Kleepsud, nagu teisedki kunstivormid, võivad tekitada kodanikes viha, aga neid ka värskendavalt raputada. Kas kleebistest avalikus ruumis on saamas epideemia, mille vastu võidelda, või võiks vohamisele hoopis väetist lisada?

Mulle meeldib, kui kunst tänavapildis ootamatult vastu vahtimist paneb, olgu see siis kleepsuhaak, grafitiga tagumikku virutamine või mõne väliinstallatsiooni otsa komistamine. Sellist läbiklobimist võiks avalikus ruumis kindlasti rohkem ette tulla. Kunst linnaruumis näitab, et paigas on elu, särtsu, julgust ja vabadust. Kõige kurvemad tunduvad mulle kohad, näiteks rikkad turistilinnad Lõuna-Euroopas, kus taoline kultuur – või sealsete silmis ilmselt linnareostus – üldse puudub. 

Esimesed laksud

Kleepsutamise ehk släppimise (ingl slap tagging, sticker bombing, sticker slapping) linnaruumi jõudmise juured ulatuvad 1960. ja 1970. aastatesse, mil Euroopa ja USA linnades tegutsevad tänavakunstnikud püüdsid avalikesse kohtadesse grafiti, tag’ide ja stencil’ite kõrvale oma jälgi jätta. Släppimine sai populaarsemaks 1980.–1990. aastatel ja eriti suurlinnades, nagu New York, Philadelphia, London, Berliin. Kleepsudel tekkis ka loomulik side tänavakunsti kõrvale arenenud hiphopikultuuriga. Liikumistel oli ühine soov avalik ruum endale tagasi nõuda ja oma identiteeti väljendada. Kleebised võimaldasid kunstnikel oma stiili või teoseid reklaamida ning jõuda oma kohaloluga ülemaalitud seintest ja rongidest kaugemale. 

Ka rulatajad on pikka aega laual ja kiivritel kleebiseid kasutanud, väljendades sellega oma ainulaadsust ja seotust kaubamärkidega. Ajaga on kleepsud muutunud kulutõhusaks ja hea nähtavusega reklaamivormiks.

Tondid linnaruumis

Avalikus ruumis paiknevat kunsti on kerge kritiseerida, sest kodanikena on meil kõigil justkui õigus kaasa rääkida, mis on ühele linnale kohane ja mis ei ole. Tundlikkus sensoorsetele ärritajatele ongi erinev. Tean inimesi, kellel tuleb hämaras liikudes migreen, sest linna valgusreostus on nõnda suur. Toimub ka palju diskussioone selle üle, kas meil on piisavalt kvaliteetseid ja nüüdisaegseid avaliku ruumi kunstiteoseid, milleks EI OLE mõne mehe büst, korstnaid puhastav isik või koerake. Mõnda vihastavad mastaapsed reklaamid, mis linnaruumi risustavad ning mille visuaalne kvaliteet ja sõnum on vahel tõesti piinlikud. Olen mõelnud, et sarnaselt mõnes linnas töötavate linnaarhitektidega võiks meil olla palgal reklaamitahvlivalvur, kes kontrolliks, kus ja mida eksponeerida. Samuti võiks suurtel ja kuumadel pindadel olla aeg-ajalt kunstiprojekte, nagu hiljutine Estookini ja Rebeca Parbuse „Hetk”.

Kõik, mis spreipurgist välja voolab, ei ole alati kuld ja igal pool, kus sõrm sügelema hakkab, pole okei pihustile tuld anda.

No ja siis muidugi tänavakunst. Kõik, mis spreipurgist välja voolab, ei ole alati kuld ja noori kunstnikke peaks harima, et igal pool, kus sõrm sügelema hakkab, pole okei pihustile tuld anda. Kui keegi näeb välja toodud võrdlemisi mastaapsete teemade kõrval tonti pisikestes kleepsukestes, siis kahjuks siin lõpeb minu usk paranormaalsetesse nähtustesse. Kleepsu teise silmas näed, aga reklaamitahvlit enda omas mitte?

Kleepsusid, nagu üldjuhul ka tänavakunsti, tekib tavaliselt juurde ikka sinna, kus neid juba ees on. Ja kui mõnel kuumal pinnal kisub kitsaks, võiks kehtida sama reegel nagu grafiti puhul: kui teed paremini, tee üle! Spreipurgist väljutatu puhastamiseks peavad majaomanikud kurja vaeva nägema. Samuti kulub linnal aastas palju raha avalikelt hoonetelt taunitud teoste ja tag’ide eemaldamiseks. Kindlasti pannakse ka kleepse aeg-ajalt kohtadesse, kus need pole oodatud, ja siis on sunnitud neid eemaldama ilmselt madalapalgalised koristustöölised. Kuid see kunstivorm annab end pindadelt hästi kätte ning on pisike ja süütu. Ma pole ka kuulnud-täheldanud, et agressiivse rünnaku alla oleks sattunud isiklikke ja pühasid kohti, nagu autod, hauaplaadid või mälestustahvlid, kodude aknad, liiklusmärgid, kallis restoranimööbel vms. Seega, murra või maha, aga ma ei näe kleepsude ja avaliku ruumi kooselus erilisi probleeme. 

