga avatud maailm. Ta toob võrdluse Amsterdamiga, kus suurem osa queer techno pidude külastajatest olid LGBT+ inimesed. „Kuna klubimuusika ja techno on saanud alguse marginaliseeritud kogukondades, eriti just mustanahaliste ja kväärkogukondades, siis minu jaoks ongi techno– ja elektroonilise muusika skeene olnud kogu aeg väga kväär.” Ta tunnistab, et popiks on skeene muutunud küll. Amsterdamis olles hakkas see talle isegi natuke närvidele käima, sest pidudele tekkisid inimesed, kelle jaoks see maailm oli nii eksootiline ja põnev, et vau-efekti tekitasid ka suudlevad mehed. Ühest küljest on tal hea meel, sest peavoolustumine on kogukonnale hea, kuid turvalise ruumi mõttes eelistab ta ikkagi underground’i. „Mida rohkem underground see on, seda rohkem on kogukonna vaibi ja turvalist ruumi, kus inimesed saavad olla nemad ise.” Mäletjärv lisab, et naiste ja soovähemuste julgustamiseks võiks korraldada rohkem workshop’e, nagu oli äsja HUNGRi DJ-mentorluse eriprogramm, et neil oleks punkt, kust alustada. Olles kasvanud üles patriarhaalses maailmas, tundub talle, et mehed julgevad rohkem vigu teha ja nende oskustes kaheldakse vähem, mistõttu on neil ka lihtsam alustada. „Vähemalt enda kogemuse põhjal näib mulle, et naisi ja soovähemusi võib hoida tagasi ebakindlus.”

Liberaalsed mutandid

Kui nüüd eelnevale jutule tagasi vaadata, tekitab see omamoodi nihet, kui näed internetiavarustes teadjameeste kommentaare stiilis „techno peaks poliitikast eemale hoidma”. Ühelgi DJl või klubil ei ole kohustust oma nina poliitikasse toppida, kuid sellele, et klubikultuuri ja poliitikat ei saa omavahel siduda, vaidleksid vastu ka selle tekkepõhjused. Kuigi Eesti klubide puhul kiputakse viitama, et siin ei tehta sellist poliitikat nagu Gruusias, kus valitsuse reformide ja politseivägivalla vastu tullakse tänavatele tantsima, sobituvad sellesse konteksti ka turvalisus, see, kelle lugusid sa mängid, ning kas või see, et sa enam kõikidel öötundidel vabalt šotte ei saa littida. 

Madleen Teetsov-Faulkneri arvates on ööelu poliitilisus tingitud rohkem just geograafilisest paiknemisest, mida näitavad hästi juba mainitud Gruusia ja Ukraina. Tanel Müti arvates on peamiseks põhjuseks see, et Eestis ei ole taolist poliitilist rõhumist, mille tõttu peaks illegaalseid reive korraldama. Raul Saaremets ütleb enda sõnul liialdamata, et nullindate liberaalsem rahvas kogunes just Mutant Discole, kuid pankurid, boheemid, ärikad ja arhitektid olid nagu kilud karbis koos ka näiteks klubi BonBon algusaegadel. Kuidas nimetas osa trummi ja bassi rahvast nende mängitud house’i? Pede-house’iks. Saaremets mainib, et muu hulgas on kamp skinhead’e teda sõimanud, et mis õigusega ta riigiraadios n…te muusikat mängib.

Raul Saaremets ütleb enda sõnul liialdamata, et nullindate liberaalsem rahvas kogunes just Mutant Discole, kuid pankurid, boheemid, ärikad ja arhitektid olid nagu kilud karbis koos ka näiteks klubi BonBon algusaegadel.

Selle, et ka muusika iseenesest kannab poliitilisust, toovad välja nii Jaan Pavliuk kui ka Mari-Anna Miller. „Alternatiivsem klubikultuur pakub mingit enesekogemise võimalust, mida parempoolsete vaadetega inimene võiks nimetada kultuurimarksismiks. Kõlvatus ja rikutus moodustavad inimesest suure osa, mida avastada, ja see on juba eos poliitiline. See pakub võimalusi, kuidas mõelda teisiti, mitte päris kastist välja, vaid jäädes kasti ümber. Oled seal väljaspool normaalsust,” selgitab Pavliuk. 

Milleri jaoks on muusika kui vastukäik ja võitlus teatud struktuuridega. „Sa ei pea ju klubikultuuri tundma, mõistmaks, et need on poliitikaga üksteisest sõltuvad asjad. See on alati olnud vastupanuliikumine.” Ta ise ei mängi praegu näiteks vene muusikat, sest ta lihtsalt ei suuda seda teha.

