Möödunud aastal hakkasid vaimse tervisega seotud ühiskondlikud eelarvamused tänu erinevatele kampaaniatele, kogemuslugudele ja noorte seas tehtud teavitustööle murenema. Põhimõttelisemateks muutusteks oleks tarvis aga mõtestatumat riiklikku poliitikat.

Julgen öelda, et sel aastal jõudsid vaimse tervise teemad Eestis varasemast laiema auditooriumini. On märkimisväärne, kui paljusid kõnetas Peaasi.ee eestvedamisel loodud #mustlumi kampaania. Depressiooni teavituskampaania raames täitis 51 000 inimest sõeltesti. Ainuüksi see number on märk nii probleemi olulisusest kui ühiskondlike eelarvamuste murenemisest. Esimesena tuleb ju tunnistada iseendale ning sealt edasi saame alustada vestluseid. Sel aastal jagas mitu tuntud eestlast kogemust vaimse tervise võitlustega, näidates, et need terviseprobleemid ei küsi palganumbrit või perekonnaseisu. Raamatuletid on rikkamaks saanud Eesti autorite teostega, mis nende võitluste maailma süvitsi avavad.

Hoo on saanud sisse Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine. Lohiseva nime aga lennuka visiooni taga on inimesed helesinine unistusega: et iga noor saaks kasvada vaimset tervist toetavas keskkonnas. Kui aasta alguses oli liikumine uhke oma 12 asutajaliikme ja paarikümne mõttekaaslase üle, siis täna on liikmete arv juba ligi 90. Noorte kogemuslood on jõudnud nii lehele teeviit.ee, kooliõpilasteni kui ka hulga õpetajate-noorsootöötajate valgusvihku, rääkimata Arvamusfestivalist. Kutsuti ellu pisemad kampaaniad #superkangelased ja #filtritaga, meenutamaks, kui suur osa elust jääb peitu naeratuste ja sotsiaalmeedia filtrite taha.

Eelnevat vaadates ütleks, et seda aastat pikivad minu jaoks mitmed võidud – kuid see ei tähenda, et arenguruumi pole. Pigem vastupidi – terviseedendajana näen edusamme (ja tean sellealastest pingutustest kõige rohkem), kuid tavainimese jaoks võivad probleemid tervishoius ja stigmatiseerivad hoiakud olla sama teravad kui varem. Puudub süsteemne ennetus, mistap esmase ravini jõutakse peamiselt psühhiaatri kaudu, kuhu jõudmise hetkeks on olukord tihti kriitiline ning tervise taastamine keerukam.

Liiga palju olulisest tööst on ikka vabatahtlike õlul, kes peavad ellu jääma projektipõhise rahastuse õhukesel jääl. See on killustatud lahendus kolossaalsele probleemile, millele tuleb läheneda valdkondadeüleselt – jõud peavad ühendama tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalvaldkonna otsustajad. Asjaolu, et meil puudub riiklik vaimse tervise poliitika, on lubamatu. Juba 16 (!) aastat tagasi loodud alusdokumendi soovitusi pole tänasekski süsteemselt rakendatud; rahvastiku tervise arengukava ei adresseeri valdkonna võtmeküsimusi. Kas pole otsustajatele ikka veel kohale jõudnud, et iga aasta kaotame seeläbi sadu elusid, tuhandeid maksumaksjaid ja miljoneid eurosid?

Mida saame teha? Õppida-õpetada emotsionaalset vastupidavust ning iseenda hoidmist. Luua ja hoida enda ümber toetavat võrgustikku – õigetest inimestest, loomadest, sõnadest, lootusest. Leida üles mõtte- ja võitluskaaslased. Ja teha aina valjemat häält – selleks, et need, kelle käes on võim, seda lõpuks rakendaksid ka vaimse tervise probleemidele kaotatud elude päästmiseks.