Infoühiskonnale omane aja tihenemine ning meedia klikkidel baseeruv äriloogika on muutnud aeglase ajakirjanduse haruldaseks tooteks. Kas professionaalselt meedialt kiiruse eelise röövinud tehnoloogia laialdane levik toob kaasa suunamuutuse?

Üks tüüpiline stseen filmist: ajakirjanik jookseb mööda tänavaid ja seejärel toimetust, paberid lendavad, telefonid helisevad. Kogu aeg on kiire, sest vaja on saada lugu enne teisi avaldatud või ees ootab tähtaeg. Ükskõik kui palju aega ka käes poleks, lõpuks on seda ikka napilt piisavalt.

Kiirusel on ajakirjanduses erinevaid tähendusi. Kiire võib tähendada, et väikese ajakuluga toodetakse palju pealiskaudset materjali. Kiire võib olla ajakirjanik oma reaktsiooni mõttes, näiteks kui juhtub midagi erakordset, mida on vaja kohe kajastama minna, või lekkis materjali, mis on vaja enne teisi väljaandeid avaldada. Kiire võib tähendada ka haaratavust – ajakirjanik on kirjutanud meisterliku loo, mis võib olla küll teabe- ja terminirikas, ent siiski kergesti jälgitav. Sageli jääb aga tarbijale märkamatuks, et sellise loo kokkupanek võis võtta ajakirjanikul väga palju aega.

Aeglane ajakirjandus tähendab, et ajakirjanikul on lihtsalt öeldes piisavalt aega, et luua eksklusiivseid, viimistletud, analüütilisi, korrektseid, sügavuti uuritud kirjutisi, videoid või audioklippe. Aeglane ajakirjandus sõelub fakte ja paneb need siis kokku arusaadavateks lugudeks, et kodanikud mõistaksid, mida teevad võimukandjad, mis juhtub majanduses ja kuidas erinevad inimesed hakkama saavad.

On ka sedasorti aeglast ajakirjandust, mis jutustab elu kulgemisest, näidates argielu väikseid nüansse nii, et tekst ise mõjub kui jalutaja jooksurajal – lood on sisutihedad, ent kergesti hoomatavad. Ajakirjanikul võtab hea loo jutustamine üsna sageli aega, mida toimetustes kipub nappima.

Suurem ajasurve, rohkem ülesandeid

Professor Halliki Harro-Loit ja teised leidsid 2012. aastal 66 riigis, sealhulgas Eestis, korraldatud uuringus „The Worlds of Journalism”, et Euroopa professionaalne ajakirjandus on suurema ajasurve all kui näiteks idamaade oma. Üks hüpotees oli, et kõige rohkem tunnetavad seda veebiajakirjanikud, ent andmeanalüüsi tulemused näitasid, et surve teha üha pikemaid tööpäevi mõjutab kõiki Euroopa ajakirjanikke olenemata kanalist. Paljude Euroopa riikide (eriti prantsuse) ajakirjanikud tunnevad ühtlasi, et ühe loo tegemiseks jääb üha vähem aega.

Praegu on meil selliste pisikeste ja operatiivsete uudiste üleküllus, mida luuakse suurel määral väljaspool professionaalset ajakirjandust, näiteks sotsiaalmeedias.

Nii kiire ja kvaliteetse kui ka aeglase ja kvaliteetse ajakirjanduse loomiseks pole ressurssi. Infoühiskond on toonud kaasa aja tihenemise – see tähendab, et lühema ajaga tuleb saada kiiremini ja efektiivsemalt valmis rohkem kui varem. Veebiplatvormide tulekuga on paljude toimetajate ja reporterite töömahud suurenenud, sest lisandunud on ülesandeid ja nõudmisi. Ajakirjanikud kirjutavad päevas mitmeid lugusid nii veebi kui ka ajalehte, allikaga suhtlevad nad peamiselt telefonitsi või meile vahetades. Seda kõike tehes lülituvad nad üha sagedamini ühelt tegevuselt teisele.

Mis võib aga kiirustades ja pidevalt ümber lülitudes juhtuda? Esiteks võivad levida pealiskaudselt ja ebakorrektselt konstrueeritud juhtumid, sest nende täpsustamiseks ja sisukamaks uurimiseks ei võeta aega või ülemus-kolleeg survestab lugu kiiresti avaldama. Teiseks võidakse edastada valeteavet, kuna taustu ei uurita mitmest allikast ja sügavuti. Valele saadakse reeglina jälile siis, kui lugu on juba avaldatud. Küll aga ei pruugi parandamisest suurt tulu olla, arvestades, et osa lugejatest ei tule loo juurde tagasi, et täpsustatud-parandatud artiklit vaadata.