Kui koroonalaine üle maailma pühkis, tõi see Teetsov-Faulkneri arvates kaasa natuke anarhiat ja pungi elemente, kuid pandeemia kadumisega on läinud needki. Kuigi Eesti ööelu peab ta üldiselt turvaliseks, on tema jaoks murekohaks korgijoogijuhtumid, noorte varajane uimastitarbimine ning teadlikkuse tõstmine. „Ööhaldjad on hea algatus, et oleks rohkem silmi,” kiidab ta. Anette Mäletjärvel on hea meel, et vähemalt mõnes klubis juba tegeletakse teadlikkuse teemaga, millele viitavad ka safe space’i sildid, mis kehtestavad reeglid, et kedagi ei tohi ilma nõusolekuta katsuda või et kui sa end halvasti tunned, siis tuleb abi küsida. „Juba see aitab ühiskondlikke norme muuta, kui ütleme välja, et me ei aktsepteeri siin rassismi, homofoobiat, transfoobiat jne.”

Suitsuruumis hädaldamise vastu aitab TikTok

30 aastat DJ-kultuuri Eestis on näinud stiilide tulemist, minemist ja uuesti tulemist ning mitut põlvkonda, millest igaüks on lisanud sellele diskursusele mõne uue kihi. Kuigi paljud meiega vestelnutest pole olulisi vanuselisi hõõrdumisi märganud, on inimpsüühele omane, et kui vanem ja noorem põlvkond ühele põllule kokku lasta, koorub pinnasest välja nii mõnigi generatsioonidevaheline nüanss. Tanel Mütt põrutab muidugi konkreetselt, et on tedagi tatiks kutsutud ning paratamatult on vanus Eestis autoriteedi ja legitiimsuse sümbol, aga pigem näeb ta konkurentsi lihtsalt DJde, mitte põlvkondade vahel: „Ma ei tea, kas see on Mart Laari ja Milton Friedmani vabaturu ideede süü, et meil kõik nii konkurentsikeskne on.”

Karin Nahkur toob samas välja, et häirida võib ka see, kui keegi töötab oma eesmärgi nimel mitu aastat ning äkitselt tuhiseb temast mööda mõni DJ, kes pole asjaga üldse nii kaua tegelenud. „Olen täheldanud, et see haavab egosid. Võib-olla on see mentaliteet, et mina olen ju nii palju vaeva näinud, miks siis mind samaväärse edu ja tunnustusega üle ei kallata kui uustulnukat.”

„Ma ei tea, kas see on Mart Laari ja Milton Friedmani vabaturu ideede süü, et meil kõik nii konkurentsikeskne on,” mõtiskleb Tanel Mütt.

Selle, et nooremate ja vanade tegijate vahel võiks maitsete kattumisel rohkem koostööd olla, toob välja Anders Melts, kelle arvates on seltskonnad praegu rohkem killustunud. Kui nooremad peale tulevad, kutsub ta neid hea meelega Beats From The Vaultile mängima, kuid ise saab ta kutseid vastu harva. Merimell on valinud sarnase lähenemise ehk kutsub samuti värskeid tulijaid esinema ja proovib avastada uusi talente. Ta tunnistab, et tunneb kohati vanusevahet küll – noorematel on tema arvates suur ja värske janu läbi lüüa, hoopis teine aura. Ta mainib, et kui asjaarmastajaid mitte arvestada, on temavanused juba peredega kodus või enam pidudel ei käi. Noored toovad tema sõnul kohale uut rahvast, sest nad käivad ka rohkem pidudel. „Olen alati arvanud, et sa kas hädaldad kuskil suitsuruumis kellelegi, et sa ei viitsi TikToki tõmmata, või hoopis kohaned oludega ja arened.”

Olukorda võtab pigem rahulikult Kalev K, keda ta enda sõnul küll underground-pidudele mängima ei kutsuta, kuigi ta arvab, et tal oleks sellist muusikat mängida küll. Ta ütleb, et tegeleb DJndusega seni, kuni ta enam kutseid ei saa. Kui inimesed arvavad, et sul on midagi pakkuda, siis seni on okei. „Korra nädalas mängida on täitsa küll. Ju siis see konkurents nii tihe ei ole, et vana inimene saab konkureerida,” muigab ta.

„Olen alati arvanud, et sa kas hädaldad kuskil suitsuruumis kellelegi, et sa ei viitsi TikToki tõmmata, või hoopis kohaned oludega ja arened,” tutvustab oma lähenemist Merimell.

