Müürileht

Uue aasta alguses on ikka tavaks panna kirja soove ja lubadusi – juba on käidud läbi tulest ja veest, äkki saabub oodatud õnn viimaks ka meie õuele! Nagu ikka, lubame olla ka tänavu tublimad, hakkajamad jne. Hea on see, et sinna, kuhu suunata tähelepanu, tulevad üldiselt ka tulemused.

Vaevalt et leidub palju neid, kes lõppevat aastat taga igatsema jäävad. Juhtunud on rohkelt halbu asju ja nagu tavaks, ikka kõik korraga. Aga olgugi et rahvasuus on 2020. aasta tembeldatud üheks lähiajaloo halvimaks, juhtus tänavu siiski ka üht-teist head.

Massiimmigratsioon, abort, abielureferendum jne. Ühismeediat ja ajakirjandusväljaandeid jälgides tunduvad need ühed viimase aja kõige kriitilisemad teemad Eesti ühiskonnas. Ent kui vaadata peale faktidele, siis tuleb tunnistada, et aruteluruumi on kaaperdanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliittehnoloogid.

Õnneliku elu alus ei seisne mitte niivõrd millegi saavutamises või saamises, vaid oskuses saavutatust ja saadust lahti lasta.

Nüüd mil avalikkusele on enam-vähem kohale jõudnud, et koroonaviiruse pandeemiasse ei saa suhtuda samamoodi nagu hooajalisse grippi, ning sotsiaalne distantseerimine on riigis toimima hakanud, ähvardavad suurt hulka inimesi haiguspuhangust enam nii kodusest karantiinist kui ka majanduslangusest tulenevad probleemid.

Tavaoludes peaks neil päevil saavutama haripunkti traditsiooniliseks linnafestivaliks kujunenud Tallinn Music Week, ent eriolukorra tõttu on festivali toimumine lükkunud suve lõppu, augustisse. Ürituse peakorraldaja pilk kriisile, kohanemisele ja innovatsioonile.

Tunded mõjutavad inimese mõtteid ja tegusid rohkem, kui seda endale võib-olla tunnistada tahetakse. Individuaalset kui ka ühiskondlikku tasakaalu aitaks saavutada inimloomuse tundelisuse laiem teadvustamine ja sellega rohkem arvestamine.

Filmimees ja Ööülikooli loengusarja ellukutsuja opereerib kõiki filme ja saateid tehes põhiliselt kolme küsimusega: mis on reaalsus, mis on teadvus ning kes on inimene?

Kui uurisime Müürilehe rituaalinumbri tarvis erinevatelt inimestelt, mida rituaal nende jaoks tähendab, kirjeldati huvitaval kombel ennekõike argiseid harjumusi, millel on muude toimetuste kõrval tähenduslik roll – olgu siis tegu hommikukohvi joomiseks aja võtmisega või muul moel teadvustatud hingetõmbega enne tegudele asumist.

Legendaarne telemees ja „Prillitoosi” alusepanija leiab, et Eesti pensionäride jaoks on ise hakkama saamine nagu mantra – kõik tahavad olla rõõmsad, jaksata ja iseendaga toime tulla. Ent lõpuks on ikkagi omad need, kellele sa korda lähed ja kes su eest hoolt kannavad.

Kui toimetuses käis elusügise teemanumbri arutelu, nenditi valdavalt, et kokkupuuted vanemate inimestega on pigem harvad. Paistab, justkui nüüdisaegses ühiskonnas lahutaks vanemaid põlvkondi noorematest nähtamatu eraldusjoon, millest üleastumiseks on vaja teadlikku pingutust.

Maailma parandamisest unistavad noored suhtuvad ellu ühelt poolt ebarealistlikult optimistlikult, teisalt valmistab see neile aga pahatihti sügavat pettumust. Rahulolematus on seda suurem, mida sügavam on lõhe ootuste ja tegelikkuse vahel.