Roland Seer (25) on noor ja lootustandev režissöör – ta on sündinud Otepääl, õppinud Tartus ja täiendanud end Taanis legendaarses Animation Workshopis ning resideerub seal praegugi, et end uute oskustega täiendada ja vilumust lihvida. Lisaks on ta kuulunud ka animatsioonistuudio Fork Film ridadesse, kus valmis ka Tenfold Rabbiti muusikavideo „Oblivion”, ta on osalenud mitmete reklaamiklippide valmimisel ning viimati sai ta maha Candy Empire’i muusikavideoga „Lucky”. Uurisime, mis masti mehega on tegu, ja lasime tal veidi oma sisekosmost avada.

Miks ja millal sind animatsioon huvitama hakkas?

Ma usun, et huvi tekkis seoses esimeste multikate nägemisega. Nukufilmi „Meemesilaste linn” meeleolu ja õhustik on siiamaani meeles. Ei ole seda hiljem näinud, et kas on siis tõesti nii ülim. Naabrite juures sai VHSi pealt Disney asju vaadata. Hiljem kuskil kaheksandas klassis hakkasin kodukaameraga väikseid katsetusi tegema ja sealt edasi hargnes suund animatsioonimaailma.

Sa oled õppinud Animation Workshopis Taanis. Kas Eesti jäi kitsaks? Räägi oma kogemusest.

Kitsikus ei olnud probleem, asi oli lihtsalt selles, et kõhutunne käskis mul Taani minna. Kool on ülihea – kombinatsioon professionaalsest haridusest ning muhedast kommuunist. Ideaalne varjupaik, kus on koos kõikvõimalikud animatsiooni-, koomiksi- ja (arvuti)mängunohikud. Kogu see kompott on kaetud mõnusa koorekihiga, milleks on õpetajad – noored professionaalid, muidu ässad ja legendaarsed vanad meistrid. Infot saab palju ja pidev tagasiside nii õpetajatelt kui ka kaasõpilastelt on see, mis hoiab selle kooli taset. Nagu üks õppejõududest illustreerivalt ütles: „See on sama, nagu üritaks tuletõrjevoolikust juua.”

Kuidas suhtud koostööprojektidesse? Kas need leiavad sind või sina neid?

Mis puudutab Candy Empire’i videot, siis selle jaoks otsis mind üles bändi trummar ja mu vana sõber Kalle. Sinna kaasasin kohe oma lemmikfilmija naaberkülast ehk Armin Miti. Mulle meeldib inimestega koos töötada. Tihti kraban endale palju ülesandeid ja tänu tänapäevasele tehnoloogiale ongi võimalik üksi kõik ära teha, ilma et peaks aastaid kilesid värvima. Kui hoida tihedat suhtlust ja teha asjad õigeks ajaks ära, siis pole koostöö tegemisel viga. Töötasin vahepeal Tartu Kunstikoolis ja Fork Filmis, need kontaktid on sellised „vanad tuttavad”, et ei teagi, kumb kumma leidis.

Sa oled eksperimenteerinud erinevate animatsioonitehnikatega. Mis väljakutsed sind veel ees ootavad?

Hetkel olen tagasi Taanis ja üritan 3D-st aru saada. See on hea tööriist, aga mulle ikkagi meeldivad liimised näpud ja savi rohkem. Armastan luua erinevaid keskkondasid ja ma väga naudin monteerimist. Nüüd oleks vist aeg rohkem raamatuid lugeda ja keskenduda teoste sisule.

Sinu viimane muusikavideo Candy Empire’ile keskendus rohkem live-action’ile. Kas see on kaugenemine animatsioonist ja lähenemine „päris” filmikunstile või lihtsalt katsetad erinevaid meediume?

Algselt oli plaan lihtsalt vähendada mu enda töömahtu, et ei peaks nii palju animeerima, aga lõpuks kõike kokku pannes sain aru, et olin teinud valearvestuse. Keeruline oli erinevaid stiile maitsekalt sobitada, kuigi ma arvan, et see sobis muusikaga, ja see on ju tähtis.

Kuidas leiad inspiratsiooni ning mis hoiab sind keskendununa? Kirjelda enda filmitegemistsüklit.

Inspiratsiooni tunneb igaüks ise ära. Minul on selline õrn surin ja kui seda toetab kindlustunne, et sellest ideest võib asja saada, siis ongi veel ainult teostus puudu. Keskendumist hoiabki idee ja selle aegumatus (loodetavasti). Kohe alguses fantaseerin ette ära, kas olen nõus sellele määramatul hulgal aega kulutama. Väga tähtis on eeltöö, sest siis on konkreetne animeerimine ja muu teostus selle arvelt kordades lihtsamad. Üldiselt üritan hoida tüüpilist lugu-disain-kompositsioon-animaator-animatsioon-montaaž tsüklit. Samas oleneb kõik teosest, kas selle puhul on tähtsam lugu, meeleolu, heli või veel midagi muud.

Kes on sinu eeskujud kaasaegse animatsiooni maastikul?

Michael Arias oma Tekkonkinkreetiga, Riho Unt oma karufilmiga, Atsushi Wada oma peenikese pliiatsiga, Miyazaki, Pärn, Norstein ja kõik teised vanameistrid ja muidugi on üheks suureks eeskujuks Peter Chan oma suhtumise ja filosoofiaga. Ta töötab enamasti ainult harilikuga, luues seiklusrikkaid ja lapselikke maailmu. Tema võluvat stiili võib näha parimates LucasArtsi seiklusmängudes ja Laika nukufilmides.

Mille kallal kujutad end viie aasta pärast töötamas? Kuhu oled arenenud?

Tahaks mõne arvutimängu ka teha. Aga kunagi ei tea täpselt, sellepärast tulevik ongi hea, et see on muudetav.

Muusikavideo Candy Empire’i loole „Lucky”: