Lõppevat aastat iseloomustavad kultuurimaastikul muu hulgas kunstivälja kommertsialiseerumine, elujõuline žanrikino ning teismeliste räpipalavik. Loomerahvas heiskas harimatuse vastu rahulipud, haaras plakatid, avaldas meelt ja valmistus tegema seakisa, ent ette tuli ka omavahelisi nagelemisi.

Arhiiv vajus ajalukku

Tartu ööelus ja kultuurimaastikul haigutab alates suve algusest veel üks tühimik. Pärast viit aastat tegutsemist sulges uksed Kirjanduse Maja krüptis asunud klubi Arhiiv, mis võõrustas lisaks pidudele ja kontsertidele ka mitmeid kultuuriüritusi, keskendudes eeskätt kirjandusele.

Rada7 pani pillid kotti

Septembris jätsime hüvasti mitmete artistide suunas esimesed kriitikanooled tulistanud ning muusikaarmastajate jaoks virtuaalse agoraana toiminud alternatiivmuusikaportaaliga Rada7. 20 aastat pelgalt entusiasmituhinal „Eesti vägevaimat muusikalehte” ajada pole naljaasi, seega müts maha tegijate ees! Nostalgitsemiseks pesitseb aadressil rada7.ee nüüd kõigi artiklite arhiiv.

Sweet Spoti / Weekendi triksterid

Samad mehed, kes viisid pankrotti populaarse Weekend Festivali Pärnus, tüürisid karile ka sel suvel teist korda toimuma pidanud Sweet Spoti. Nii palju siis lootusest, et Tallinn ükskord korraliku linnafestivali saab.

Roheline I Land Sound

2018. aastal tutvustasid Saaremaal Illiku laiul toimuva elamusfestivali I Land Sound korraldajad kaasaskantavat, taskusse mahtuvat ja korduskasutatav konitopsi KOPS, et vältida sündmuse järel koniuputust. Tänavu astuti projekti „I Land Green” ellukutsumisega veelgi suurem samm loodust säästva festivali suunas. Nii piiratakse külastajate hulka, iga toidukoha menüüs peab olema vähemalt üks taimne toit, kasutatakse päris nõusid jne.

Rünnakud kultuuriklubile Tempel

Septembris peatus Pärnu kultuuriklubis Tempel LGBTI+ filmifestival Festheart, et näidata poetess Emily Dickinsoni eluloodraamat „Metsikud ööd Emily seltsis”. Selle peale saabusid Templi ukse taha meelt avaldama paarkümmend EKRE toetajat ning mõned Odini sõdalased, kes kogu ürituses LGBT propagandat nägid. Klubi nimetati ilgeks urkaks ja asuti uurima, miks on linnavalitsus toetanud seksuaalvähemuste festivali võõrustavat klubi 16 000 euroga, süüvimata fakti, et 8000 eurot läks Templi aastaseks tegevustoetuseks ning 8000 festivali IN August korraldamiseks. Kuna filmi käis vaatamas vaid paar inimest, rõõmustas meeleavaldusest osa võtnud linnavolikogu liige Helle Kullerkupp selle üle, et Pärnust ei saagi homopealinna. Sellega Kullerkupu võitlus siiski ei lõppenud – järgmisena jäi talle ette juba Pärnu LGBT teavitusüritus.

Teismeliste räpipalavik

Lil Till, Väike Kelder, patsaan, veic$, s4g, Ar€ng, Yung Yala$€€n – kallid kaasteelised, nende nimede puhul ei ole tegemist millegi muu kui SoundCloudi räpi endiselt jõulise vohamisega siinsel muusikamaastikul. Kui oled selles artistimeres juba ammu suuna kaotanud, tasub heita pilk Siim Nestori Lil impeeriumile, mis teeb oma pidude ja iganädalase räpisaatega kõik pimedad nägijateks.

Nõukogude Eesti gruuvi kogumikalbum

Funk Embassy üllitas suve algul Nõukogude Eesti funk-, disko- ja džässmuusikat hõlmava kogumikalbumi „Groove of ESSR”. Plaadi kokkupanijad on kaevanud Eesti Raadio arhiivides ja toonud kuulajani lindistused aastatest 1974–1988, mil esitajateks olid näiteks Els Himma, Gunnar Graps, Marju Kuut jt. Lisaks leiab veel põnevat fotomaterjali ja sisukat saateteksti, mis panevad palad ajaloo konteksti. Loe lisaks siit.

