Piirangud, edasilükkamised ja teadmatus – need märksõnad iseloomustavad lõppevat aastat nii argi- kui ka kultuurielus. Ometi sündis kõigest hoolimata märkimisväärset loomingut ja üritusi ning toimus ka tavapärast omavahel nääklemist.

Tallinna libabiennaal

Kunstifestival Tallinn Art Week võttis endale uue ja pretensioonika Tallinna Biennaali kaubamärgi. Solarise keskuses, Ülemiste Citys ja mujal toimunud „biennaal” koosnes mõningate eranditega valdavalt harrastustaidlemisest ja -kunstist. Pärast ürituse lõppu kuulutati võidukalt, et külastajaid oli kokku 600 000. Eks kogu selle suurushullustuse all kannatava ürituse kontseptsiooni võtab hästi kokku peakorraldaja Andra Orni etteaste avamisel, kui ta nunna pearätis võltsrahatähti laiali loopis. Mitmekesisust peab olema, aga asju tuleks nimetada õigete nimedega.

GG

Noore režissööri tee võib olla käänuline, aga see võib olla ka plahvatuslik. German Golubi lühifilm „Mu kallid laibad” võitis septembris tudengifilmide Oscari ja Germani nimi kajas nädalaid üle kalli kodumaa. Eelmine tudengifilmide Oscari võitja Tanel Toom jõudis režissöörina küpsesse ikka möödunudaastase menukiga „Tõde ja õigus”. Jääb vaid suure uudishimuga oodata, kuhu viib Germani tee.

Teatri uurimisretk

2019. aastal Von Krahliga põkkunud Lauri Lagle navigeeritav Ekspeditsioon on tuule tiibadesse saanud. Nõudlikul teatripublikul on põhjust rõõmustada, sest nii Juhan Ulfsaki lavastus „Pigem ei” kui ka Lauri Lagle „Sa oled täna ilusam kui homme” suutsid murda kergusega läbi kriitiliste vingatsite intellektuaalsetest kaitsemüüridest. Paljud on hakanud kurtma ka teatrist saadud kõrvaussi pärast, kes laulab Jörgen Liigi häälel: „Ega ligimene iseenesest aluspükstega magada ei tahagi, aga millegipärast on tekkinud veendumus, et aluspüksid jalas magada on Pidulik.”

Tere, vabakutseline, meeldiv tutvuda

Oktoobris kuulutas kultuuriministeerium välja hanke uuringu „Vabakutselised loovisikud, nende majandusliku toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus” korraldaja leidmiseks. Kevadine eriolukord tõi teravalt fookusesse vabakutseliste loomeisikute prekaarsuse, mistõttu on äärmiselt tervitatav, et riik on hakanud pöörama kõrgendatud tähelepanu vabakutselistele, kes kriisi korral esimestena hammasrataste vahele võivad jääda. Seoses eriolukorraga eraldas valitsus tänavu kevadel täiendavalt 4,2 miljonit eurot loometoetuste maksmiseks sissetuleku kaotanud vabakutselistele loovisikutele. Asi seegi!

Estetiseeritud taristu

Ääsmäe-Haapsalu ja Risti-Virtsu maantee ristmikule püstitati juulis Eesti esimene n-ö disainmast „Soorebane”. Eesti Arhitektide Liidu ja Eleringi koostöös 2016. aastal toimunud rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võitsid Sille Pihlak ja Siim Tuksam büroost Part, kelle roostevärvi kõrgepingeliini nurgamast meenutab hiiglaslikku reinuvaderit. Ehk võiksime mõelda taristudisaini tellimise seadusele, mille kohaselt oleks avalike infraprojektide puhul kohustus tellida projekti maksumusest 1% ulatuses ka avalikku ruumi rikastavaid teoseid.

Eesti musavideo elab

Anna Himma, Triin Ruumet, Marta Vaarik, Hanna Samoson, Ivar Murd, Sander Allikmäe, vennad Eskod jt hoiavad kohalikku väiksemal või keskmisel määral DIY musavideoskeenet vee peal. Möödas on MTV ja tele kuldajad, kuhu oma toodanguga jõuda loodeti, nüüd tuleb krõllis silmadega YouTube’is vaatamiste arvu lugeda. Veel omaette tegelane on 20-aastane Jüri Belov, kellelt tuli 2020. aastal räpivideoid kui Rakverest vorsti. Clicherik & Mäx, Pluuto, marp$ ja villemdrillem on kõik usaldanud oma visuaalse loojutustuse noore lavastaja kätesse. Tema tööde üheks firmavõtteks on saanud oimetult pöörlevad droonikaadrid.

