Sotsialistlik Põllumajandus on ajakiri, mis ilmus ENSVs aastatel 1949–1989. Kui selle varasemad numbrid keskendusid enam statistikale ja tehnoloogia arengu tutvustamisele, siis uuemates jagub ruumi ka meestele ja naistele nende kuivade numbrite taga. Vaatame neile unustatud kangelastele lähemalt silma!

„Mõtteid on palju. Päev otsa istud traktoris ja mõtled. Aga olgu seekord – töö ootab.” Ja lähebki tüüakas pahklike kätega mees, selg sirge ja uued kirsasaapad jalas, oma masinate juurde. „Proovige kolmkümmend kuus aastat traktori kabiinis mitte niisama loksuda, vaid ka ennast teostada, ja siis saate teada elu hinna.”[1]

Kutsumus

Kangelaseks ei õpita kutsekeskkoolis. Kangelaseks sünnitakse. Ja seda rõhutasid pea kõik Sotsialistliku Põllumajanduse kangelased, et olgu palk, korter, kolhoosikeskuse hüved ja muud maised viljad kui tahes ahvatlevad, oma tööd teevad nad alati ja eelkõige kutsumusest: „Mind pole kombainile kunagi raha meelitanud, vaid kutsumus. Seda tunnet võiks võrrelda sellega, mida tunneb meremees kaldalt merd vaadates.”[2]

Selle sisemise sunni tunnustamine annab ka vastuse küsimusele, mis kangelased nad üldse sellised on. Nad on kangelased tänu oma loomutäiusele, maksimeerides mingit inimlikku potentsiaali[3]. Nende funktsionaalsus – oskus teha midagi paremini kui keegi teine – muudab nad eriliseks ja kättesaamatuks.

Püüded tulevast kangelast ettemääratud teelt kõrvale kallutada on asjatud: „See ema, kes sunnib oma last õppima klaverimängu, kuigi lapse huviks on loomad, teeb oma lapsele karuteene. Ta võib olla kindel, et ta lapsest ei saa kunagi kuulsat pianisti, kuulsaks lüpsjaks aga võib see laps saada.”[4] Aega võib võtta ka kangelase enesetunnetuse arenemine – annete ja ambitsioonide kooskõla leidmine: „Olen ennast alati pidanud inimeseks, kes elab vaikset ja tagasihoidlikku maameheelu ja kelle mõtted on hallilt igapäevased. Ma ei ole ka kunagi arvanud, et suudan elus rohkem korda saata, kui see on keskmisele kodanikule jõukohane. […] siis küpses veendumus, et siin annab midagi korda saata. Tahe ennast proovida oli kangem kui esialgne tõrge.”[5]

Inimene ja masin

Üks enam-vähem kõiki persoonilugusid, intervjuusid, olustikukirjeldusi ja probleemipüstitusi läbiv jõujoon Sotsialistlikus Põllumajanduses on „Inimene ja Masin”. Meister ja tööriist. Spetsialist ja instrument. Siin pole põllumajandus mitte mineviku, vaid tuleviku valdkond. 80ndate teises pooles on pea igas numbris pühendatud mõni lugu küberneetika arengule, arvutite kasutamisele põllumajanduses ja automatiseeritud andmetöötlusele. Rääkimata sellest, kuidas laseriga otra aretada. This is the future.

Aegumatus teoses „Nukra nõia rännutee” kirjutas Vassili Aksjonov ühe oma tegelase tutvustuseks: „Samal ajal kükitas üsna lähedal, roostes seintega konkus Nikolai Soloveikin, lahja nagu hunt, ja teritas meislit. Ta teritas seda nii jumalale kui ka rahvale tarbetut tööriista vaid selleks, et tõestada iseendale oma tugevat iseloomu.”[6] Nii nagu meisel on Nikolai Soloveikinile mehelikkuse, sellest tuleneva sotsiaalse staatuse ja identiteedi materialiseerunud sümbol, on ka enamikule Sotsialistliku Põllumajanduse kangelastest tööriist eelkõige sümboolne kapital. Traktorist veedab traktoriga, kombainer kombainiga või lüpsja lüpsimasinaga suurema osa oma päevast. Igatahes enam kui pere rüpes. Niisiis võib arvata, et see suhe on isiklik ja tihe. Tuntakse üksteise tujusid, töövõtteid ning iga viimast kui juuksekarva ja mutrikest.

