Eesti Konservatiivne Rahvaerakond paistab avalikus mõtteruumis silma peamiselt agressiivsete sõnavõttude ning äärmuslike vaadete poolest, mis pole ainuüksi emotsionaalsed ja hinnangulised, vaid eiravad ka teaduspõhisust.

Inimene, kelleks olen nüüdseks sirgunud, on osaliselt minu vanemate kätetöö. Samuti on suureks teguriks ühiskond ehk ümbritsevad inimesed. Ma ei pea niivõrd oluliseks, kuidas keegi mind täpselt voolinud on, aga hea on tõdeda, et neid on ühendanud üks oluline omadus – sallivus. Erimeelsused on igapäevane nähtus, mida pole võimalik ilma mõistmise ning aktsepteerimiseta lihtsalt ületada. On loomulik, et kõik ei pea olema täielikult ühel arvamusel, kuid enda seisukohti välja öeldes tuleks järgida elementaarset viisakust – sõnavara, kehakeelt, hääletooni. Iseenda ning enese õiguste eest on tähtis seista, kasutades sealjuures põhjendatud argumentatsiooni, aga olles samal ajal avatud ja valmis vastaspoolt ära kuulama.

EKRE troll

KOV valimiste aegu jäid mulle silma Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna avaldatud kümme käsku. Nendes oli punkt, mis sõnas: „Lapsed peavad saama koolist parima hariduse, eestimeelse kasvatuse ja eluterved väärtushoiakud. Toetame lastele isamaalise kasvatuse andmist. Me ei luba koolidesse nn sallivuspropagandat. Haridusega ei mängita!” Tarretusin hetkeks ja jäin loetu üle mõtlema. Milliseks muutub meie ühiskond, kui hakkame rääkima sallivusest kui ebanormaalsusest? Kas tolerantsuse õhutamise asemel peaksime lastele õpetama, et tumedanahalised ja homoseksuaalid on inimrämps, probleem või hälve? Miks nimetab Konservatiivne Rahvaerakond ühiskonna võimet tunnustada erinevaid arvamusi, uskumusi ja hoiakuid sallivuspropagandaks ja haridusega mängimiseks?

EKRE on paistnud avalikus elus ja meedias silma parteile omase agressiivse keele ning äärmuslike vaadete tõttu. Minu jaoks mõjub see rahvuslik grupeering pigem hirmuäratava tumeda kurjuspilvena kui konservatiivsete maailmavaadetega inimestena. Lubadused kõlavad ähvardustena ja rahvaga manipuleerimine tekitab tohutut vastumeelsust. Küsimus pole isegi niivõrd konservatismis kui ideoloogias, vaid erakonna retoorikas. Hiljuti juhtusin lugema Uute Uudiste veebilehelt Jüri Kuke artiklit, kus ta selgitas, miks mõned EKREt vihkavad ja teised seevastu armastavad. Tsiteerin öeldut: „Nii ma arvangi, et EKREt ei vihata mitte sedavõrd „paremäärmuslike” seisukohtade, vaid aususe ja otsekohesuse pärast – nemad on ainsad, kes ütlevad välja selle, mis keelel, peas ja südamel on, ega hakka selle ümber vassima.” Dialoogi võiks samahästi kui seinaga pidada, kuna „enne mõtle, siis ütle” selle partei puhul ei kehti. See lihtsalt summutab igasuguse vastukaja.

Tunnen inimesi, kes põhjendavad EKRE valimist sellega, et tegemist on ainsa konservatiivse rahvusliku erakonnaga. Siinkohal võiks vahet teha konservatismil ja rahvuslusel, kuna enamik Eesti erakondi tegutseb eesmärgiga edendada Eesti elu ning säilitada kohalikku keelt ja kultuuri. Põhikirja alusel võib ka Isamaa ja Res Publica Liitu pidada konservatiivse ideoloogia esindajaks, kuid vaadates kohalike omavalitsuste valimistulemusi, näeme, et IRLi toetajaskond on aastate jooksul ainult langenud ja EKRE kogub üha populaarsust. Õhku jääb rippuma küsimus, miks see nii on.

