Teist aastaringi järjest defineeris kultuurielu sulgemiste-avamiste ja piirangute tsükkel, nii et kohati on raske isegi täpselt mäletada, mida, kus ja millal toimus. Ometigi sündis nii mõndagi, mis väärib heldinult või üksikutel juhtudel ka blaseerunult tagasivaatamist.

Nähtavad ja nähtamatud kultuuriministrid

2021. aasta jooksul jõudis Eestis olla ametis kolm kultuuriministrit. Kui Jüri Ratase teise valitsuse liiget Tõnis Lukast meenutatakse pigem neutraalselt (kuigi vt ka „peatage Lasnamäe”), siis Anneli Oti ajal tegi teatrirahvas juba ühispöördumise, millega paluti Kaja Kallaselt retooriliselt, et viimane võtaks „enda valitsusse ka kultuuriministri”. Ministri nähtamatusest enam tekitas aga tema ametiajal küsimusi COVID-vaktsiinist hoidumine, mida ei peetud valitsusliikmele kohaseks. Seni viimane 2021. aasta kultuuriminister Tiit Terik on saanud aga meedias rohkelt tähelepanu eri spordialade ja kultuurivaldkondade esindajate nimede segiajamisega. Nagu omal ajal Rein Langi puhul, nii kuuluvat ka Teriku süda teatrile, mis on teatrirahvast eestlaste kultuurivaldkonna juhtimise kontekstis igati representatiivne, aga loodame siiski vähemalt sama palju tähelepanu ka kirjandusele, kunstile ja muusikale!

Rokimeeste vabadus

Lõppeva aasta laetuim sõna on ilmselt „vabadus”. Ehkki veel eelmisel aastal võis olla raske kujutada seda kaunikõlalise taagaga mõistet ette millegi negatiivsena, on sellega 2021. aastal siiski hakkama saadud, sest kõik vabadusega seonduv on koroonaeitajate vankri ette haagitud. Jah, eitusrongi juhivad ikka fundamentalistid ja populistid, aga juba on värvatud esimesse vagunisse vabaduse trummi taguma kunagine kaheldamatu kultuuriinimene Tõnis „valguse võit” Mägi. Kusagil seal läheduses põristab veel Jaak „terroriseerige kassapidajaid” Ahelik, noorema generatsiooni esindamiseks on pakkinud aga juba tšello lahti Silvia Ilves. Bändi saab peagi kenasti kokku, aga võimalik, et enim häirib siin paljusid endiselt sõna „vabadus” kaaperdamine.

Lähisuhtevägivalla käsitlemine kunstis ja teatris

Nähtavasti on just kunsti kaudu traumade avamine ühelt poolt kõige mõjuvam, aga teisalt võib kunsti valamine pakkuda ka lohutust kogetud raskuste ja õuduste tasakaalustamiseks. Näiteks tõi lõppev aasta teatrimaastikule lähisuhtevägivallast lausa kaks dokumentaallavastust: Liis Aedmaa ja Laura Kalle „Kui sa tuled, too mul lilli” Ugala Teatris ning Mari-Liis Lille „Teises toas” Eesti Noorsooteatris. Mõlemad koosnevad päris lugudest päris inimestega. Kunst, jah, aga selle taga toimunu on reaalne. Samamoodi kaasas päris inimesi ja nende lugusid Flo Kasearu kevadine Tallinna Kunstihoone näitus „Elust välja lõigatud”, mis tõukus mh kunstniku pikaajalisest tegevusest Pärnu naiste varjupaigas. Keiti Vilmsi tänavune kalambuurinäitus Saaremaal Triigi Filharmoonias ei olnud küll temaatiliselt lähisuhtevägivallast, kuid autor palus vaatajail pileti asemel toetada annetusega naiste tugikeskusi psühhiaatrilise abi võimaldamiseks. 

Nullindate nostalgia

90ndate nostalgiatsükkel on oma teise elukaare nii moes kui ka muusikas ära teinud ja nullindad astuvad varjust välja. Äsja avati Tallinnas kaks suurt nullindate moe ja kunsti ülevaatenäitust, aga tõeline Saab 9-3-s dubstep’i saatel ringikruiisivate ja klapimoblaga rääkivate cool kids’ide laine seisab alles ees.

Vaktsiinipass kui uus reaalsus

Kui arutelu mõne teema üle võiks füüsiliselt kõrvetada, oleks tugevaks esikohakandidaadiks sellest aastast kehtima hakanud vaktsiinipassid, mida on (nagu teisigi COVIDi-vastaseid meetmeid) võrreldud teatud gruppides Natsi-Saksamaa praktikatega, sest kuidas muidu oma häält kuuldavaks teha. Iva ja protest peitub ju tegelikult selles, et tõendi saamiseks peab end vaktsineerima või haiguse läbi põdema. Ometi on tervisetõend praegu vähim, mida saame teha, et ühiskonda ja kultuuri avatuna hoida. Kuigi ka see pole kuulikindel meetod, vähendab see märgatavalt nakatumise ja haiglasse sattumise riski. Nagu on öelnud psühholoog Andero Uusberg, jäävad vaktsiinipassid meiega ilmselt seni, kuni COVID muutub gripiga võrreldavaks nakkushaiguseks.