Demokraatlik kunstivorm

Kleepsude printimist saavad lubada endale hea tahtmise ja ka piiratud vahendite korral pea kõik, needki, kes ei soovi või jaksa täita suuri reklaamitahvleid. Kui alustaval kunstnikul on üsna raske jõuda galeriiseinale, siis kleepsudega oma kunstist teadaandmine on kättesaadav kõigile. Lisaks rahalisele kokkuhoiule saab kleepse levitada kondimootori toel. Kleepsukunst ongi pigem jalutajale – flanöörile – suunatud ja autoinimesed neid ilmselt ei märkagi. Kleepsukollektsioonid asuvad strateegiliselt heades „peatu, vaata, veendu” kohtades, kus kiirustav kodanik saab korraks hinge tõmmata – bussi-, trammi-, trollipeatused, ülekäigurajad, uksepiidad. 

Kui alustaval kunstnikul on üsna raske jõuda galeriiseinale, siis kleepsudega oma kunstist teadaandmine on kättesaadav kõigile.

Olen kuulnud kriitikat, et suured ettevõtted on hakanud kunstivormi reklaami tarbeks kaaperdama. Ise ma seda eriti märganud pole. Nick’s, Fienta, erakondadest Sotsiaaldemokraadid on esimesed, kes silme ette tulevad. Pigem häirivad kleepsud, mis on igava disainiga flaikulaadsed infoedastusvahendid. Nägin äsja Tartus rongi oodates Harley-meeste ropu, aga pilkupüüdva kleepsu kõrval, et üks naiskoor ootab liikmeid ja avati uus kirbukas. Polnud kõige hullemad, aga sellised teadetetahvlile sobivad ja ühekordsete ürituste kutsungid võiksid pigem sotsiaalmeedia, infokirja või plakati tasandile jääda. Kleepsudelt ootakski just meediumile omaseid värskeid ideid ja teostusi. Kuna kleeps on formaadilt väike, peaks kujund olema hästi loetav ja vaatajat kiiresti haakima. Like a slap in da face!

Tartuga seoses meenub mulle kohe veel kaks toredat fenomeni. Kaks aastat tagasi toimus Tartu linna logo konkurss, mille tingimusi disainer Martin Lazarev avalikult kritiseeris. Ta on teinud valitud logole head n-ö antikampaaniat, sest on suutnud katta oma linnarahvale välja pakutud alternatiivse logoga meeletult palju pindu. Midagi pole teha – kui mõtlen Tartu logole, tuleb silme ette esimesena just seesama Lazarevi kaarsilla motiiviga visuaal. 

Teiseks hoiavad Tartu kleepsumainet kõrgel Stencibility tänavakunstifestivali korraldajad, kes on aastaid väikese kleepsubussiga SLÄP! ringi vuranud. Paar kuud tagasi alustas Tartus sõitmist ka suur linnaliinibuss, mis on kaetud praeguseks juba 25 000 kleepsuga, olles seega Euroopa suurim kleepsunäitus. 

Kleeps on formaadilt väike, peaks kujund olema hästi loetav ja vaatajat kiiresti haakima. Like a slap in da face!

Intiimsus ja legaalsus

Muidugi pälvivad kleepsud tähelepanu ka õuealast kaugemal, intiimsemates sfäärides. Tualett on ilmselt üks vähestest kohtadest, kus ei maksa kiirustada ja silm otsib tähtsat asja ajades iseenesest fokuseerimispunkti. WC-uksed, kus vöökoha kõrgusele löödud kleepsud saavad mitmeteks sekunditeks tähelepanu, on seega magusad kohad.

Aga tagasi õue. On arutletud, et suuremate linnade keskustes võiks olla rohkem legaalseid tänavakunstile eraldatud seinu. Nii püsiks kunstiliik kontrolli all, samas oleks alustavatel tegijatel turvaline katselava. Üks säärane asub Telliskivi Loomelinnakus, mõned veel linna äärtes, aga njah, rohkem nagu polegi. Samas muudaks legaalsus asja igavaks. Paljud kunstnikud ei kasutaks neid seinu, sest siis jääks ohtlikkusega kaasnev oluline adrekalaks saamata. Kas kleepsud vohaksid uhkemalt, kui meil oleks rohkem neid tervitavaid pindasid, näiteks seinu, uksi, kleepsuposte? Ei tea, aga mõni legaalne kleepsukodu, mida teadlikult uudistama minna, oleks ju tore küll. Mitmed minu kleepsutajatest sõbrad aga ei soovigi niivõrd nähtaval olla, vaid pigem luua o ma kunsti lahedal viisil ja peita seda siis ootamatutesse kohtadesse.

Olgu legaalselt või mitte, kleepsud peegeldavad mitmekülgselt ja vahetult meie kultuuriruumis toimuvat. Vahel kriitiliselt, vahel krüptiliselt, mõnikord oma nunnususes maailma roosamaks muutes. Kuid nagu heale kaasaegsele kunstile kohane, loovad ka kleebised olulist alternatiivreaalsust ja vabadust. Palun veel!

Bianka Soe lööb linnaruumi eelkõige kunstifestivali „Ma ei saa aru” kleepse.