Viktoria Martjanovat paneb see küsimus hoopis mõtisklema, milline võiks olla elu kahekümne aasta pärast, kui ta on viiskümmend. „Kuidas ma tunneks ennast? Ma arvan, et see kõik sõltub minust, kui avatud ma uuele olen ja kui palju olen valmis muutuma. Eneseareng peatub vahepeal, sest tunned, et sinu ja noorte vahel on suur lõhe, et sa enam ei mõista neid. Ma ei oska prognoosida, kui palju mu maitse muutub ja kui palju ma uut muusikat armastama hakkan.”

Mitu tundi sa suudad ilma seljavaluta püsti seista?

Kui maailmakuulsate ja tuuritavate DJde sotsiaalmeediat vaadates võib jääda mulje, et šampanja voolab ojadena, iga päev möödub uusi linnu avastades ja hotellides värskelt vahetatud linade vahel põõnates, siis kui tihti olete näinud neid seljavalu, pohmaka, väsimuse või näiteks selle üle kurtmas, et nad kõigi nende hädadega üksi lennujaamas järgmist lendu peavad ootama? (Lennujaamas ootamise fakti võite muidugi unustada DJde puhul, kes omavad eralennukit.) Ei ole see DJ-elu sugugi alati meelakkumine.

Peojärgse reaalsuse hulka kuuluvad tihti nii laste maale saatmine, kahepäevane taastumine, DJ-puldis hoogu minnes saadud sinikad kui ka tumedam ja närvilisem meeleolu. On olnud ka juhuseid, kus suure põlemisega muusikat mängides minnakse nii hoogu, et kukutakse puldist kõlarite vahele, nagu juhtus Anders Meltsiga. Isegi alkoholi tarbimata jätmine ei korva magamata jäänud unetunde, mis mitmed meie loo tegelased zombi-DJdeks muudavad. Kalev K ja Anette Mäletjärv näiteks mainivad, et kahte pidu järjest nad nädalas teha ei suuda. Mäletjärvel on kogemus niigi läbipõlemise tähe all kulgenud aastast, kui ta leidis end ühe viietunnise seti ajal puldi taga istumast, peas mõte, et keegi võiks need piinad lõpetada. Nüüd ta üle 1–2 korra kuus ei mängi ja ütleb, et kui teeb seda piisavas koguses ja õigetel pidudel, annab see rohkem, kui võtab. „Saan sealt kätte mingi emotsiooni ja dopamiini, võimaluse kogukonnaga suhelda.”

Peojärgse reaalsuse hulka kuuluvad tihti nii laste maale saatmine, kahepäevane taastumine, DJ-puldis hoogu minnes saadud sinikad kui ka tumedam ja närvilisem meeleolu.

Kalev K, kes on kiirete arvutuste järgi mänginud kolmekümne aasta jooksul 1500 peol, liigitab end sinna järgmise päeva zombi-DJde kampa, kuid nendib, et kui elada sellist elustiili kogu aeg, harjuks võib-olla isegi ära. Tal on kogemus Riia-Stockholmi laevalt, kus ta kümme päeva järjest ööklubis kella nelja-viieni öösel plaate mängis ning lõpuks ka selle rütmi omaks võttis. 

Katja Adrikova lisab siinkohal, et kuna ta on tohutu ülemõtleja, siis settide ajal saab ta mõistus sõna otseses mõttes puhkust ja on pärast palju rohkem balansis. See on tema arvates nagu emotsioonide reguleerimine, mis on teinekord hädavajalik. Ometi on DJ-amet kallis juba aja mõttes, sest kui öö vahelt ära jääb, ei ole ka järgmine päev kõige tegusam.

Kui uurime kohalikelt DJdelt, kuidas neile tunduks iga päev uues linnas tuuritavate DJde elu, sõnab Adrikova, et ta võtab nende ees mütsi maha: „Nad on nagu hübriid sportlastest ja logistilisest meeskonnast.” „Vägaaaaa brutaalne,” sekundeerib Karin Nahkur, kes muidu pigem öösel üleval olemist naudib, aga tema jaoks on lennureisid ja kodust eemal olemine niigi rasked. „Ma arvan, et sul peab olema väga tugev vaimne tervis. Olen muidugi mõlgutanud mõtteid sellest, kui peaksin saama kogemata sama edukaks kui näiteks VTSS, kes reisibki kogu aeg. Ma ei saaks öelda, et see on unistus, aga üks-kaks korda kuus võiks.”

