Üha enam pihustunud ja laiali venitatud kultuurielus on aasta kokkutõmbamine ja allajoonimine aina keerulisem ülesanne. Ometigi on Müürilehe toimetus taas oma subjektiivse valiku teinud ja mõned seigad poodiumile tõstnud, puudutagu need kismasid, raha või koostööd.

Raadio 2 õhkimine

Aastaid eri muusikastiile, subkultuure ja mitmekesisust pakkunud Raadio 2 õhtune vöönd otsustati sügisest uueks peatoimetajaks asunud Margus Kamlati eestvedamisel, ERRi juhatuse liikme Tiina Kaalepi heakskiidul ja Bert Järveti abijõuga buldooseriga kokku lükata. Fenomenaalne juhtimis- ja kommunikatsioonikäkk, mis suudeti mõne kuuga kokku keerata, jätab kahtlemata kohalikku muusikaskeenesse pikka paranemist vajavad haavad. Just fenomenaalseks teeb kogu Raadio 2 reformatsiooni peaaegu ikonoklastiline tung kõik kuvaldaga puruks peksta, omavahel vastuoluliste ütluste andmine, vastumeelsus meediaga suhtlemisel, v.a ERRi enda ökosüsteemis, aastaid Raadio 2-s praktiliselt tasuta saateid teinud saatejuhtide alandav lahtilaskmine SMSi teel või kultuuriministeeriumi meedianõunik Andres Jõesaare kombel nende pleilistide koostajateks pisendamine jne. Veider on mõelda, et aastal 2023 viiakse muutusi ellu selliste jõuvõtete ja spinnimisega. Praeguseks on pärast korralikku kisa sotsiaalmeedias, arvukaid ümberlükkavaid ja kriitilisi artikleid ning Politseipargi meeleavaldust tulnud Tiina Kaalep lagedale avaliku „vabandusega”: „Mul jääb üle vaid Raadio 2 asjus nördinud inimeste ees vabandada.” Teades, et enam pole ju vahet, kuna paljude jaoks on juba toimunud värske ja vaba Raadio 2 matused. 1. detsembril avalikustatud Raadio 2 uus programm kinnitas kardetut ehk alles oli jäänud vaid luu ja nahk, mille tuul ilmselt varsti ära viib.

Ülekäte teatripublik

Oktoobri lõpus tuli hulk Eesti teatreid, teiste hulgas VAT Teater, Eesti Noorsooteater, Ugala ja Rahvusooper Estonia, välja kampaaniaga „Märka, et oled teatris”, mis pöörab tähelepanu teatrikülastuse elementaarsetele käitumisnormidele. Nimelt näevad teatrid üha süvenevat probleemi, kus etenduse ajal räägitakse kõvasti, kasutatakse nutitelefoni, hilinetakse ning süüakse ja juuakse, rikkudes nõnda nii kaaskülastajate kui ka näitlejate kogemust. Teatrite sõnul on säärane käitumine enim tajutav just noorte- ja lasteetendustel ning seetõttu on fookus suunatud just noortele. Kampaaniat saadavad kolm animeeritud videot, millest igaüks osutab suurimatele murekohtadele. Kampaania sõnum on ilmselgelt oluline, aga videoid vaadates tekib küsimus, kas laste-horror’i rakendamine on just see kõige parem lähenemine.

Eesti NSV rahvakirjaniku bareljeef

Tänavu kevadel said paljud eestimaalased teada, et 1) Tallinna Kirjanike Maja seinal on rippunud juba aastakümneid Eesti NSV rahvakirjaniku Juhan Smuuli bareljeef ja 2) misasi üldse on bareljeef. Pekka Erelti arhiivileidudest, mille ta ka Ekspressi lugejateni tõi („Kas rahvakirjanik Juhan Smuul oli küüditaja?”, Eesti Ekspress, 12.04.), ilmnes, et Smuuli niigi, ütleme, problemaatiline suhe Nõukogude võimuga oli veelgi otsesem kui seni aimatud, nimelt osales ta otseselt vähemalt ühes küüditamisepisoodis. Kirjanike Liidu listis ja sealt edasi laiemas meedias tõstatus tänavu kevadel küsimus, kas küüditaja bareljeef peaks tingimata väärika Harju 1 hoone külge jääma ka edaspidi. Pärast tsiviliseeritud arutelusid, maailmavaatelisi tülisid ja paraku ka pretsedendituid sõimlemisi otsustas kirjarahvas mäletatavasti demokraatlikult, et peaks.