Kiwa x 3 ehk Elagu kaosemaagia

Mõnda aega vaikselt omi asju nokitsenud (ehk isegi madalamat profiili hoidnud?) mitmekülgne kunstnik Kiwa üllatas lõppeva aasta oktoobris üsna ühel ajal päris mitmes meediumis. Esiteks ilmus Tänapäeva kirjastuselt Kiwa romaanivõistluselgi keele ja stiili eripreemiaga pärjatud eksperimentaalsepoolne (aga mitte liialt) raamat „Kummiliimiallikad”. Umbes täpselt samal ajal tuli välja Kiwanoidi soolodebüütplaat „enter the untitled” (Mille Plateaux). Ja nagu sellest veel vähe oleks, avati just noil päevil Tartus galeriis tARTu tema ruumiinstallatsioon „Kood ja kosmos”. Kui uskuda autori sõnu Alvar Loogile antud intervjuus, võis see kõik muidugi olla ka juhus: „Nad moodustavad terviku ainult selle illusoorse keskjaama ehk siis KIWA kaudu. Tegelikult on need kolm väga erinevat projekti, mis lihtsalt kaosemaagia tõttu kõik tänavu oktoobris kulmineerusid.”

Reivikultuuri museaalistumine

Nüüdseks niigi suhteliselt kahtlase mõiste „reivikultuur” idealiseerimine on saanud uueks normiks – küll nähakse selles poliitikat tantsu kaudu, küll positiivset (tihti ka droogidest kannustatud) eskapismi igapäevast, küll katkematut kontiinumit illegaalse reivi kui sellise sünniga 80ndate lõpu Inglismaal. Millal aga muutub elav kultuur surnud kultuuriks? Üks vastus võiks olla, et siis, kui see jõuab muuseumi ja on vitriinis vaadeldav. Kumu on olnud oma reiviõhtutega alati kummaline elukas, aga hiljutise reivinäitusega suudeti reivi mõiste veelgi enam kopitama panna.

Ajuokse

2019. aastal Tartus alguse saanud põrandaaluste kunstnike kollektiiv Ajuokse koondab ühe katuse alla tänavakunstnikke, tätoveerijaid, DJsid, illustraatoreid, animaatoreid, tantsijaid ja paljude teiste meediumite esindajaid üle Eesti. Eelmisel aastal Tartu aasta kultuurikorraldaja nominatsiooni pälvinud Stina Leegi eestvedamisel on ülikoolilinna kultuuriellu pumbatud hulk värsket verd, mis pulbitseb zine’ide, näituste, pidude, taskuhäälingute, keldripoe/galerii ja suveperioodil avatud Avangaarina. Ajuokse maailm on piiritu.

Filmirahva ülestõus 

Septembris saatis Eesti Filmirežissööride Gild meediale laiali manifesti, millega visandati väheneva rahastuse tingimustes omamaise filmikultuuri lõppu. Samuti avaldas filmivaldkond survet Paljassaarde plaanitava filmilinnaku lisamiseks riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekirja. Viimane ka õnnestus ja see näitlikustab hästi, et kui kogu valdkond ühe eesmärgi nimel välja astub, siis jõutakse ka edasi. 

Pärnu alternatiivkultuuri elustamine

Maikuus ilmus Müürilehe külgedel arvamuslugu, mis osutas, et Pärnul oleks hädasti tarvis oma subkultuurikoda, mis pakuks kohta alternatiivkultuuri viljelejatele ja oleks kasvulavaks kohalikele noortele, sest muidu on linnal oht levi- ja alternatiivmuusika kaardilt kaduda. Nagu näitas Pärnu kaasava eelarve hääletus, arvas sama ka rahvas, kes hääletas nelja võiduidee esiotsa Kultuuriklubi Templi taasavamise (861 häält) ja Pärnu Loovlinnaku projekti (420 häält). Kui Tempel sätib end uude kohta sisse 2022. aastaks, siis endises õlletehases asuv Loovlinnak on end juba pidude ja näitustega sisse õnnistanud ning esimestele majalistele stuudiote võtmed kätte andnud.

Tüliõun SÜKU

Tartu on Eesti kultuurseim linn. Sel ajal kui pealinnas vaieldi valimiste eel peamiselt rattaradade üle, Pärnus keerles valimistsirkus suuresti sillaehituse ümber ja Elvas tõmmati punaseid jooni ujula küsimuses, kujunes Tartu peamiseks valimisteemaks kultuurikeskus. Kultuurist on räägitud selle vaidluse käigus kahjuks häbiväärselt vähe, sest põhiaur on kulunud puudele, parkimiskohtadele ja mänguväljakute eskiiside joonistamisele. Ilmselt on kultuur piisavalt väike ohver Kristiina Kallase ja Eesti 200 teekonnal Eesti poliitmaastiku tippu. Siinset looduskeskkonda märksa rohkem kahjustavat Rail Balticu trassi toetavad Tartu elurikkuse kaitsjad avasüli.