DJ-amet on kallis juba aja mõttes, sest kui öö vahelt ära jääb, ei ole ka järgmine päev kõige tegusam, teab Katja Adrikova.

Micaela Saraceno on rääkinud ka tuuritavate artistidega, kes on talle otsesõnu öelnud, et see on raske, aga lõpuks jõuab kõik välja selleni, kuidas sa hoiad enda füüsilist ja vaimset tervist. Enda sõnul suudab ta tuuritada küll, aga proovib olla sel juhul distsiplineeritud. 

Seda teed on läinud juba aastaid välismaal gig’e teinud Meelis Meri, kelle jaoks on kaks õlut õhtu jooksul asendunud une, jooga, puhkamise, tervisliku söögi ja valimisega, kuhu sa esinema lähed. „Viisteist aastat olime iga nädalavahetus maailma eri nurkades. See ongi väga väsitav ja kohutav. Narkootikume me ei tarbinud. Alkoholi küll vahel jõime, aga teed seda mingil hetkel süstemaatiliselt, nii et sa enam isegi ei mõtle sellele, vaid hoopis sellele, et reede hommikul lähed lennuki peale ja kas pühapäeval või esmaspäeval jõuad koju.” 

Siinkohal koorub välja tõsiasi, et meelelahutus ei pruugi olla alati niivõrd meelelahutuslik nende jaoks, kes ise selle valdkonna rattas keerlevad, mis ei tähenda muidugi, et oma tööd ei tehta kirega ning sellest midagi tagasi ei saada – põhiline on ikkagi doseerida tööd õiges koguses.

Hooldusnippe 30-aastase maja putitamiseks

Peo lõpp paistab. Põrandale on jäänud veel vaid parema võhmaga lugejad, mõned on käinud vahepeal ära sotsiaalmeediat skrollimas või võtnud valuvaigistit, ühel tuli kõne vahele ja näed, tema seal jäi diivanile magama. Siia lõppu oleks paslik küsida, et kuidas siis edasi? Mida võiks teha, et see põlve otsas nikerdatud tareke majavammi kiuste püsti püsiks, DJdel kõht täis oleks ja öine meelelahutus saaks jätkusuutlikult ja sisukalt edasi minna? Milline võiks olla öökohtade roll DJ-kultuuri tugeva tervise tagamiseks?

Sveta Baari kulisside taga toimetaval Madleen Teetsov-Faulkneril on laiema pildi kohta öelda nii mõndagi: „Kui kolisin kaheksa aastat tagasi Eestisse, siis oli selline viimane hea aeg, poliitikuid ega kedagi ei kottinud, sul oli palju vabadust, mis kandus üle publikule, mis kandus üle kohtadele. See oli ilus romantiline aeg. Koroona ja alkoholimüügipiirang andsid suure matsu. Kurb on näha, kui head kohad ja tegijad kaovad pildilt ära. See tuleb ühest küljest asukohast, nagu Kauplus Aasia puhul, mis lammutati, teisalt sellest, et rahvas otsib alati uut kohta, ta ei jää nii lojaalseks. Inimestele meeldib, et mingi koht on olemas, aga nad tegelikult ei panusta sinna nii palju. Nad ei mõtle, et kui sa mingit kohta ei külasta, siis see võib ära kaduda.”

Kuus aastat klubi HALL vedanud Elena Natale ei näe ka enda ümber erilisi loorbereid, millele mugavalt puhkama heita: „Me peame tegema ööelu tegijatega liidu. See on oluline, et hakata rääkima valdkonnast ühiselt. Omavahel peaks ka rohkem koostööd tegema, aga selleks on vaja leida õiged kohad, kus seda teha saab. Päris üksteise rahakotis sorkima ei saa hakata. Mulle meeldiks mõte, et Tallinnas on üks suur festival, mida kõik teevad koos. Oluline on ka suhelda linnaga, näiteks võiks ju linn otsustada, et siin võiks olla kvaliteetne ja hea ööelu. Berliinis on ööklubid teatrite kategoorias, meil on ööelu mitteinstitutsionaalne, seda ei peeta eriti millegi osaks.”