Koostöö on teemas

Sel aastal on kultuurivaldkond jõudsasti koostööusu ja -oskuse musklit näidanud, milles võib täheldada ka suurenenud vajadust kogukonnatunde järele jätkuvalt kõledas individualismituisus. Esile tõusevad kollektiivsed kureerimised näiteks SAAL Biennaalil või kunstifestivalil Sequences Islandil. Asutati Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit ja need, keda suurde saali veel ei lubatud, panid etableerunud kevadnäitusele vastukaaluks püsti oma „Suvenäituse”. Haiguslik kirjutamistung tõi mõni aasta tagasi kokku hulga noori, misjärel loodi ühendus Kirjanike Liidu Noored, mis näib samuti liikmetele jätkuvalt toetavat kogukonda pakkuvat. Kui tahad minna kaugele, mine koos? Üheskoos toimetamine eeldab kompromisse, see võib võrreldes harjumuspärase autoripositsiooniga teha sisu vahest liiga kõigilemidagilikuks ühtlaseks massiks, ent lõppeks võib koos tehtu tähendada horisontaalsemat tööd ning tagada rikkama ja targema tulemi, millest võib küll ainult rõõmu tunda.

Anna Hints kütab suitsusauna

Kui eelmisel aastal saime elada kaasa Sander Joone animafilmi „Sierra” auhinnamaratonile, siis 2023. aasta kuulub Anna Hintsi „Savvusanna sõsaratele”. Alates jaanuarist, kui Hints Sundance’il maailmakino dokfilmide võistlusprogrammi parima režissööri auhinna kotti pistis, on punane vaip „sõsarate” jalge ees aina kaugemale rullunud. Muu hulgas pälvis linateos Euroopa filmiauhindadel parima dokfilmi auhinna ning on esitatud ka Eesti Oscari kandidaadiks. EFI kokku kutsutud kohaliku valikukomisjoni sõnul „on see tundliku pildikeelega ja visuaalselt lummav film, millel on õnnestunud tabada korraga ajalikku ja ajatut, konkreetset ja universaalset, poliitilist ja poeetilist”. Ja näib, et, savvusanna hõng ninas, „aitjumma-aitjumma” ümisedes ei kulge mitte ainult eestlased, kui juba The Guardian Lõuna-Eesti metsade vahele leili viskama saabub ning BBC eestlaste vihtlemispraktikate kohta uurib. Soovime „Savvusanna” tiimile hüva leili (loe: rohkelt auhindu). On tõesti olnud sauna-aasta!

Kisma catwalk’il

Sel kevadel uhtus Tallinn Fashion Weekist üle kriitikalaviin, mis oli juba mõnda aega paisu tagant väljapääsemist oodanud. Muu hulgas heideti üritusele ette nii ajale jalgu jäänud kontseptsiooni, stiili ja moe puudumist kui ka seda, et üritus ei esinda valdkonda tervikuna, maalides kohalikust moeväljast kallutatud pildi. Teemast kantuna tõstatas noor moekunstnik Karl Joonas Alamaa Müürilehe veergudel laiema küsimuse selle kohta, milline üldse on siinse moevaldkonna kasvulava ja tugivõrk, ning pidi tunnistama, et kui nime tegemine võib Eestis olla lihtsam, siis kõik muu on ellujäämiskunst ning olemasolevate moeplatvormidega pärast tudengielu lõppu kaugele ei lenda, kui just ise tugevat võrku ei punu. Sügisesel moenädalal tunnistasid korraldajad ise, et nende pihta sihitud kriitikat on arvesse võetud, ning laval sai näha ka noorte disainerite, näiteks Londonis tegutseva Johanna Parve, selleaastase Hõbenõela võitja Julia Maria Künnapi ja Mairo Seire loomingut. TFW tormi vaibumine ei tähenda siiski, et finišijoon on lähedal – moekunstnikke kasvab peale niigi, oluline on leida viise, kuidas neil oleks motivatsiooni oma valitud liistude juurde ka jääda.