Teisalt on oluline rõhutada, et täiuslik on siin vaid meistri ja masina sümbioos, masin ise on sageli täiusest kaugel. Oli vähe intervjuusid, kus meister poleks rõhutanud masina putitamisele kulunud töötundide hulka. Aega, mis läks tehase praakide väljasõelumisele, kollektiivse vara hooletumate peremeeste tegematajätmise klattimisele või lihtsalt masina „tuunimisele”. Ent see aeg saab vääriliselt tasustatud: „Uut Nivat ma ei igatse, kuna praegune on üksipulgi kokku pandud, tehase praak kõrvaldatud ja oma käe järgi kohandatud-täiustatud. Kombainiroolis olles unustan ma kõik muu peale lainetava vilja ja vilja sisseahmiva kombaini oma mitmekülgsete helidega. See on kui üks suur nootideta muusika, mis juba poisikesepõlvest meeles mõlgub. Mees, kes ei õpi mõistma kombaini hääli, kauaks kombainile ei jää.”[7]

Siin näeme ka, kuidas see, mis tööriista juures vajaka jääb, sunnib meie kangelast mõtte- ja füüsilisele tööle ning leidlikkusele. Heakvaliteediline ja tihe ebatäiuslikkus virgutab inimese teadvust ja stimuleerib keskendumisvõimet[8]. Parandatult ja kohandatult saab tööriistast meistrimehe abimees ja lahutamatu kaaslane. Kes oleks Kalevipoeg ilma mõõgata, Herakles ilma nuiata, kombainer ilma kombainita?

Isa ja poeg

Pea kõik lood rõhutasid traditsioonide ja järjepidevuse, eelistatavalt perekondliku, olulist rolli kutseoskuste omandamisel, edasiandmisel ja lihvimisel. Isa on pojale parim õpetaja. Poeg on isale parim õpilane: „Üritame seda, et mehhanisaatorist isa pärandaks oma ameti pojale. Isa jälgedes astujaid on meil juba tublisti ja neid peaks iga aasta juurde tooma.”[9]

Võib vaid kujutleda, kuidas ametisaladused põlvest põlve edasi kandusid. Ehk on tänapäevagi Eesti maaelus traktoristide dünastiaid, kombainerite suguvõsasid ja lüpsjate tsunfte? Igaühel oma knihvid ja nõksud, mida õpetatakse edasi vaid veresugulastele.

Teisalt on juba tõusmas probleemiks laste võõrandumine loodusest ja maaelust: „Kui kodus pole koera ega kassi, kui ei peeta ka muid koduloomi, võõrdub laps paratamatult loomadest. Lehm hakkab talle paistma inetu puhkiva ja rumalalt mäletseva elukana, kes ei vääri targa tehnikasajandi lapse tähelepanu.”[10] Ega selle vastu muu aitagi kui vahetu kokkupuude loomadega: „Maalastele on tarvis eraldi näidata mitte lõvi ja elevanti, vaid lehma ja hobust.”[11]

Jah, enamik Sotsialistliku Põllumajanduse kangelastest rõhutas oma õpiaastate olulisust, kui meistri või isa käe all esimest korda lauta või põllule, heinamaale või sepikotta satuti. Just neil formatiivsetel aastatel leidis kangelane oma identiteedi.

Mees ja naine

Soodiskursusest nõukogude ajal on neil lehekülgedel varemgi kirjutatud[12] ja üldiselt jääb Sotsialistliku Põllumajanduse numbrite põhjal üle vaid eeskõnelejaga nõustuda. Oli lugusid naistest meestetööl (traktoristid-kombainerid), mis ei ole nõukogude „üheõigusliku naise” poliitika kontekstis ka üllatav. Hoopis innovaatilisemalt mõjusid aga kirjutised, kus püüti mehi seni peamiselt naistele reserveeritud töökohtadele suunata. Julgustati käsitööd tegema, korve punuma ja, eelkõige, laudas lüpsikut kätte võtma: „Tänapäeva suurfarm on ajakohane ja moodsa tehnikaga. Lüpsiplats on sobiv koht mehele ja pakub täit rakendust ta mõistusele.”[13]

Kõikvõimalike eneseuhkuse küsimuste kõrval oli siin aga päevakorral ka palgalõhe, mis põllumajanduse erinevates sektorites siiski tunda andis. „Olen lugenud, et lüpsjad saavad roppu raha. Mina küll pole saanud,” nendib Aleksander Kõrgesaar nukralt probleemartiklis „Miks laut mehi ei tõmba?”[14].

Kui töökohtade lõikes esines veel teatavaid anomaaliaid, siis koduses sfääris olid ametid selgelt ja üheselt jaotunud. Sõna on Lembit Laugil: „[…] kui juhtub veel mõni rike, oled õhtuks must kui mooramaamees. Sammud kodu poole ja mõtled: küll on hea, et sind ees ootab naisterahvaks kehastunud puhtuseputukas.”[15] Naised, need väikesed „puhtuseputukad”, näisid elavat pea iga traktoristi-kombaineri tagalas. Laual auramas kartulid ja kotlet, lapsekari seelikusabas ja käed valmis mehe kirsasid jalast tirima.