Ühelt poolt vajaks klubikultuur vertikaalset koostööd eri huvigruppide, linnavõimu ja riigi vahel, teisalt saaks kohendusi teha ka selle sees. Tanel Müti sõnul on meil arenguruumi kõvasti, et DJtamine poleks vaid tööampsusuhe. Inimesed peaksid tundma, et neid väärtustatakse. Rohkem võiks olla ka kokkusaamisi, infovahetust jne. Ta toob positiivse näitena Helsingi booker’i Lauri Soini mõtte, et kohalik DJ peab mängima alati paremini kui ükskõik mis headliner. Kohalik DJ peaks oma publikut kõige paremini tundma ja tegema õhtu parima seti. Eestis on vastupidi, inimesed tihti ei tulegi kohalikke kuulama, vaid peaesineja pärast. Samas ei ole ka tuntud headliner promootorile või klubile mingi garantii, et inimesed kohale tulevad. Mari-Anna Miller leiab, et välisartisti kutsumisega kaasneb Eestis alati risk miinusesse jääda. Näiteks hiljuti käis klubis D3 Denham Audio, kellel on Spotifys keskmiselt 800 000 kuulajat kuus. Miller soojendas teda ja seal oli umbes 30 inimest, ehkki Suurbritannias mängib ta tuhandetele. 

Kuigi ka kohalike kohtade juurde on tekkinud resident-DJ positsioonid, mis annavad võimaluse regulaarselt mängida ja areneda, poleks meil Müti sõnul praegu tehtav see, et resident saaks mingit baaspalka ja mängiks mingid korrad kuus. Tema teada klubi Closer Kiievis millalgi tegi seda, et kohalik DJ mängib neil korra kuus (vahel rohkem), aga talle maksti palka, mis tol ajal Ukrainas äraelamist võimaldas.

„Inimestele meeldib, et mingi koht on olemas, aga nad tegelikult ei panusta sinna nii palju. Nad ei mõtle, et kui sa mingit kohta ei külasta, siis see võib ära kaduda.” – Madleen Teetsov-Faulkner

Teine mure, mis muidugi varju heidab, on see, et enamik kohti tegutseb üüripindadel, mis muudab nad tundlikuks igasugustele kinnisvara- ja majandusjõnksudele. Täna teen, aga homme tuleb võib-olla buldooser või hakatakse hotelli asemele ehitama. Piisab ka sellest, kui raugeb koha vedajate ramm. Klubid ja lokaalid on olnud taasiseseisvunud Eestis nagu seened, mis siin-seal oma pea samblast välja pistavad, et siis jäljetult kaduda. Kui muuseumid, teatrid, raamatukogud on sellised igavesed, siis ööelu on risoomjas ja nomaadlik, üks väheseid erandeid on Club Hollywood. Kui oleks ööelu kalmistu, siis sealt leiaks näiteks järgmised hauaplaadid: Piraat, Bel Air, Spirit, Club Tallinn, Terminal, Protest, Wimbledon, Roheline Salong, Waldorf Music Factory, Illusion, Nightman, Privé, Café VS, Von Krahl, Varjend, Maailm, Kink Konk, ASUM, ULM, Angel, Helikopter, Enter, Lekker, UNI, UPS, Kauplus Aasia jne. Tulnud, olnud ja läinud ning elavad ehk veel edasi hägustes isiklikes mälestustes.

Laiemas ühiskondlikus mõõtkavas on mõistagi raske ennustada, kuidas tehnoloogilised arengud, muutused meediatarbimises, kliimakriisid, keemilised tarbimismustrid või ka näiteks rahvastiku demograafilise koosseisu ja vananemise kõverad muudavad praegu toimivat tantsukultuuri ja DJ-tööd. Näib, et inimestes süveneb platvormiväsimus, Facebook on juba sisukõrb, küllap väsitakse ka teistest. Ehk annab see suurema tõuke, et panustada kohalikku koostöösse ka ööelu tasandil. Olgu, kasutame ka juba allergiat tekitavat sõna „kogukond”. Odavlennuga nädalavahetuseks suurlinna pidutsema sõitmine denormaliseerub varem või hiljem ja võib-olla tasub asuda sõlmima liite Soome ja Lätiga, et arendada võimendavat regionaalset koostööd. Elena Natale sõnul võiks Tallinna ööelu turuks olla ka Helsingi.

Kui sa aga selle artikli lõppu jõudsid ja mõtled nüüd DJks hakata, siis sulle, kallis sõber, jätame me soovituse Gert-Rasmus Rannametsalt: „Kui DJ tahab uue tulijana publiku tähelepanu püüda, siis arvan, et ta peab pakkuma midagi ekstrat. Gimmick’ul on küll negatiivne konnotatsioon, aga mul on tunne, et sul peab olema küljes mingi gimmick, kui hakkad praegu DJtama.” ¯\_(ツ)_/¯

Facebooki tunnuspildil ja esilehel DJ Pikkauch HALLis. Foto: Marlene Leppänen