Linnavalitsuse alkoholipoliitika

Tallinna linnavalitsus plaanib hakata 1. juunist 2020 meelelahutusasutustes alkoholimüüki piirama. Samas ei ole kavas laiendada piirangut kasiinodele, majutusasutustele ega lennujaamadele ja sadamatele. Selline samm võib osutuda aga saatuslikuks niigi ots otsaga vaevu kokku tulevatele alternatiivskeene klubidele, mis pakuvad kooskäimiskohta peavoolust eemale kalduva muusika austajatele.

Tüliõun Eda Ahi

Emakeelepäeval hindas kultuurkapitali žürii eelmise aasta parimaks luuleraamatuks Eda Ahi „Sõja ja rahutuse”. Juba järgmisel päeval ilmus Postimehes Alvar Loogi hävitav arvustus Ahi raamatule, mis tituleeris teose „kohati otse piinavalt ja piinlikult kehvaks” ning jõudis retsensiooni lõpus dramaatilise sedastuseni, et kui „Sõda ja rahutus” on aasta parim luuleraamat, oleme „kultuurrahvana täielikult läbi kukkunud”. Loogile sekundeeris muidugi (:)kivisildnik, vastu vaidlesid Joosep Susi ja Aare Pilv, kirjanduskriitik Peeter Helme teatas aga tüünelt, et see tüli tõi hoopis kirjanduse fookusesse (ja see on hea).

Mart Juur „Prillitoosis”

Kui ETV loobus eelmisel aastal Mart Juure teenetest kirjandusministrina, oldi kirjandusringkonnis omajagu pahurad selle üle, et valdkond enam eraldi eetriaega ei vääri ja tagasi saatesse „OP!” kupatati. Õnneks tuli lõppeva aasta sügisest Juure austaja(nna)s-konnale appi väärikas „Prillitoos”, kel ei ole küll ministriportfellide jagamise voli, aga Juur jagab nüüd vähemasti tubli nõunikuna taas teles kord kuus raamatusoovitusi!

Õnnepalu litter

Tõnu Õnnepalu andis EKSA kirjastuse kaudu aasta jooksul välja kolm raamatut, nimelt triloogia „Mujal kodus”, mis algab Pariisi tänavatel mõttelõnga veeretamisega ning siirdub seejärel Kanadasse Muskoka metsade vahele väliseestlastega kemplema, et aasta lõpus Lõpmatuse ranna selgetele kaljusaartele jõuda. Põhipauk tuli aga ikkagi sealt, kust me seda ei oodanud, nimelt kirjanikupalgast, mis Õnnepalule taas määrati, mille üle lugejad taas ilkusid ning millest autor siis taas loobus (vt ka: 2016). Kõige rohkem rõõmu valmistas see kuuldavasti ulmekogukonnale, kes on „peavoolu” kirjandussfääri (vt ka: süvariik) aastaid ulmemeeste represseerimises süüdistanud, kuivõrd kirjanikupalku ei kiputa sellele segmendile üldse määrama.

Kirjanduskriitik Vilja Kiisler

Veel vanadel headel Peeter Helme aegadel tehtud valikute tulemusel lahkus aprillis Postimehest ajakirjanik Vilja Kiisler, mis oli väljaande teravate intervjuude jälgijale muidugi suur kaotus, küll aga võitis sellest tohutult meie kultuurikriitika, mis Kiisleri avasüli vastu võttis. Järgnesid kongeniaalsed ja läbimõeldud, tihti kontseptuaalsedki arvustused küll Sveta Grigorjevast ja Tõnu Õnnepalust Vikerkaares, Margit Lõhmusest Loomingus ja Andrus Kasemaast Sirbis. Go, Vilja, go!

Ürgmees kohtus kriitikuga

Ürgmees Jesper Parve üllitas sel aastal kolmandagi raamatu sellest, kuidas olla mees. Eriliseks kirjanduslikuks saavutuseks seda vist küll pidada ei saa, küll aga lõi laineid Katrin Pautsi arvustus teose „Mees 2” kohta pealkirjaga „189 lehekülge õpetussõnu, kuidas olla nõme mees”, mispeale tuvastas portaal Lugejakiri, et 18. septembri seisuga oli Katrin Pauts endiselt ainuke, kes on viitsinud Jesper Parve raamatu „Mees 2” läbi lugeda.