Vana-Kalamaja tänav

Pole just tavaline, et üks tänav avatakse festivaliga ning samale tänavale pühendatakse Sirbis ka eraldi arvustus. Vana-Kalamaja tänavaga läks aga just nii. Ekspertide sõnul on tegemist Eesti ruumiloomes täiesti uue standardi loonud tänavaga. Äärekivide kummardamise ja toruporno asemel domineerivad visuaalselt hoopis kivisillutis, taimekastid, pingid ja nendega üheskoos vahepeal Tallinna avaliku ruumi punasesse raamatusse kantud jalakäijad. Tõepoolest, kui luua inimmõõtmeline linnaruum, tulevad inimesed sinna tagasi! Praegu on Vana-Kalamaja tänava kujul tegemist paraku veel väikese oaasiga keset Tallinna kesklinna nimelist liikuvuspõrgut. Ka hea ruumiloome tavade juurutamine pole rekonstrueerimistööde puhul pealinnas mingi läbiv praktika, mida võib tajuda samuti tänavu uuendatud Pronksi tänavat jala või rattaga läbides. Aga vähemalt on meil nüüd Vana-Kalamaja tänava näitel olemas püsiv eeskuju, mille poole pürgida.

Quo vadis, ERR?

Aeglaste ja sisukate süvasaadete koorekihti kuuluvad „Ööülikool” ja „Plekktrumm” on ERRilt tänavu korralikult vastu päid ja jalgu saanud. Levis isegi kuuldus, et mõlemad saated lõpetatakse, mis päädis kultuuriinimeste pahase ja mureliku pöördumisega saadete saatuse pärast, kus ERRi juhtkonda süüdistatakse „kultuurivõõra ametkondliku ja ärilise mõtteviisi” ilmingutes. Kümnendat hooaega jooksev „Plekktrumm” küll jätkas ERRis, kuigi see tõsteti hilisemaks; Ööülikool lõpetas aga sedapuhku koostöö ERRiga täitsa ära. Kui tüliõun pooleks lõigata, vaatab vastu säärane olukord: Ööülikooli sarja kontseptsioon valmis enne Eesti Raadios kanna kinnitamist ja Jaan Tootsenile kuulub Ööülikooli nimeõigus, mistõttu ta on vastutanud (ja soovib ka edaspidi vastutada) sarja sisulise käekäigu eest. Ometi ei olnud ERR enam mingist hetkest alates sellega rahul, oli isegi jagelemist patendiametiga, mille spetsialistid jäid Tootseni poolele. Vikerraadio juht Janek Luts lubas „Ööülikooli” lahkudes küll selle aasta kevadhooajaks uue nimega võrdväärset loengusaadet, kuid sellest pole ei kippu ega kõppu. Tootsen otsustas selja sirgu lüüa ja Ööülikooliga emantsipeeruda, nüüdseks on Ööülikoolil päris oma leht ylikool.ee.

Graafilise disaini kaklus

Juulis kirjutas Asko Künnap Postimehesse artikli „ÄKA-disain. Süsteemne pettus EKA graafilise disaini osakonnas”, mis vääriks ilmselt aasta kultuurirändi tiitlit, sest artiklis üritati korraga tühistada nii Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonda kui ka tervet noorte disainerite põlvkonda. Artikli keelekasutus oli enam kui piinlik, mõnitada said erivajadustega inimesed ja toodi paralleele natsionaalsotsialismiga. Z-põlvkonna esteetilisele maailmale tõmmati vesi peale. Samas lõi see sümpaatse pinnase avalikeks aruteludeks disainiteemadel, mida poleks ilma artiklita ilmselt juhtunud. Küll oli Künnapi kiitjaid, et lõpuks keegi julges tõe välja öelda, et noored ei oska korralikku korporatiivdisaini teha. Küll oli disainereid, kes rändi tükkideks võtsid, valeväited ümber lükkasid ja kriitika alla sattunud disainikeelt kaitsesid. Ehkki oli neid, kes said haiget, võib diskussiooni tekkimist pidada positiivseks. 