„Kombaineril peavad olema kärmed ja täpsed liigutused ja hea reaktsioon. Tal tuleb päeva vältel käia lugematuid kordi trepist üles-alla. Samuti peab kombaineril olema kodus hea naine, kes hommikul õigel ajal ta äratab ja paneb valmis puhta särgi.”[16] Naine, kodu ja lapsed, mida enamiku persoonilugude lõpus mainitakse, on kangelaste nulltasand. See on maailmakord, mida pole rikutud, mille säilitamise eest ollakse valmis võitlema ja mille nimel sooritatakse oma argiseid kangelastegusid.

Mineviku varjud

Igal vähegi realistlikul kangelasel on ka oma pahupool, mis toob ta publikule lähemale. Enamasti on tegu nn mineviku varjudega, mingi tumeda saladuse, probleemi või pahega, mis on praeguseks (kangelaseks saamise hetkeks) juba ületatud.

Sotsialistliku Põllumajanduse 80ndate numbrites oli selliseks paheks pahatihti joomine, millest saadi jagu karskuse ja spordiga. Ometi heidavad lüpsimeistrid ja esitraktoristidki vahel mõtliku pilgu seljataha, tuldud teele, ohkavad ja nendivad, et viinakurat on nüüdseks selitatud. „Olin kõva suitsumees ja võtsin ka viina. Jätsin maha mõlemad. Muidugi mitte korraga, vaid enne ühe ja siis teise,” toob positiivse näite elust enesest Adolf Raudsepp[17].

Kangelane, kes ei ületa takistusi, ei olegi nagu õige kangelane. Ja 80ndate põllumajanduse kangelaseks saadi muu hulgas võitluses viinapisikuga.

Maagiline mõõde

„Kas teil on juhust olnud mõtiskleda selle üle, et sotsialistlik kunst läheneb oma olemuselt maagiale. Et see meenutab muistsete meistrite rituaalset ja kultuslikku maalikunsti. Joonistad kaljule piisoni ja õhtuks on sul praad,” kirjutas Dovlatov sotsialistliku kunsti maagilisest mõõtmest[18]. Sotsialistliku Põllumajanduse numbrid on neid „joonistatud piisoneid” täis[19]. Visuaal on suunatud helge ja edumeelse tuleviku kujutamisele.

Kõige silmatorkavamalt avaldub Sotsialistliku Põllumajanduse maagiline mõõde aga fotožanris, mida ma nimetaksin tinglikult „ülikondades meesteks viljapõldude keskel”. Võim kohtub oma tulemiga, kinnitab ennast. Vaim saab lihaks.

Natšalnikud, esimehed ja direktorid kummargil, küpsed viljapead hellalt sõrmede vahelt läbi libisemas. Tunnustamas head tööd ja samas nentimas, et pikk tee on veel minna. Nende ümarad vormid, seitlisse kammitud juuksed ja hästi istuvad ülikonnad annavad tunnistust, et nemad ei kuulu sinna põllule sel moel nagu lihtsad töölised – kombainerid ja traktoristid. Kuid ega kuulunud ju jumalapoegki siinpoolsesse maailma. Ta tuli lihtsalt sõnumit tooma.

Üks amet, milles on samuti säilinud teatav maagiline mõõde, on sepa oma: „Mina pean seppa võluriks. See on võrratu vaatepilt, kui näed õiget seppa töötamas. Seal on sädemeid, ja kuidas ta metalli voolib – nagu plastiliini.”[20] Masinaajastulgi on selles ametis suur osa isikuomadustel ja meistrioskustel. Sepp on väike demiurg, kes loob eimillestki midagi, müütiline mõõde kohtub nõukogude argipäevaga: „Richard Maasikas avab väikese laoruumi ukse ja võtab midagi riiulilt. Kui ta oma suure kämbla avab, lebab tema peopesal kunstipärane kirves. […] Algselt oli ju inimesel kivikirves, millega sai piiki ja vibu teha. Kirvega saab maja üles raiuda või laeva teha. Aga meil siin maksis kirves kaua aega 70 kopikat.”[21]

Kangelase eemaldumine

Sellised olid Sotsialistliku Põllumajanduse kangelased. Kuldsete viljapõldude keskel, uue Moskvitši avatud uksele nõjatumas, mõtlikult üle sinetavate kapsapeade kaugusesse vaatamas. Ei olnud täiuslikud nemad ega ka nende masinad. Ent ometi oli nende maameeste kujutamises midagi sooja ja lähedast. Nad olid inimlikud kangelased. Mitte looduse alistajad ja jõgede ümberpöörajad, vaid meistrid, kes „tundsid asja”.

