Millest on tehtud kultuur? Eks ikka verest, betoonist, mündikõlinast ja häälepaeltest. Müürileht on teinud oma karmi ja kohati õiglasegi valiku tänavu maad väristanud protsessidest ja inimestest.

Florian Wahl ja Valge Tüdruk lendasid pesast välja

Kui me 2022. aasta septembris Florian Wahlist rääkiva portreeloo „Te ei tea, milleks Florian Wahl võimeline on” trükki saatsime, ei osanud me ilmaski ette näha, et kaks aastat hiljem parodeeritakse teda saates „Su nägu kõlab tuttavalt” ja suur osa Eestist oskab laulda kaasa tema lugu „Mu vend on lesbi”, mida isegi Linnar Priimägi nimetab „täiuslikuks”. Ometi langesid alternatiivtrubaduuri AI abiga loodud hitid „Viimane hetero” ja „Mu vend on lesbi” oma estraadiesteetika ning Wahli ühiskonda peegeldava sõnaseadmisoskusega täpselt õigele pinnasele, kumisedes ilmselt ka nende peades, kes neid sinna ei sooviks. 

Samamoodi nagu Wahl, plahvatas oma muusikaga laiema avalikkuse teadvusesse Valge Tüdruk ehk Elina Masing, kelle Õhtuleht isegi „selle suve superstaariks” tituleeris. Tema debüütplaadilt „EMO G” leiab nii „Polüamoorsuse hümni” kui ka loo „Suur lesbi”, kuid tõeline torm saabus oktoobri alguses koos Triibupastaga välja lastud kõlvatu kõrvaussiga „hr maakler”, kus Valge Tüdruk talle omaselt valehäbita „nusse” ja „tusse” pillub.

Ainult rõõm, kui muidu kitsamas ringkonnas oma asja ajanud tegelased karakterit hülgamata masside südameid sulatama hakkavad.

Hetk enne suurt tüli

Veebruari lõpus kerkis Tallinna reklaamtahvlitele hävinenud pealinna kujutav näitus „Hetk”. Kui esiti arvasid mõned, et tegu on venelaste purustatud majadega Ukrainas, siis teravam pilk sai aru, et fotodel on meie oma majad Õismäel ja Lasnamäel. Teosed tekitasid kohe tugevaid reaktsioone – ühed leidsid, et tegu on hirmutav ja sobimatu, teiste sõnul oli see vajalik ja asjakohane. Üsna mitmed harjad olid punased, poleemikat jätkus ja Facebooki kommentaariumid kihasid. Kõige muu hulgas arutleti nii kunsti rolli, kunsti ja reklaami vaheliste piiride kui ka julgeoleku ja vaimse tervise teemade üle. Õige pea tuli välja, et tegu on kunstinäitusega, mille taga seisavad Kunstiakadeemia õppejõud Estookin ja tudeng Rebeca Parbus. See, mis mõtteid „Hetk” aktiveeris, oli inimeseti erinev, ent nii mõnigi võis leida, et piltidest šokeerivamgi on sõjaväsimuse ulatus. Ühtlasi tuletasid fotod meelde küsimust, kuidas ollakse kriisiks valmistunud – kas meil on piisavalt varjumispaiku või peame sõja puhkedes Helsingi varjenditesse pagema? Aktsioon noppis aprillis ka korvitäie Kuldmune, saades muu hulgas PR Šokimuna eriauhinna. On selge, et meeldib-ei-meeldi-skaala siin ei kehti, näitus oli mõjus ja mune väärt juba pelgalt arutelude käimatõmbamise eest. Kunst võiks sagedamini galeriiseinu eirata.

Dräägides peavoolu

On olnud hea drag’i-aasta: tänavu sai klubis Hungr alguse Eesti esimene drag’i-kool Pedestrian Drag School Tournament ja jaanuaris alustas Tartus projekt „Siinpool sood”, mille osana korraldati brunch’e ja töötube ning mis tipnes etendustega Tartus ja Viljandis. Siseringis kutsutaksegi drag’i-pealinnaks kuuldavasti just Tartut – linna väiksus ja piiratud hulk LGBT+ kogukonna üritusi on inimesed kokku toonud.

