Tõnis Vilu, kes pärjati selleaastasel emakeelepäeval Eesti Kirjandusmuuseumis Gustav Suitsu luulepreemiaga, pidas auhinna üleandmisel kõne vaimse tervise turgutamise tingimustest.

Austatud eelkõnelejad, linnapea, žürii, Tartu Kultuurkapital, kõik asjaosalised ja kuulajad, aitäh selle suure tunnustuse eest ja head emakeelepäeva!

Tänane õhtu on minu jaoks märgiline ka seetõttu, et tunnustuse sai raamat, mis tõukub suuresti ühest mu elu saatvast sündmusest, mille tõttu ma üldse luulet tõsisemalt kirjutama hakkasin. Umbes kuus aastat tagasi jooksin omadega täiesti kokku – ma ei tea, kas ma üldse oleksin enam siin, kui mu elukaaslane ja arstid poleks sekkunud. Pandi diagnoos, määrati ravi ja ma pidin kuidagi kogu oma elu ümber mõtlema, mõtestama. Sellises olukorras on mu meelest olulised peamiselt kolm asja: tugi väljaspoolt, aeg ja teatud isiklik järjepidevus. Lähedaste toetav suhtumine võimaldas mul võtta terveks aastaks aeg maha, võtta end kõigest vabaks ja hakata end taas peaaegu nullist üles ehitama.

Eks see ole veidi kummaline, et haigeks jäämine on ühiskonnas justkui privileeg: paljudel pole see lihtsalt rahalises ja ajalises mõttes võimalik. Kui mitmed meist on mõelnud, et mul pole praegu küll võimalik haigeks jääda, ma pean kõigepealt tegema ära need ja need asjad; ma kaotan kõik, kui minuga midagi juhtuma peaks. Aga ikka juhtub inimestega halba ja siis on lähedaste turvavõrk see, mis esimesena kinni püüab, olgu see siis kas pere, elukaaslane või head sõbrad. Kui ei püüa, siis võib-olla teeb seda mõni institutsioon nagu näiteks haigekassa ja Tartu Ülikooli Kliinikum. Enamasti on siiski vaja mõlema tuge: lähedaste poolt soojus, arstide poolt ekspertiis. Jah, kindlasti on väga tähtis osa kanda just sotsiaalhoolekandel: tasuta arstiteenustel, rahalistel toetustel, kõiksugu ametlikel struktuuridel ja asutustel, mis aitavad neid, kes ei suuda mingil ajaperioodil (või siis ka kogu oma elu) ise enda eest hoolt kanda.

Minu puhul oli tollal see ametlik abi arstide, tasuta ravi ja osalise töövõimetuspensioni näol. Ka see tugisüsteem võimaldas mul siis aja maha võtta. Töövõimetuspensioni kohta on mu raamatus üks pikem luuletus, see aga on nüüdseks saanud n-ö oma aja märgiks, sest süsteem ise on tänaseks muutunud. Selle aasta algusest hakkas täielikult kehtima töövõimereform, mis viis töövõimetustoetuste süsteemi sotsiaalkindlustusameti alt töötukassa alla. Huvitav on ka märkida, et töövõimetuspensioni asemel hakati reformi kampaanias ja hiljemgi rääkima töövõimetoetusest – see on selline pooltühi-pooltäis-retoorika, mis peaks positiivsust süstima. Reaalselt see keeleline nõks väga midagi ei muuda, veeklaas on seesama. Ma ei hakka siin selle reformi üksikasju lahkama, seal on nii plusse kui miinuseid, ma ei suhtu sellesse praegu otseselt ei negatiivselt ega positiivselt, on liiga vara veel selleks, aga paar aspekti tahaksin siiski välja tuua, sest see teema on mulle praegu kuidagi oluline. Lisaks ütlen enne veel, et ma ise enam seda rahalist toetust juba mõnda aega ei saa ja ei taotle ka, räägin praegu pigem mõnede teiste inimeste – kindlasti mitte kõigi – nimel, kes sellest süsteemist sõltuvad.