Odav populism

Leidub märkimisväärne hulk inimesi, kelle mõjutamine populismiga on küllaltki kerge. Pakun, et enamik end EKRE pooldajaks arvavatest inimestest peab ennast tõsimeeli Eesti asja ajajaks. Neil on oma väljakujunenud arusaam sellest, milline on normaalne elamisviis, ja seda ei vanguta miski. Nad tahavad selgeid ja lihtsaid lahendusi, vaevumata süvenema probleemide keerukusse. Konservatiivne ideoloogia peaks väärtustama eraomandi ja eraelu puutumatust, mis läheb siinkohal aga EKRE käitumisega vastuollu. Isa ja poeg Helmed on eriti innukad kaasa rääkima just kooseluseaduse teemal – täpsemini soovivad nad selle kehtetuks tunnistada. Möödunud aasta 17. oktoobril toimunud riigikogu istungil sõnas Martin Helme, et traditsiooniliseks perekonnaks tuleb pidada meest ja naist ning nende püsivat kooselu ühiste järglastega. Samuti oli ta seda meelt, et võimalikult vähe tuleks toppida oma nina inimeste eraellu. Tekib küsimus, et milleks siis selline terav poleemika. Sel istungil mainis Martin Helme veel, et EKRE soovib rohkem „suure venna” moodi olla, püüdes jõuda järele oma Ungari või Poola konservatiivsetele eeskujudele ja suurendada oma toetajaskonda. Iseenesest on tore, et parteil on kujunenud oma iidolid, kuid arvestades koosviibimise põhjuseid ning käsitletud teemat, tuleb ära märkida, et Ungaris võeti meie kooseluseadusega sarnase regulatsiooniga seadus vastu juba 2009. aastal.

Tõekspidamine, et naisterahva koht on köögis ja lastega kodus, toob eriliselt reljeefselt esile siiani silmapaistva võrdõiguslikkuse puudumise Eesti ühiskonnas.

XXI sajandil ei ole olemas ühte ja ainuõiget nn traditsioonilist perekonnamudelit. See, kuidas ja kellega soovib inimene oma elu veeta, on täielikult indiviidi enda valik. Küsimusele, kas samasoolistel paaridel peaks olema Eestis õigus abielluda, näen vaid jaatavat vastust. Minu jaoks on elementaarne, et absoluutselt kõigil on võrdsed õigused, seda olenemata nende nahavärvist, soolisest identiteedist või seksuaalsest orientatsioonist. Samuti ei eelda perekond laste olemasolu, kuna leidub neid, kes lihtsalt ei taha või ei saa järglasi. Järjekordne arrogantne väide Martin Helmelt, kuidas 27-aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik element, õhutab samuti vaid viha. Tõekspidamine, et naisterahva koht on köögis ja lastega kodus, toob eriliselt reljeefselt esile siiani silmapaistva võrdõiguslikkuse puudumise Eesti ühiskonnas.

Vaenulikkuse õhutamine noorte seas mõjub kohati jaakmadisonliku „aarja rassi” ülistamisena. Noor konservatiiv on nimelt arvamusel, et Euroopa peab olema puhas. Rahvusvahelisel inimõiguste päeval teavitas Jaak Madison oma Twitteri kontol uhkusega, et on valge meeskodanik. Säuts mõjus küllaltki magedalt, kuna tegemist oli varjatud iroonia ning halvakspanuga tumedanahaliste ja moslemite suunal. Ettekujutus pöördvõrdelisest suhtest, kus terroristid on moslemid ja moslemid on terroristid, ei jäta poliitikust eriti haritud inimese muljet. Veidi islamisse süvenedes mõistaks ta ehk, et moslemid taunivad vägivalda ja see ei ole nende kultuurile ega religioonile omane käitumine. Seetõttu on ka Euroopas toimunud terrorirünnakute seostamine sõjapõgenikega väär. Pagulased, kelle Madison nn multikulti ennetamiseks agaralt sünnipärasele territooriumile söövitaks, otsivad, vastupidi, sõjakoleduste eest kaitset ja turvatunnet. Jaanuaris toimunud Euroopa Liidu komisjoni istungil ainsana migrantide jaotusskeemis vastuhääletajana säranud Madison põhjendas kavaga mittenõustumist Twitteris sooviga inimkaubitsejate tegevust mitte soodustada. Ka legendaarse lausega „Kui on must, näita ust!” 2013. aastal suhtumist üles näidanud Martin Helme arvab, et kriisipõgenikest kujuneks Maarjamaa pinnal eranditeta varastajad, vägistajad ja rüüstajad.