Seda, et drag on viimastel aastatel ka peavoolus korralikult kanda kinnitanud (kui nüüd „Vanade ja kobedate” ning „Kreisiraadio” koha pealt hetkeks silm kinni pigistada), tõestab kas või asjaolu, et drag-artistid on korduvalt isegi Kanal 2 saate „Õhtu!” diivanil istunud. Samuti toimub juba neljandat aastat ja jätkuvalt Jüri Naela taktikepi all menukas identiteedikabaree „DRAG SHOW vol 4”. Tänavu on lisatud rahva tungival nõudmisel rohkem istekohti, seetõttu toimuvad etendused lausa Draamateatris (loomulikult on kõik piletid välja müüdud). Tahaks loota, et show’l on oma pehme jõud, millega saab üldsust sallivamaks meelitada. Ja tänavu ongi madam Andrus Vaariku kõrval ka päris drag queen Vilita. Ent ehk oleks veelgi toredam, kui kabaree avaks nii osalejatele kui ka vaatajatele pisut enam päris drag’i-kultuuri? 

Kino Artis versus filmikriitikud

Aastal, kui Apollo haukas endale Tartus ja Viljandis veel ühe väikese tüki Eesti kinoturust, mis näikse olevat nüüdseks pea täielikult oranžiks värvunud, tõestas Kino Artis, et ei, Eestis näitavad kino ka teised peale Margus Linnamäe. Tõsi küll, oma jätkuva olemasolu tõestuseks otsustati alustada sõjakäiku kohalike filmikriitikute vastu. Nimelt avastasid mitmed filmiajakirjanikud kevadel ootamatult, et nende pressipääsmed ei taga enam Artise kinosaali tasuta kohta. Mõni nädal hiljem ilmus aga Eesti Ekspressi filmikülgedel Artise reklaam, kust sai lugeda: „Väärtfilmid ei vaja kibestunud kriitikute hinnanguid. Kunst on kinos, ole sina ka!” Eesti filmiavalikkus oli šokis. Mis toimub? Artise sõjakäigu ajendiks võib pidada mai alguses Sirbis ilmunud Eesti Filmiajakirjanike Ühingu juhatuse esimehe Andrei Liimetsa väikest Eesti kinode välimäärajat, kus Artist nimetati „vaese mehe kvaliteetkinoks”. Liimetsal jagus etteheiteid nii Artise filmivaliku, turundustekstide kui ka kõige selle tulemusel kahanenud publiku kohta. Selle asemel et proovida kriitikat ümber lükata, otsustati Artise kontoris filmiajakirjanikele aga kollektiivselt trääsa näidata. Olge siis pealegi nõmedad! Lapsik vägikaikavedu pole siiani lahendust saanud, kuigi Liimets märgib, et lisaks kriitikute tühistamisele võeti Artises Sirbis kirjutatut vähemalt osaliselt vaikimisi ka kuulda. Nii on aasta teises pooles paranenud nii kino filmivalik kui ka pressikad. Järgmise sammuna võiks ehk ka suhted filmiajakirjanikega uuesti üles soojendada?

Sooküsimus kirjandusvallas

„Need irinad peaksid olema irisetud ja küsimus passé – et kas meie kirjandusmaailm tunnustab naiste panust piisavalt.” Nõnda alustas kulka kirjandusauhindade naislaureaatide silmanähtavat vähesust kõnetavat artiklit Sirbis tänavu märtsis Maarja Kangro, tuvastades, et seekord anti naistele vaid „poolteist auhinda”. („Tõsi, seis on olnud nigelamgi: kulka auhindade ajaloos on kolm aastat, kus pärjati vaid mehi (2002, 2004 ja 2012),” jätkab ta peagi.) Aprillis valiti aga seesama Maarja Kangro Eesti Kirjanike Liidu enam kui saja-aastase ajaloo esimeseks(!!!) naissoost esimeheks (või, kui lubate, esinaiseks). Niisiis võiks ju järeldada, et midagi on ikka hästi ka?

Naisautorite tugevat esiletõusu (eriti ajalooproosa kontekstis) rõhutatakse muidugi sellegipoolest, vt nt Merlin Kirikali artiklit „Minevik on nüüd: mõnda naiste ajaloolisest proosast” maikuu Müürilehest, novembris korraldasid Tartu Ülikooli humanitaarid aga konverentsi „Millest naised kirjutavad?”, mis võttis fookusesse 21. sajandi naiskirjanike loomingu. Jääb üle loota, et tulevikus arvestatakse seda märgatavalt tugevat panust enam ka auhindamistel – sest tõepoolest, naised võivad paista väiksemad ja vaiksemad, kuid žüriide moraalne kohustus võiks olla arvestada neid võrdväärselt nende teistega, kellele me oleme harjunud kultuuriliselt a priori rohkem tähelepanu pöörama. 