Esiteks, erinevalt varasemast kehtivad nüüd toetuse taotlejale ja saajale nn aktiivsustingimused, millest tuleb täita vähemalt ühte, et seda toetust üldse saada. Ma ei hakka neid tingimusi siin üles loetlema, küll aga kirjeldaksin põgusalt ühte võimalikku stsenaariumi. Bipolaarsus ja paljud teisedki meeleoluhäired löövad inimeses välja just sageli kuskil varastes kahekümnendates, ilmselt mitmete asjaolude koosmõjul: elu on kuidagi ebakindel, nooruk ei tea päris, mida veel elult tahta, kuid sellest hoolimata tuleb pidevalt teha mingeid väga olulisi valikuid ja tundub, et neist võib sõltuda kogu tulevik, hirm selle ees võib olla päris suur – nimetaksin seda teatud erialavalikust või -puudusest tingitud pingeks, see on vaat et üle ääre voolav vastutus iseenda ees; kas siis koolis või ülikoolis või tööl või töötuna vanemate kodus; üksindus, suhete katkemine, rahaline ebastabiilsus jne jne – need on esimesed suuremad takistused nooruki elus. Ja teine oluline tegur on geneetiline soodumus: näiteks bipolaarsus on juba algusest peale inimeses olemas, tema geenides – keskkond ainult aitab seda välja tuua. Ütleme, et mingi vaimse põhjuse tõttu haigestub raskelt üks eksmatrikuleeritud töötu twentysomething, kakskümmend-millegagi, kuid teda ei panda haiglaravile ja ta ei täida ka ühtegi töötukassa poolt ette kirjutatud aktiivsustingimust. Sellises olukorras on kõige lihtsamini täidetav aktiivsustingimus end töötuna arvele võtta, teised valikud tunduvad talle šokiseisundis olles täiesti võimatuna, nagu näiteks omal jõul töö leidmine või – naljaga pooleks öeldes – alla kolmeaastase lapse muretsemine. Ta lihtsalt ei ole selleks võimeline, kliiniline depressioon ei ole ainult vaimne, vaid ka kehaline, inimene on justkui halvatud, asjaajamine ja suhtlus ametnike või üldse võõraste inimestega tundub olevat peadpööritav ülesanne. Kuidagi, läbi raskuste võtab siiski meie nooruk end töötuna arvele. Nüüd hakatakse talle töötukassa poolt regulaarselt tööd otsima ja kui ta lõpuks ühtegi nende ametnike pakkumist vastu võtta ei suuda, siis jääb ta töövõimetoetusest ilma. See ei ole küll suur summa, kuid siiski on see hädavajalik abi. Talle ei anta aega, keegi torgib kogu aeg, ilmselt isegi aktiivsemalt kui varem. Tal ei ole puhast aega iseendale. Ma ei ütle, et see on halb, kui inimesel aidatakse tööd leida ja seega ka jalad alla saada, muidugi ei ole halb ja ma ei poolda kindlasti ka mingisugust vati sees elamist, aga teatud olukordades mõjub see institutsionaalne optimismus vastupidiselt – on hoopis karuteene.

Teiseks, vaheastmeid, asja üle otsustavaid spetsialiste on rohkem kui varem. Igasugu juhtumikorraldajad, lisaeksperdid jne. Nii nagu iga süsteem, on ka sotsiaalhoolekanne nagu võrgustik. Mida rohkem punkte selles võrgustikus, seda suuremas liikumises, kõikumises ta on, üks sõlmeke tirib ja sikutab niitipidi teisi sõlmekesi, teised teda. See võib olla positiivne: mitme inimese tehtud otsus võib olla objektiivsem, täpsem. Aga samas see, kelle üle otsus tehakse, võib jääda protsessi varju, ta on nagu marionett. Lõpuks vaidlevad eksperdid ja ametnikud omavahel, patsient istub aga ootesaalis suletud uste taga. Igasugune sotsiaalabisüsteem on justkui king. On olemas teatud kokkuleppelised kingasuurused, nende eesmärk on sobida iga inimese jalaga, ja enamasti nad sobivadki, aga on mingi protsent inimesi, kellele on kingad alati kas liiga suured või liiga kitsad. Sotsiaalabisüsteemi ülesanne on siis see protsent võimalikult minimaalseks saada. Institutsioonide puhul on määravaks asjaoluks muidugi eelarve suurus.