„Lil Eesti” surumine ETV2 ekraanile

Sel aastal saime teada, et mõminaräpparid pole ETV ekraanile oodatud. Vähemalt mitte prime time’il. Väidetavalt oli Taavi Aruse „Eesti lugude” sarjas linastunud lühidokumentaal „Lil Eesti” ETV põhikanalil linastumiseks liiga hõrk. Sama hästi võiks aga öelda, et ETV enda programm on liiga turvaline ja tasapaks. Tänapäeva elu peegeldamist selle mitmekesisuses miskipärast peljatakse, isegi kui dokumentalistid on raske töö ETV toimetuse eest ära teinud. Õnneks on vähemalt prügisukeldujad piisavalt koššer, et neid kohalikule telepublikule näidata. 

Fotografiska Valgevene-teemalise näituse mahavõtmine Tallinna lennujaamast

„Meie põhimõte on olla apoliitiline.” Nõnda kommenteeris Tallinna lennujaam vahejuhtumit, mille tulemusena eemaldati lennujaama galeriist fotonäitus Lukašenka diktatuurile vastuhakkavatest valgevene naistest. Lennujaama esindajate sõnavõttudest tuli välja, et kunst võib reisijate turvalisuse ohtu seada. Edaspidiseks vihjeks lennujaama kommunikatsioonitiimile: poliitiline on eelkõige näituse ennetähtaegse eemaldamise akt. Sellega kiideti vaikides heaks laiaulatuslik inimõiguste rikkumine. Tulevikus võiks sellises rõhutatult apoliitilises galeriis eksponeerida aga ainult kassipilte.

NFT-kunsti saabumine

Raha on ilmselgelt muutunud liiga odavaks, sest lisaks krüptovaluutasse investeerimisele hakati möödunud aastal kulutuma miljoneid dollareid, et osta PNG-vormingus pilte kividest, YouTube’is vabalt kättesaadavaid videoklippe või kellegi säutse Twitteris. Lühendist NFT on ilmselt kuulnud kõik, kes on vähegi meediat jälginud. Mida see täpsemalt tähendab sai lugeda näiteks mõni kuu tagasi Müürilehest. Miks, oma olemuselt justkui lõputult reprodutseeritavad, digimaailma objektid ühtäkki sellist väärtust omavad, see jääb vanakooli turumudeliga harjunud inimestele esialgu müsteeriumiks. Aga vähemalt eksisteerib nüüd tehnoloogia, mis võimaldab digitaalset kunsti edukalt rahaks teisendada. 

Paide Teater jätkab eksperimentidega 

Kui Jan Teevet Paide Teatrist aasta alguses Müürilehele intervjuu andis, siis ta leidis, et „Paide traagika seisneb selles, et olles küll Eesti geograafiline kese, on tegemist ometi sotsiaalpoliitilise ääremaaga”. Paide Teater püüab aga parimas katsetamisvaimus väikelinna perifeeriast tsentrisse lükata. Näiteks peeti maist juunini Paide linna keskväljakul 33 ühiskondlikku kõnet, mis jõudsid ka raamatukaante vahele. Hiljuti lõppenud KOV valimiste järel moodustas trupp aga Paidele varivolikogu. Eesti väikelinnad vajaksid rohkem sellist aktivistlikku särtsu. 

Uus etenduskunstnike põlvkond

Jõulise sammu ette on astunud uus etenduskunstnike põlvkond (kuigi sõna „põlvkond” pole enam viisakas kasutada), nimelt Jette Loona Hermanis, Elina Masing, Karolin Poska, Johhan Rosenberg, Liisa Saaremäel, Keithy Kuuspu jt. Pehmete toolidega konjakivingused sõnateatrid müüvad küll endiselt saale täis, aga ärksamad leiavad oma tee garaažiühistute territooriumile, keldritesse ja ajutistesse saalidesse, kus lohisetakse auto järel, riputakse kettide küljes ja lüüakse toore munaga lagipähe. Dramaturgia lendab poole kehaga aknast välja ja elu astub poole kehaga uksest sisse.

Pidu kella ei tunne

Kui veel pandeemia alguses lootsid kõik, et õige pea saame normaalse elu juurde naasta, on 2021. aasta lõpuks selge, et normaalsus on veel mägede taga (või saabub üürikeseks suvel). Piirangutega on sunnitud kohanema ka ööelu ning pidustusi on hakatud sättima parajasse aega, et hommiku- või lõunaeine ära süüa, peoriided selga ajada, aina lüheneva päeva eest pimedasse klubirüppe pugeda ning soovi korral enne südaööd koju jõuda. Kuidagi peab ju meelelahutus elus püsima ja rahvas oma tantsusammud täis saama. Kui suurlinnades pole päeval algavad peod midagi uut, siis Eestis ei ole säärast rütmi veel ülemäära harjutatud. Põhjuseks on suuresti Eesti väiksus ja majanduslik surve. Ehk on meil siiski aeg pandeemiakommetest midagi õppida ja lüüa oma mõttemustritesse mõra, et pidutseda tuleb siis, kui päike loojub.