Tartu 2024

Lõppevat kultuuriaastat kokku võttes ei saa mitte kuidagi vaadata mööda Tartust (ja sealtkaudu ülejäänud Lõuna-Eestist), mis tänavu vilede ja fanfaaride – ja, mis seal salata, ka arvestatava nurina – saatel Euroopa kultuuripealinna tõrvikut hoidis. Tõepoolest, tikutulega andis otsida taga pressiteateid lõunaosariikide suunalt, kus polnuks ära märgitud maagilist fraasi „…kuulub Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhi-/lisaprogrammi”. Rohkem kui 1500 toimunud üritust tekitasid mõnes kultuurihuvilises peapööritust, mõnes teises pidevat FOMO, ja kahtlemata oli ka neid, kes tundsid, et just nii rikkaliku kultuurieluga linnas nad tahaksidki elada. Mõni võrdles Tartut tunnustavalt Berliiniga, mõni teine, eriti autokultuuri või Malle Pärna austaja, luges kannatamatult päevi, millal roosa tilulilu lõpuks läbi saab. Muidugi leidus arvamuste lahknevusi kultuuripealinna teemal ka loomeinimeste ja kultuurikorraldajate seas, kuid sedavõrd mastaapse ettevõtmise puhul poleks ju mitte kuidagi teistmoodi olla saanudki. Berk Vaheri Tartu 2024 jaoks loodud ja juba 2018. aasta märtsis (kui kõik oli veel hästi!?) esitletud loosung „Ellujäämise kunstid” osutus aga lõpuks praegu vaikselt uksele koputava(te)le järgneva(te)le kultuuriaasta(te)le mureliku pilguga vaatava „kultuuriavalikkuse” jaoks pretsedenditult prohvetlikuks…

Punk 3.0

Aasta algul kuulutas kitarrist ja DIY-ajakirja MÜRA autor Mihkel Kolk meie veergudel, et praegu on pungi- ja rokikaadris täielik buumiaeg. Märtsis kirjutas aga Mart Niineste Sirbis, kuidas eesti punk on jõudnud uue murrangu lävele. Tõepoolest, muusika tsüklilisus on jõudnud taas pungini ning haaranud kaasa uue generatsiooni noori. Kuigi sellistest nimedest nagu Paranarkar, Düsentroop, Avemaria või Puberteet peegeldub ikka pungile omast vaimu, riideid ostetakse endiselt kaltsukatest ja neid tuunitakse ise ning kantakse värvilisi mohawk’e, on see subkultuur (suuresti tänu internetile) oma nišist välja murdnud ja nii mõnegi teise raskema muusika derivaadiga leivad ühte kappi pannud ning pakub huvi ka neile, kes muidu punki ei ela või hinga. Võtkem näiteks kas või Von Krahli uue maja avamise, mille järel oli kuulda enim kiidusõnu just Snelli pargi (punkarite kodukontor Tallinnas) kultuuritegelaste etteaste kohta. Või Noblessneri valukojas toimunud kontserdi, kus Vaiko Epliku ja Jääääre kõrval astus lavale noore pungiskeene üks tuntuim nägu Riste Sofie Käär. Niineste sõnul juba nullindatel pungikaadris levima hakanud maailmaparanduspisikule on lisandunud professionaalsem lähenemine muusikategemisele, taarat on bäkkarites üha vähem, rohkem tegeletakse vaimse tervise teemade ja üksteise hoidmisega, kuid energia laval ja mosh-pit’is on endiselt 200%.

Eestlased on moes

Veebruaris võis nii mõnigi eestlane silmi pühkida, märgates Pariisi moenädalal Acne Studiose moekollektsiooni esitlusel Villu Jaanisoo Kumu aatriumist tuttavaid autorehvidest skulptuure „Toolid I–II”. Nagu õige pea selgus, olid Jaanisoo teosed Acne loovjuhi Jonny Johanssoni sõnul lausa Rootsi moebrändi kiiruse ja liikumise teemalise kollektsiooni inspiratsiooniallikaks ning pakkusid lõuendit ka moeinfluentseritele, kes lennutasid need sotsiaalmeedias omakorda uute silmapaaride ette.

Juunis esitles aga Pariisi moenädala catwalk’il oma kollektsiooni „Core Memory” tänavamoebränd Racer Worldwide. Racer, mille eesotsas tegutseb loovjuhina Mihhail Zigadlo, lõi käed Anna Himmaga, kellega koos toodi lavale kollektsioon, mis ammutas inspiratsiooni aastatest 2005–2015 ning pakkus nende endi sõnul nostalgilist ja teravat vaadet Ida-Euroopa vaakumile, kus ümbruskond nägi välja hoopis teistsugune kui interneti kaudu kogetud läänemaailm. Peale selle, et Raceri rõivaid on silmatud nii Yung Leani kui ka LSDXOXO seljas, on need leidnud oma koha ka selliste ajakirjade nagu 032c, Vogue ja King Kong moeseeriates.