Mida ma ka oma raamatus kaudselt ütlen, on see, et iga punkt, sõlm selles võrgustikus on inimene – kõigi oma komplekside, iseloomuomadustega ja stressitaluvusega. Igal inimesel on oma sügavus, mis kipub sellistes ametlikes olukordades peitu jääma. Võib tekkida tunne, et teenistuja su vastas ei olegi inimene. Aga ta on, ja on iga kord erinev. Mõnikord aga võib see teatav lamedus, pelk ekspertiisi tasand olla lohutav, miski, mida just sel hetkel vaja oli: pääs pingelistest inimsuhetest millegi justkui kindlama juurde. Kui jätkata süsteemi ja võrgustiku analoogiaga, siis ka lähedased moodustavad võrgu. Sõlmed, punktid on seal teineteisele lähemal, suhtlus on soojem, kuigi ekspertiisi sealt enamasti ei saa – psühholoog on oma ala professionaal, ta näeb sarnaseid juhtumeid iga päev, tal on vastav kogemus. Teiselt poolt võib ka see suhtlus lähedaste vahel olla pingelisem, võib olla rohkem vaidlusi, emotsionaalseid nähvatusi, isikliku agenda tagaajamist. Suhtlus lähedaste võrgustikus on kuumem, tulitavam. Seega, nagu ma varemgi ütlesin, on vaja mõlemat: lähedaste soojust ja arstide teadmisi. Ja võib-olla mõnes olukorras on kõige rohkem vaja just aega ja et mõlemad pooled seda võimaldaksid. Profülaktika mõttes tuleks siis endalt küsida, kuidas võtta seda vajalikku aega enne, kui seda pole enam mingil juhul võimalik edasi lükata. See on üks suur kunst.

Mul vedas, mul oli võrk, kuhu tagasi langeda. Mäletan, et ühel hetkel lihtsalt hakkasin kirjutama, järsku, iga päev ja lausa mitu luuletust päevas, ma olin küll varem mõned üksikud kirjutanud, kuid kindlasti mitte niimoodi. Need kuue aasta tagused luuletused olid kõik ikka päris halvad, neid on veidi piinlik meenutadagi ja mul on hea meel, et keegi neid kusagil ei avaldanud. Nad lihtsalt pole selleks mõeldud. Aga tegevus ise andis mulle järjepidevuse ning võimaluse ennast ja ümbritsevat ümber mõtestada. Enda (uuesti) üles ehitamise nurgakiviks ongi mu meelest refleksioon ja vahet pole, kas kirjutad või loed, kirjandus aitab seda teha. Usun, et mitmete jaoks on ilukirjandus see esmane psühholoogiakirjandus, laias mõttes: inimese motiivide ja hingeseisundi lahkamine, suhete läbi mängimine. 19.–20. sajandi vahetuse varajane psühholoogia võttis ju päris palju eeskuju just ilukirjandusest, olgu siis Shakespeare’i loomingust või Sophoklese „Kuningas Oidipusest”. Refleksioon aitab ka leida väärtust enda ja teiste mõrades, vigades, haiguses, mida võib-olla need välised võrgustikud kas ei suuda või lihtsalt ei tee. See tähendab, et ka õnnetus on kogemus, inimest ei tasuks puhtaks ja läikivaks poleerida, vaid võtta need mõrad temas omaks, läbi nende võib tulla mingi uus teadmine. Loodetavasti peavad seda silmas nii sotsiaalhoolekanne kui lähedased.

Luule kirjutamine algas mul küll pigem teraapilise tegevusena, kuid nüüdseks on ta saanud juurde teise, suurema tähenduse, ja võib-olla just eriti raamatuga „Kink psühholoogile”. Kõige paremini annab seda edasi see, et päris mitmed inimesed on mu juurde tulnud ja öelnud, et pärast raamatu lugemist ei tundnud nad ennast enam nii üksi – et see mõjus positiivselt ja julgustavalt. Kindlasti ei ole see ühepoolne, ka mul on tunne, et ma pole enam nii üksi. Lugeja on üks minu lähedastest ja ma üritan olla seda ka talle. See on see suurem tähendus.

Soovin lõpetuseks tänada kõiki, kes aitasid mul anda raamatule see õige kuju: Patrik, Maris ja Kajar. Tänud ka Eesti Keele Sihtasutusele ja Eesti Kultuurkapitalile. Ja loomulikult suur-suur aitäh sõpradele, arstidele, perele ja mu kõige-kõige kallimale, Annikale!

Veelkord: head emakeelepäeva!