Festivalide kohandumine koroonaga

Kindel võib olla, et milleski ei saa kindel olla. Just selle lausega võib iseloomustada aastat 2020 festivali- ja kontserdielus, mis on kulgenud pidevate tühistamiste, edasilükkamiste ja koroonameetmete tähe all. Tuleb anda au visadele kultuurikorraldajatele, kes on oma üritused raskest ajast hoolimata hambad ristis ära teinud või sündmused veebi kolinud, kuid ka neile, kes lõpuks pingutustest hoolimata 2021. aastale otsustasid panustada.

Jaan Pehki karantiinikontsert

Kevadise karantiini ajal uhtus ka Eestist üle virtuaalkeikade laine. Üks esimesi, kes avas veebi kaudu portaali oma kodusele Türi verandale, oli trubaduur ja kimchi-meister Jaan Pehk, kogudes live’is tipphetkel ca 3900 vaatamist ning pannes rahva video all agaralt tervitama ja soovilugusid paluma. Nüüdseks on Pehki kontserti näinud peaaegu 100 000 silmapaari, nende hulgas ka president Kersti Kaljulaid.

Tallinn jõudis Hollywoodi

Ilmselt polnud sel aastal teist filmi, mille linastumist eestlased oleks oodanud suurema elevusega kui Christopher Nolani „Tenet”. Kuigi kinost väljudes pidi nii mõnigi nentima, et ega palju aru ei saadud, on südame all ikkagi soe tunne, kui niivõrd mastaapses linateoses näidatakse Laagna teed, Linnahalli, Kumut, Robert Pattinsoni ja John David Washingtoni Tallinna trammis ning seda kõike ca 20 minuti ulatuses, rääkimata sellest, et ekraanilt vaatavad vastu eesti enda inimesed ja kohalikud näitlejad Jan Uuspõld, Juhan Ulfsak, Rain Tolk jt.

Baltic Alternative Music Network

Kui palju tead sina sellest, mis toimub Läti ja Leedu alternatiivmuusikaskeenel? Lätlaste eestvedamisel on ellu kutsutud praegu veel veebitasandil tegutsev võrgustik Baltic Alternative Music Network, mis tutvustab Baltimaade alternatiivkultuuriskeenel toimetavate artistide loomingut ja üritusi ning pakub infot eri muusikaorganisatsioonide kohta. Kuigi ettevõtmine on veel lapsekingades, annab see hea võimaluse naaberriikidevaheliseks koostööks ja infovahetuseks.

LGBTQIA+ rihib jõudsalt edasi

Samal ajal kui valitsus kevadist abielureferendumit plaanib, kaiguvad üha tugevamalt ka LGBTQIA+ kogukonna ja nende toetajate hääled. Suvel Sveta Baaris toimunud üritus Global Pride Bang osutus näiteks nii populaarseks, et kõik huvilised ei mahtunud kohalike drag queen’ide etteasteid vaatamagi. Sveta Baar arendab jõudsalt mitmesuguste queer-ürituste programmi edasi, Tartus hoiab vikerkaarelippu Vikerpidu, mööda Eestit vurab ringi filmifestival Festheart ning jaanuaris etendub Rene ja Carmel Kösteri tantsulavastus „veenus.me”, mis räägib queer– ja klubikultuurist pandeemiajärgses maailmas.

Linna parim põõsas

Teist aastat järjest kolis plaadipood Plastik Tallinnas Volta trammipeatuse lähedal asuvasse võsatukka suve veetma ning pidusid korraldama. Seekord sai sellest rahvasuus isegi linna parimaks põõsaks ristitud kohast aga tõeline hittklubi, kus leidus kõike, mida modernsel klubikülastajal on õnneks vaja: värsket õhku, lähedalasuvate tehaste industriaalset õhustikku, lopsakat loodust, muusikat ning tänavatoitu tühjale kõhule.