Ent mis saab kangelasest pärast lavalt lahkumist? Sotsialistliku Põllumajanduse kangelased ei lange lahinguis ega jää neid ka mälestama uhked hauasambad. Kui kangelane lahkub lavalt, naaseb ta looduse ja pereelu rüppe. Rahu- ja rõõmsameelselt. Ehk leiab mõne meeldiva hobi või kõrvaltegevuse:
„Ka Risti alevist pärit Johannes Tanner peab pensionäripõlve. Oma pakkude ja kändudega veedab ta meelepäraselt päevi ning teenib veidike ka pensionilisa. Huvi käsitöö vastu tekkis tal traktoristina, kui ta maaparandusobjektidel pani tähele huvitavaid kände ja juurikaid, millest midagi teha annaks. Kuid siis oli ajanappus see, mis tal oma mõtteid teostada ei lasknud. Nüüd on Johannes Tanneril omaehitatud maja ärklikorrusel kändudest ja pakkudest tehtud järide ja lauakestega sisustatud tuba.”[22]

[1] Pao, B. 1987. Aksel Luht – eestööline. – SP, nr 9, lk 7.
[2] Karjane, I. 1984. Portree + intervjuu: Jaan Arenberg. – SP, nr 14, lk 5.
[3] Prints, K. 2011. Kumb on sinu kangelane: Homeros või Tuhkatriinu. Intervjuu Tarmo Jüristoga. – Eesti Ekspress, 11.08.
[4] Lomp, K. 1984. Portree + intervjuu: Adolf Raudsepp. – SP, nr 18, lk 17.
[5] Lomp, K. 1984. Portree + intervjuu: Aadu Asi. – SP, nr 23, lk 4.
[6] Aksjonov, V. 1994. Nukra nõia rännutee. – Loomingu Raamatukogu, lk 39.
[7] Karjane, I. 1984. Portree + intervjuu: Jaan Arenberg. – SP, nr 14, lk 4.
[8] Murakami, H. 2008. Kafka mererannas, lk 137.
[9] Lomp, K. 1984. Portree + intervjuu: Aadu Asi. – SP, nr 23, lk 4.
[10] Lomp, K. 1984. Portree + intervjuu: Adolf Raudsepp. – SP, nr 18, lk 17.
[11] Telliskivi, V. 1981. Noor mehhanisaator II. Tööaastad ja esimene töökoht. – SP, nr 12, lk 45.
[12] Ventsel, A. 2018. Sulatusahjude lõõsast arvuti taha ehk Kui võimalik on pehme mehelikkus Eestis. – Müürileht, 03.04.
[13] Pitk, M. 1986. Mehed lüpsiplatsil. – SP, nr 8, lk 27.
[14] Kõrgesaar, A. 1989. Lugeja kirjutab: Miks laut mehi ei tõmba? – SP, nr 11, lk 24.
[15] Savisikk, H. 1984. Portree + intervjuu: Lembit Laug. – SP, nr 17, lk 41.
[16] Simson, A. 1983. Mehhaniseerimine: Kombaineri töö. – SP, nr 14, lk 17.
[17] Lomp, K. 1984. Portree + intervjuu: Adolf Raudsepp. – SP, nr 18, lk 17.
[18] Dovlatov, S. 2006. Tsoon, lk 114.
[19] Loomulikult leidub ka ohtralt pilte tegelikest lehmadest ja muudest pudulojustest. Kusjuures, fotograaf on alati kaameraga väljale läinud, et konkreetne lehm, kellest artiklis juttu tehakse, üles pildistada. Umbes ruutmeetrisuuruse kasti Sotsialistliku Põllumajanduse numbrite peale leidsin vaid ühest lehma stock photo kasutamise juhu.
[20] Pitk, M. 1987. Meeste käsitöö. Kas taaselustame? – SP, nr 22, lk 48.
[21] Pao, B. 1989. Kuhu on kõik sepad, sellid ja õpipoisid jäänud? – SP, nr 1, lk 19–20.
[22] Pitk, M. 1982. Mis saab meeste käsitööst? – SP, nr 4, lk 41.

Ave Taavet on vabakutseline animaator ja karikaturist. Vahel kirjutab ta ka sellest, mis puudutab. Ta on lõpetanud TÜs etnoloogia ja EKAs animatsiooni eriala. Joonistamise kõrval on tema armastuseks reisimine, kirjandus ja elu veidrad pisiasjad.