Solidaarsus viib sihile

Veebruari alguses sai Kinoteatri rahval mõõt täis Eesti kultuuripoliitikas valitsevast pantvangidraamast, kus otsuseid kipub dikteerima läbivalt privilegeerituim ja häälekaim teatrisfäär. „Kui muudes kunstivaldkondades tilgub katus läbi, siis Eesti teatris valitseb n-ö lõputu kasvu mudel,” deklareeris teatri personalidirektor Paavo Piik, viidates taaskordsele erakorralisele rahasüstile, mis teatrisektorisse armulikult tehti. Nii annetas Kinoteater 10 000 eurot oma tegevustoetusest Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumile, põhjenduseks toodi see, et erinevalt mitmetest teatritest on EKKM päriselt asendamatu, kuid samas detsembrist aprillini sunnitult suletud, sest raha hoone kütmiseks polnud ja katus lasi läbi. Kinoteatri avaldusest möödus vaevalt nädalake, kui juba leidis kultuuriministeerium toona eesotsas Piret Hartmaniga EKKMi katuse jaoks ootamatult lausa 20 000 eurot! Seda, et kära tegemisest on kasu (olgu või teise valdkonna abiga), näitab aga ilmekalt tõik, et 2024. aasta eelarves otsustas uus kultuuriminister Heidy Purga tõsta arvestatavalt EKKMi riigipoolset tegevustoetust ehk uuest aastast hakkab asutus saama otse ministeeriumilt 180 000 eurot aastas.

Kirjandusvaldkonna katastroofiline olukord

Kevadel ametisse asunud kultuuriminister Heidy Purga ütles septembris toimunud kunstivaldkonna visioonipäeval Maarin Ektermanniga kunstivaldkonna olukorda arutades, et ministeeriumisse jõudes avanes talle kultuurivaldkonnast šokeeriv pilt, kusjuures kunstisfäärist veel kehvemas (lausa katastroofilises!) seisus on Purga sõnul hoopis kirjandustander. Kirjandusinimesed tegid seepeale sotsiaalmeediasse natuke üllatunud postitusi, paar korda mainiti värskendavalt otsekohest väljaütlemist ka kultuurimeedias, kuid siis… jälle vaikus. Septembris selgus, et 2024. aasta eelarves suurendatakse Autorihüvitusfondi laenutushüvitise mahtu miljoni euro võrra. Väga tore! Aga vaevalt siin on tegemist mingi suurejoonelise juhusega, sest laenutushüvitise kesine olukord on olnud viimasel ajal ainus teema, mille puhul autoreid esindavad organisatsioonid on (küll ettevaatlikult) ähvardanud lausa kohtusse mineku võimalusega. Loodame vaid, et see julgustab kirjarahvast enda eest adekvaatselt seisma ka valdkonna teiste – mis siin salata, vägagi arvukate – probleemide puhul.

Turbulents filmimaailmas

Juba ammu pole ükski film sellist tormi tekitanud kui Greta Gerwigi „Barbie” ja Christopher Nolani „Oppenheimer”. Kuna filmide esilinastus langes samale kuupäevale ja nende sisu peegeldab kahte täiesti erinevat äärmust (vt ka counterprogramming), pani „Barbenheimer” juba mitu kuud varem meemimeistrite veskid jahvatama, meedia kihama ning linastuste saabudes rahva kinno jooksma. Kui selline entusiasm viirusena vaid ka muul ajal leviks! Filmimaailma telgitagused meenutavad aga pigem Oppenheimeri kannatusi kui Barbie roosat universumit. Kui Hollywoodis lõppes äsja eduka kokkuleppega nii näitlejate kui ka stsenaristide streik, siis Eestis kurdavad filmitegijad tööpuuduse üle, mille on põhjustanud osalt kõrge inflatsioon ja sellest tulenev välisprojektide äralangemine, kuid ka Eesti filmi rahastus. Tuleviku lootuskiirena terendab taamal filmilinnaku projekt, seni peame aga lootma kliimamuutustele majanduses.

Kunstimuuseumid ja raha

Raha, raha, raha – see igavene tüliõun kultuuriväljal. Igal aastal paneb raha lahvatama suuremaid ja väiksemaid kirgi. Tallinnas avas tänavu Poco nime all oma popkunstiteostel baseeruva eramuuseumi Linnar Viik. Peagi selgus, et kultuuriministeerium oli eraldanud uuele muuseumile 100 000 eurot taotletud 280 000 eurost. Mitmed kunstivälja esindajad leidsid, et kroonilises finantskitsikuses siplevad kunstiinstitutsioonid oleksid seda raha rohkem vajanud, ning samuti pani kulme kergitama sellise summa erakorraline eraldamine. Samal ajal alustati aga Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi liitmist Eesti Arhitektuurimuuseumiga ühe sihtasutuse alla põhjendusega, et nii säästetakse kuludelt 50 000 eurot aastas. Kõlab kui mõistulugu kahe tilaga kannust. Õnneks tuli detsembris siiski otsus, et kahe muuseumi liitmisest loobutakse. Teisalt võeti vastu otsus suunata järgmisel aastal 3,3 miljonit eurot Tallinna Kunstihoone renoveerimiseks mõeldud raha hoopis Rahvusraamatukogu renoveerimisse ja teadmata ajaks pandi pausile riiklik pärandihoidlate projekt. 