Raha ja rahutus

Eesti kultuur sünnib, toimib ja sureb suuresti rahalises abielus riigiga. Kultuuriministeerium, Kultuurkapital ja munitsipaaltoetused on n-ö vaheastmed, mille kaudu käib muu hulgas maksu- ja aktsiisiraha ümberjagamine teatrile, muusikale, kunstile jt. Sedasi täidetakse põhiseaduslikku ülesannet säilitada eesti keelt ja kultuuri. Lõpuks otsustavad vastava valdkonna loojad, eksperdid ja kultuuritöötajad, mis näoga see säilimine on. Tänavune aasta on aga löönud pärast pikaajalist majanduslikku seisakut, inflatsiooni ja saabuvaid kärpeid sellesse abiellu tugevaid mõrasid, mis tõid nii näitlejad Toompeale protestima kui ka mitmed institutsionaalsed juhid eesotsas Sirje Helme ja Tiina Lokiga vägagi kriitiliselt sõna võtma. Veel täielikult paranemata pandeemiaarmidega kultuurisektor tunneb, et suuri aatelisi sõnu ja tegelikkust eraldab üha kasvav lõhe, kus küsimuse all on näiteks vabakutseliste loovisikute ja kultuuritöötajate hakkamasaamine. Kui esimesed peavad suutma projektirahadest, töötasudest jne endale minimaalseid sotsiaalseid garantiisid võluda, siis teised vaatavad, kuidas oma ekspertiisi ja aja „müümine” töösuhte kaudu pakub elukalliduse spiraalis üha väiksemaid toimetulekugarantiisid. Löögi alla on sattunud ka kultuuri laiapõhjalisus: kui kultuur muutub eelarve lappimise survel kättesaadavaks vaid jõukamale klassile, on see lõpuks ka oma maksva klientuuri nägu, mis tähendab mitmekesisuse lõppu. Seda solvavam oli ka lugeda mitmete meediamajade juhtkirju ja arvamusi, kus kutsuti üles tegema suuremat koostööd erasektoriga ning leidma veelgi rohkem viise lisaraha teenimiseks, nagu iga kultuurikorraldaja siin väikeses riigis poleks juba 700 korda üritanud sponsorkringli eest hundiratast visata või öösel üleval istunud, et Excelis kolmekohalisi numbreid ühest lahtrist teise ümber tõsta. Küllap nägime protestides ja diskussioonides alles esimesi rahutuse sädemeid, mis varem või hiljem lahvatavad. Lihtsalt fun fact: riiklik kultuuri elutööpreemia on väiksem kui kultuuriministri aastapalk.

Betoonist seebiooper

Pea ükski aasta ei möödu suure lahinguta seoses mõne riiklikult tähtsa kultuuriobjekti ehitamise või mitte ehitamisega. Tänavuse lahingu keskmes oli uue hooga Rahvusooper Estonia võimalik juurdeehitus, selle vajalikkus ja sobivus linnaruumi praegu ettenähtud asukohas. Selge see, suur kontserdi- või ooperimaja on maailmas üks levinuimaid kultuurilisi maamärke, mida kõik linnad endale soovivad. See, et üks institutsioon tahab endale nüüdisaegsemaid töötingimusi, on ka arusaadav. Teisalt oleme aga jälle olukorras, kus pealinnas, mille halbade ruumiliste otsuste nimekiri on kirjum kui 100-meetrise herilase keha, üritatakse iga hinna eest uut „yes”-projekti läbi suruda. Selle nimel ei peeta paljuks ka arhitektuuri- ja ruumieksperte kõrvale lükata või maalida pilte Estonia peatsest allakäigust, kui praegune võimalus käest lastakse. Linn on ennekõike kõigile, mitte ainult ooperiarmastajatele, ja linlased väärivad enamat kui järjekordset kiiruga tehtud suurprojekti, mis jääb nende eluaegseks kaaslaseks.