Kunst käib kõhu kaudu

Tallinnas avati Kai kunstikeskus Noblessneris ja Fotografiska fotokunstikeskus Telliskivis. Nii nagu tanklad on saanud aru, et kabanosside ja kohvi müük on sama tähtis kui kütusega varustamine, on kultuuriasutused jõudnud järelduseni, et inimesi huvitab toit vähemalt sama palju kui kunstiline sisu. Mõlema kunstikeskuse naaberkorrustele on rajatud uued uhked restoranid, kus saab vitsutada, juhul kui rahakott seda muidugi võimaldab. Kui kere on pärast einet liiga raske, saab silmadega ka kunsti õgida.

Süütud ja neetud „kunstnikud”

Möödunud kunstiaastat jäävad markeerima kaks vuntsidega ikonoklasti: Tommy Cash ja Henn Põlluaas. Kui esimene lasti Kumusse isikunäitust tegema, sest räppimise kõrvalt tahab ta kunstnik olla, siis Henn vahetas oma kabinetis välja mõned tema rafineeritud maitsele sobimatud maalid, sest spiikriameti pidamise kõrvalt tahab ta kunstnik olla.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi sulgemine

13 aastat endise katlamaja (Põhja pst 35) näitusepinnaks muudetud ruumides tegutsenud EKKMi ähvardab lõplik sulgemine. Kultuurikatla vahendusel Tallinna linnalt kasutuseks saadud pinnad ei olevat ehitusauditi kohaselt kasutuskõlbulikud ja seetõttu lõpetatakse erakorraliselt EKKMi rendileping. Aja jooksul Tallinna Kunstihoone ja Kumu kõrval olulisimaks kaasaegse kunsti näituste ning ka ürituste ja kontsertide kohaks kujunenud EKKMi sulgemine oleks üha enam kommertsialiseeruval kultuurimaastikul valus hoop. Samuti paneb see küsima, miks algselt kultuurikvartalina välja käidud piirkond on muutumas järjekordseks gentrifitseeritud loft’ide ja restode kõrbeks. Praeguseks on linnaga alustatud läbirääkimisi.

Žanrifilmide koidik

Õudusfilmid „Karv” ja „Kiirtee põrgusse”, pöörane ulmefilm „Jeesus juhatab sind kiirteele”, ropp piimatuumakatastroofist kõnelev „Vanamehe film” ja kohaliku autsaiderkino taies „Õiglus” – need on vaid mõned näited kohaliku filmikultuuri laienemisest uutesse niššidesse. „Tõde ja õigus” püstitas küll publikurekordi, kuid viimaks saavad ka filmifriigid oma pesemata kätega plaksutada, nähes Adi dressides Toomas Ariat filmis „Õiglus” mööda Pelgulinna jooksmas. Isegi tulevik tundub helge, sest uuel aastal on oodata maestro Toomas Kirsi tootekataloogist kultussarja „Salmonid” filmiversiooni.

Turbulentne teater

NO99 varemetele uut teatrit ei sündinud, küll aga eraldati raha, et Ēlektron ja Lauri Lagle saaks oma kandidatuuriks esitatud ideid ellu viia. Lagle liituski koos osaga vanast NO trupist Von Krahliga. Von Krahli enda juubeliks valminud pseudofuturistlik viietunnine oopus „JAIK” tõestas ka vereuuenduse kiireloomulist vajalikkust. Samal ajal hüppas endine riigiprokurör Evestus pea ees Vaba Lava juhtima, kuid ujus varsti kaldale tagasi ja pani riided selga, sest kulisside taga tegutses väidetavalt kaabuga demiurg. Kevadel pidas Rakvere teatrigalal aga ühe aasta märgilisima kõne näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak, kes tõi peavoolu „seakisa” mõiste ja teenis sellega ka figureerimise Maalehe esikaanel.

Tartu Uue Teatri majaost

See, et eestlased on teatrirahvas, sai taas kinnitust Tartu Uue Teatri ühisrahastuskampaaniaga, mille eesmärk oli osta välja Laial tänaval paiknev hoone, milles oldi seni üürnikuna tegutsetud. Nimelt toetas projekti suisa 20 000 inimest ja seega on see Eesti seni suurim edukas ühisrahastusprojekt kultuurivaldkonnas.