Absurditeater

Eelmisel aastal palju kõneainet pakkunud karusnahatööstuse keelustamine Eestis ei jätnud samuti EKRE poliitikuid külmaks. Refereerides möödunud aasta mais toimunud selleteemaliselt riigikogu istungilt järjekordselt nooremat Helmet, on puuriloomakestel katus peakohal, kõhutäide ees ja vaktsiinid tagatud. Inimesed, kes arvavad, et elusolendi koht ei ole 90 x 90 cm puuris, vihkavad loomakesi ning soovivad saata nad julma džunglisse. Helme ironiseeriv ja ebameeldiv suhtumine karusnahavastastesse viitab lihtsalt hoolimatusele. Samuti väitis samal istungil parteikaaslane Arno Sild enesekindlalt, et karusloomade elamistingimused on märkimisväärselt head ning jutud isendite stressist ei vasta tõele. Reaalsus on aga see, et farmiloomad elavad pidevas näljas, neil puudub loomupäraselt vajalik liikumisruum ning puuristatus põhjustab neurootilist käitumist. Stressi tagajärjel hakkavad loomad end vigastama, muutes karusloomakasvatajale vajaliku ilusa karva kasutuskõlbmatuks. See julm tööstus puudutab ka inimesi ja meid ümbritsevat keskkonda. Nahkade töötlemiseks kasutatud ülimürgiste formaldehüüdide kokkupuutel maapinnaga reostub osaliselt põhjavesi ning kemikaaliaurude sissehingamine tekitab aja jooksul erinevaid vähialgeid. Olles kirjutanud karusnahatööstuse tagamaadest mitmekümne lehekülje pikkuse uurimistöö, olen üpris veendunud, et selle puhul pole tegemist ei vajaliku, eetilise ega põhjendatava majandusharuga.

Viimane naeruväärne seik pärineb käesoleva aasta veebruarist, kui EKRE tegi hümniseaduse eelnõud algatades märkimisväärse prohmaka. Nimelt oli eelnõu eesmärk erakonna aseesimehe sõnul määratleda põhiseaduses hümn, selle sõnad, viis ja autorid. Reklaam, millega esinduslaulu kaitsma kutsuti, saadeti suure hurraaga laiali, kuid vigased olid nii pealkiri kui ka sõnade autori nimi. Juhtunule tagasi vaadates tundub, et EKRE on oma eestimeelsuse ja patriotismiga juba haiglaselt paranoiliseks läinud, kui arvab tõsimeeli, et riigihümni staatus võiks olla kuidagi ohustatud. Või on teised äärmuslikult populistlikud erakonnad Euroopas kohalikule analoogile lihtsalt niivõrd inspireerivalt mõjunud, et säärasesse absurdsusesse laskutakse?

Ideoloogiaid on igasuguseid. Ei loe, kas tegemist on parem- või vasakpoolsetega, liberaalide, sotsialistide või konservatiividega. Minu jaoks on iseenesestmõistetav, et igal juhul tuleb jääda inimlikuks, kuna agressiivse ja provotseeriva lähenemisega õli tulle valamine vaid võimendab konflikte, mitte ei aita kaasa nende lahendamisele. Ühiskonnas kehtivatest elementaarsetest viisakusreeglitest kinnipidamine näitab inimese haritust ning austust kaaskodanike vastu. Kui tugineda pelgalt emotsioonidele ning hinnangutele, jääb argumentatsioon paraku nõrgaks. Minu jaoks on seisukohtade kujundamisel igal juhul määravad teaduspõhised väited.

Laura-Marleene Jefimov (snd 1999) on Tallinna 32. Keskkooli abiturient, kellel on kiire elutempo kõrvalt liialt uudishimu ning pealehakkamist, et uutele kogemustele mitte ei öelda. Vaatamata hõivatusele, leiab ta päevas alati hetke, et pühenduda loometegevusele ning eneseteostusele.