Kantrimuusika comeback

Muusikastiilide hiilgeajad tulevad ja lähevad, kuid kes oleks oodanud, et 21. sajandil tõstab oma pea heinapallide vahelt taas välja kantrimuusika. Praegu on veel vara rääkida, kas see ratsu ka laiemasse teadvusesse kappab, kuid kantri taastulemist näitavad Holy Motors, kes on juba mõnda aega oma Americana unelmaid muusikasse kirjutanud, Misha Panfilov, kes lähiajal alternatiivse kantri mõjutustega plaati on lubanud, või hoopiski IDA Raadio eetris olev „Hillbilly Picnic” Valter Kliimandi juhtimisel.

Massive novellibuum

Nii eesti kui ka kogu maailma kirjandusskeenet kipub domineerima romaanižanr – ei taha lühiproosat ülemäära välja anda ei autorid ega kirjastusedki, ei poeta neid ka lugejad naljalt ostukorvi. Nii torkabki teravalt silma lõppeva aasta erakordne novelli(kogu)buum, mis ei avaldu ainult kvantiteedis, vaid ka kvaliteedis. Teiste seas on üllitanud lühiproosakogud Ester Urbala, Piret Raud, Ave Taavet, Martin Algus, Tauno Vahter, Meelis Friedenthal…

Kirjanduslaupäevad

Kirjandusele pühendatud raadiosaateid ei ole me meediamaastikul just palju, kuid 2020. aasta kasvatas nende koguhulka lausa kahe võrra. Vana kooli raadioaparaadi entusiastidele on küllap juba ammu tuttav Vikerraadio igalaupäevane „Loetud ja kirjutatud”, aga lisaks ka IDA Raadio saated „Rõhk” ning „(Uus) raamat”. Sel aastal lisandusid laupäevaste saadete valikusse aga Klassikaraadio „Gogol” ning Eesti Päevalehe podcast „Lappaja”. Nüüd jääb veel üle oodata, et realiseeruksid juba mõnda aega kaikunud kõlakad, et kunagi tuleb ka telesse taas üks statsionaarne kirjandusele pühendatud saade (loodetavasti laupäeval, sest õhtu on veel vaba)!

Alvar Loog kohtus feministidega

Nagu igal aastal, sattus Postimehe kultuuritoimetaja Alvar Loog tänavugi vähemalt ühe kriitikasõja keskmesse. Algas lugu nagu ikka – Loog arvustas raamatut. Raamatuks oli seekord Eia Uusi „Tüdrukune”. Ja nagu ikka, läks selle peale Facebooki grupis „Virginia Woolf sind ei karda!” tuliseks aruteluks. Ei möödunud esialgse arvustuse ilmumisest kaht nädalatki, kui kriitik Loog oma koduväljaande veergudel feministidele vastulöögi andis, seekord enam kui 60 000 tähemärgi ulatuses, süüdistades feministe esmajoones enda kui meeskriitiku represseerimises. Ja siis öeldakse, et kultuurikülgede mahud kahanevad!

Roosiaia kõne

Sveta Grigorjeva kõne presidendi roosiaias tekitas oma politiseerituses küll kohese meediatsükli, ent päädis siiski lõpuks pigem kultuuriavalikkuse õlakehitusega. Mida siis väideti olevat keelatud väljendada, kui ometi kasutati vabadust öelda. Kes oli see tõrjutud kunstnik, kes on ometi riiklikult toetatud ja tunnustatud. Kutsuti kokku hoidma samas eraldades. Vastandumine ja protestimeelsus on alati lihtne viis tähelepanu saamiseks, aga kas alati ikka on vaja.

Autovabaduse puiestee

Samal ajal kui Tallinna linnaruumi inimsõbralik mõõde avaldub peamiselt mitte_tallinna Instagrami kontolt leitavates visualiseeringutes, liigub ülikoolilinn Tartu jõudsalt risti vastupidises suunas. Eelmisel aastal lisandusid linnapilti elektrirattad, tänavu pandi kaheks kuuks autoliiklusele kinni linna üks tuiksoon Vabaduse puiestee. Ja mis juhtus? Kardetud liikluskaose asemel saime vees paterdavad lapsed, jõeäärse melu, mõnusa ajaveetmiskoha ning kogu Eesti ja Baltikumi tähelepanu. Loodame, et eksperiment jätkub ja laieneb.

Esilehe foto Misha Panfilovist: Ken Mürk