Tasavägine rebimine kultuuripealinna tiitli nimel

2024. aasta Euroopa kultuuripealinna tiitli näpsas Eestist endale Tartu, kes kaasas plaanidesse ka 19 Lõuna-Eesti omavalitsust ning programmi teemasid, mis seovad omavahel kunsti, loodust ja inimeseks jäämist. Ent kaotajaks ei saa pidada ka Narvat, kuhu on viimase paari aasta jooksul laienenud näiteks Station Narva, PÖFF ja Vaba Lava ning kus on toimunud hulgaliselt kultuurisündmusi.

Eesti reality-televisiooni luigelaul

Kui paar aastat tagasi ajas terve Eesti kihelema „Prooviabielu” oma unustamatute karakteritega, siis paljud ootasid ilmselt sama sel sügisel startinud suhtesaatest „Rannamaja”. Eks seekordki loodi meeme ja klikimeedia sai oma pisikesed skandaalid, kuid olgem ausad, suurem maavärin jäi tulemata. Millal saadetakse eestlased lõpuks päikese alla armastust otsima, selle asemel et lasta neil kõrkjate vahel vihma käes kala püüda?

Aeglase ajakirjanduse comeback

Sel aastal on ilmunud Eesti Ekspressis kolm nn pika loojutustamise formaati kuuluvat artiklit, mille autor on Eero Epner. Üks neist tõi avalikkuse ette koduvägivalla ohvrite ning neid abistanute pihtimused. Teine põhjalik lugu puudutas aga septembris meie hulgast lahkunud Aivar Rehe tõusu ja langust. Kuigi antud formaat nõuab ajakirjanikult head loojutustamisoskust, aega ja rohkelt tööd, pakuvad sellised tekstid teemale emotsionaalsemat ja mitmekülgsemat lähenemisvõimalust. Rohkem aeglast ajakirjandust!

Eesti ajaloo suurim arvutimäng

Aja mesijuttu, kirjuta luulet, laula karaoket, tantsi nagu loom või muugi lahti elu mõte. Just nende sõnadega tutvustatakse oktoobris ilmavalgust näinud „Disco Elysiumi”, mille autor on mängustuudio ja kultuurirühmitus ZA/UM. Dialoogipõhises rollimängus kehastab mängija joomistuuri järel amneesia all kannatavat detektiivi, kes peab lahendama fiktiivses Revacholi nime kandvas linnas mõrvamüsteeriumi. „Disco Elysium” on startinud kiidukoori saatel nii Eestis kui ka välismaal ning võitis just videomängumaailma Oscariteks kutsutud The Game Awardsil neli auhinda.

Elujõuline meeleavalduskultuur

Stenbocki hommikud, naistemarss, noorte kliimakogunemised ja protestid teaduse alarahastamise vastu. Kuigi muidu vaiksete eestlaste protestikultuur teeb alles esimesi samme, on ta end vähemalt kahele jalale ajanud.

Lansseeriti Sõnaveeb

Veebruaris avas Eesti Keele Instituut uue sõnastikuportaali Sõnaveeb, mis koondab kogu keeleteabe kenasti ühte kohta: uued sõnad ja väljendid, seletused, näitelaused, naabersõnad, päritoluinfo, sõnade käänamine ja pööramine, vene vasted, sõnamängud. Lisaks saab eestikeelsete sõnade hääldust kuulata ning otsitavaid sõnu on võimalik dikteerida!

Tartu vikerkaarelipu juhtum

Septembris potsatas tüliõun Tartus Tähe tänavale, kui seal asuva Barlova baari omanikud heiskasid oma maja külge tolerantsuse näitamiseks vikerkaarevärvilise rahulipu, millel on kirjas itaaliakeelne sõna „pace” ehk „rahu”. Kuna lippu on kerge segamini ajada LGBT liikumist esindava vikerkaarelipuga, ilmus Barlova läheduses asuva puu peale peagi plakat sõnumitega „Kuidas tunda ära homoliikumise valed”, „Alanud on homoabielu hiiliv seadustamine” jne. Baari omanik Aleksandr Heifets sõnas Päevalehele antud intervjuus: „Kui Tartus läheb tõesti mööda aasta, kus kedagi ei peksta ega solvata, siis me teame, et selle lipu võib rahus maha võtta, sest Tartu on rahulik paik. Kuniks see nii ei ole, on seda ilmselt vaja ja samuti on vaja neid vestlusi üleval hoida.”