Nukufilmi hämar tulevik

Nukuanimatsioon on aeganõudev ja töömahukas filmiliik, mistõttu valmivad Eestis tavaliselt lühikesed autorifilmid, mis lähevad siis festivalidele õnne otsima. Viimasena saatis edu Anu-Laura Tuttelbergi lühianimafilmi „Linnud läinud”, mis võitis Saksamaal festivalil DOK Leipzig peaauhinna Kuldse Tuvi. Auhind annab õiguse kandideerida 2026. aasta Oscaritel lühianimafilmi kategoorias. PÖFFil linastus äsja aga Niklas Catlow’ dokumentaalfilm Nukufilmi stuudiost. Aastast 1957 järjepidevalt tegutsenud stuudio on seisnud juba aastaid silmitsi probleemiga, kuidas autorifilmide ja allhangete maailma vahel balansseerides vee peal püsida. 2024. aasta lõpuks on jõutud olukorda, kus maailma vanim omalaadne stuudio võib reaalselt uksed kinni panna. Juriidiliselt on tegemist osaühinguga, mis sõltub muu hulgas ka avalikest projektitoetustest. Kas stuudio võimalik sulgemine oleks katastroof – ilmselt mitte. Kas eesti film vajab aga tugeva nukuanimatsiooni traditsiooni jätkamist – kahtlemata.

Kas eesti filmil läheb hästi?

Sel aastal sai eesti film tähelepanu nautida. Kodumaise filmiaasta avas Martti Helde dokumentaal „Vara küps”, mis andis mitmest vaatepunktist edasi lugu Eesti metsade olukorrast, tekitades oma polariseeriva hoiakuga pisut pahameelt, ent ärgitades siiski arutelule ja kutsudes ekraani ette. Kriitikud saatsid küll „Tulnukas 2” kuu peale, ent publik sellest ei hoolinud ja film ületas maagilise 100 000 kinokülastuse piiri. Nagu eelmiselgi aastal, on tänavu kerkinud esile tugevate naisrežissööride looming. Üürike, aga tubli lühifilm on samuti oma muskleid näidanud. Anna Hintsi ja Tushar Prakashi lühimängufilmid „Pimeala” ja „Sannapäiv” on mõlemad võetud üles kõrvetavas kuumuses. Esimene neist segab dokumentalistikat ja fiktsiooni, näidates prügikorjajate kogukonda Indias kuuma päikese all, „Sannapäiv” aga kujutab saunalaval istuvate meeste intiimset vaikimist. Madli Lääne lühikas „Ääremängijad” annab aga hästi edasi teismeliste keerulist dünaamikapundart ja võimuvõitlusi. Hintsi ja Prakashi ning Lääne linateosed noppisid auhindu nii kodus kui ka võõrsil.

Üheks kummalisimaks filmiks võib pidada pikalt vändatud action-õudus-muusikal-komöödiat „Mootorsaed laulsid”, mis on samuti rahvusvahelise rambivalguse soojust tunda saanud. Muu hulgas pälviti Ameerika suurimal fantaasiafilmide festivalil parima õudusfilmi auhind. Sander Marani esimene täispikk film on võitnud ka koduse festivalipubliku verise südame ja jõuab detsembri lõpus kinodesse. PÖFFil linastunud kohalike filmide seas ei jäänud märkamata ka noorema põlve ekraniseeringud, näha sai nimelt vendade Eskode esimest täispikka „Mind on kaks” ja Meel Paliale teist filmi „Pikad paberid”.

Tundub, et eesti filmil läheb hästi – mitmekesisust jätkub ja see võiks justkui olla märk elurikkusest. Seda, kas see mitmekesisus ka taimekaitsemürgile vastu peab, näitab vaid aeg.

Kriisiroaks langenud visiitkaardid

Sel aastal ilmusid mõnekuiste vahedega uudised, et festivalidest jäävad ära nii Mägede Hääl, SUME kui ka Intsikurmu. Mägede Hääle meeskond tõi põhjuseks majanduskriisiga kaasneva ebakindluse, Ida-Virumaa jätkuva ääremaastumise ja nišifestivali staatuse, SUME teatas, et neil ei ole seekord võimalik pakkuda publiku ootustele vastavat programmi ja festivalikogemust, ning Intsikurmu viitas samuti keerulisele majanduskeskkonnale. Detsembri alguses teatas aga klubi HALL, et lõpetab oma iganädalase programmi kureerimise ning pakub edaspidi oma maja vaid külalisüritusteks. Otsuse põhjustena tõid nemadki välja tõusvad hinnad, majandusolukorra ja vähenenud külastajate arvu. Kuigi Eesti upub üritustesse, oleme jäänud paari aastaga ilma ettevõtmistest ja kohtadest, mis on tõestanud oma olulisust kohaliku skeene jaoks ning suutnud Eesti muusikamaailma ja klubikultuuri kaardile panna ning meelitada Eestisse turiste ka mujalt maailmast. Kuigi olukord on keeruline igal pool ja kõigis valdkondades, langevad põletavas kriisis tuleroaks ka mitmed meie visiitkaardid. Mis on mõne jaoks lihtsalt ettevõtlus, on paljude jaoks kultuur.