Arutelu sai klassikalise muusika kätte

Tänavu käis Sirbi veergudel klassikalise muusika teemal kõva andmine. Juttu tuli muusikaharidusest, institutsioonidest, vähemuste esindatusest – ületati isegi lehe tavapäraseid lugejaarve. Kui teistes valdkondades on võrdsuse teema olnud üleval juba mõnda aega, siis kohaliku klassikalise muusika kogukonna kaitsvate seinte vahele hakkab see alles nüüd jõudma. EMTA kooridirigeerimise tudeng Lisanna Laansalu kritiseeris interpreetide vähest üldhariduslikku võimekust mõista teoseid, mida ette kantakse, ning tõi esile, et EMTAs võiks näha rohkem haritust. Aurora Ruus pani ette, et klassikaline muusika ei ole püha lehm, kaanonid pole kõigutamatud, vaid vajavad avardamist. Gregor Kulla provotseeris artikliga „Klassikaline muusika on sumbunud”, kus ta kritiseeris samuti meestekesksust. Sellele vastas koorijuht Taavi Hark, kes tõi muu hulgas praktilise sammuna esile noodimaterjali korrastamise vajaduse, mis aitaks kaasa (nais)heliloojate võrdsele esindatusele. Tšellist Valle-Rasmus Roots luges noorte avaldustest aga välja, et harjutamise peaks täielikult nurka viskama ning noored professionaalsed pillimängijad lokaalidesse ja luuleõhtutele kihutama. Kuigi esines valestimõistmist, möödarääkimisi ja pisendamist, käivitas see arutelu. Üle jääb vaid soovida rohkem sisukaid kohvilauavestlusi ja -vaidlusi trükimustal ja avalikkuse ees. Rohkem konstruktiivset arutelukultuuri!

Visad hinged tumedas öös

Eelnevate kriiside laksudest ja praegusest majanduslikust olukorrast hoolimata sai Tallinna alternatiivskeene tänavu rikkamaks kväärklubi HUNGR ning Paavli Kultuurivabriku võrra. Enne lehe trükki minekut selgus aga, et samal ajal oleme varsti kahe subkultuuridele olulise koha võrra vaesemad: 1. jaanuarist sulgeb oma uksed Sveta Baar ja tulevikus peab uusarendusele alla vanduma rokiklubi Barbar. Kuidagi tumedaks kisub see aasta lõpp meie muusikaskeenel. Kuigi üritusi toimub palju, on Eestile kombeks, et inimesi kõikjale ei jagu. Järgmisel aastal tõotab anda uue paugu piletite käibemaksu tõstmine 20 protsendilt 22 protsendile, samal ajal kui Soomes on see 10% ja Lätis 0%, kuigi korraldajad ja esindusorganisatsioonid on seisnud mitu aastat selle langetamise eest. Kõige kiuste rühivad mitmed klubiomanikud, mõnel kontol vaid kahekohaline summa, ikka edasi, et tuua koju kätte maailmanimesid ja pakkuda mitmekesist programmi. Nüüd on Roman Demchenko (Sveta Baar, Paavli Kultuurivabrik), Elena Natale (HALL), Villem Varik (Mulks) ja Jaan Kroon (Genialistide Klubi) ametlikult jõud ühendanud ning asutanud Eesti Ööelu Liidu, mille eesmärk on seista öökultuuri valdkonna eest mh rahastamise, töötingimuste parandamise ja valdkondlike sõnumite edastamise rindel ning mille liikmete arv loodetakse kergitada aasta lõpuks neljakümneni. Koostöö is the key! Jääb vaid loota, et mitmel rindel toimuv vähikäik ja rahalised maksahaagid klubikultuuri päris paljaks ei riisu.