Kolmandaks pole ajakirjanikel aega, et sorteerida müra hulgast välja uudised – nii võib levida hoopis PR-teave või suisa reklaam. Neljandaks on teatud osal ajakirjanikest kohustus täita neile ettenähtud uudiste normi päevas, mis paneb nad omakorda surve alla. Normi täitmise hoos ununevad neil ajakirjanduse põhivõtted, millest üks on faktikontroll, sest need võtavad aega. See kõik pärsib ajakirjanike professionaalset arengut – muude toimetuste kõrval ei jää neil aega eetiliste dilemmade süvitsi arutamiseks või oma tööde analüüsimiseks.

Konkurentsieelis kiiruses kadunud

Võiks arvata, et meediamajanduse seisukohalt on kõige olulisem kapital kiirus, kuid tegelikult on selleks praegu hoopis tähelepanu. Kui telegraaf oli veel uus meedia, oli kiirus uudismeedia puhul suurim vara, sest kõige värskem ja uudisväärtuslikum uudis tõi kõige suurema hulga tähelepanu.

Praegu võistlevad väljaanded tähelepanu saamise pärast eri viisidel. Mõnel juhul saab väljaanne suure teema enne teisi avaldatud, teeb endale nime, kogub klikke ja populaarsust ning seeläbi tähelepanu. Ent tähelepanu püütakse veebimeedias praegu tihtilugu eksitavate või eksivate pealkirjadega, skandaalsete teemapüstituste ning kuulsuste eraelu paljastamisega.

Operatiivsuses ehk kiiruses ei ole tegelikult nagunii mõtet konkureerida, sest pildid-videod näiteks loodusõnnetustest tulevad pealtnägijate telefonide vahendusel. Tehnoloogia võttis professionaalselt uudisajakirjanduselt operatiivsuse monopoli, ent andis teisalt professionaalsele ajakirjandusele võimaluse hakata arendama aeglast ajakirjandust.

Aeglane ajakirjandus saab eksisteerida tingimusel, et on inimesi, kes võtavad aega nende lugude lugemiseks, vaatamiseks, kuulamiseks

Praegu on meil selliste pisikeste ja operatiivsete uudiste üleküllus, mida luuakse suurel määral väljaspool professionaalset ajakirjandust, näiteks sotsiaalmeedias. Twitterist ja Facebookist kogutud materjali puhul edastab väljaanne tegelikult allikate pakendatud ja raamistatud teavet, mis võib teenida kellegi huve. Erinevate faktide vaheliste seoste leidmine otsustusprotsessides võtab aega, ent nende esitamine oleks avalikkusele abiks, et mõista, mis riigis toimub. Praegu kuhjab ajakirjandus aga avalikkuse tähelepanu üle pisiuudistega, nagu kirjutab ka Tiina Kaukvere Postimehe arvamusloos.

Lugeja kui suunanäitaja

Tuleb uskuda, et kvaliteetsed lood, mida on vähem, on paremad kui suur hulk operatiivset infot. Keeruliseks teeb asja aga see, et auditoorium on fragmenteerunud. Tootes palju pealiskaudset, on võimalik, et mingi hulk inimesi ikkagi klõpsab sellistel uudistel. Tehnoloogia areng on toonud kaasa niinimetatud meediapausid – lühiuudistel klõpsatakse näiteks tühja ooteaja täiteks bussipeatuses või igaval koosolekul enda tekitatud pisikesel põgenemispausil. Seetõttu on operatiivsest ja pealiskaudsest raske loobuda, sest nagu kiirtoidulgi, on sellel oma tarbijaskond ja tarbimisaeg.

Aeglane ajakirjandus saab eksisteerida tingimusel, et on inimesi, kes võtavad aega nende lugude lugemiseks, vaatamiseks, kuulamiseks, vastasel juhul pole meediaorganisatsioonil mõistlik sellesse raha suunata. Seetõttu võib aeglane ajakirjandus tunduda meedia äriloogikaga harjunud inimesele nagu autorooli keeramine jääl – tegutsema peab instinktile vastupidi.

Väljaspool professionaalset ajakirjandust on keeruline luua otsustusprotsesse jälgivat, analüüsivat ning dokumentidesse ja andmetesse kaevuvat ajakirjandust, sest puuduvad vajadus, oskusteave, toimetusepoolne tugi ja motivatsioonide läbipaistvus.

Nagu ka filmide puhul, pole aega kunagi piisavalt käes, tegutseda tuleb kiiresti ja tõhusalt. Erinevalt filmidest pole päriselus aga eksimiseks ruumi ning kiire ja pingeline ei pruugi viia alati suure loo, vaid hoopis mürani.

Signe Ivask on Tartu Ülikooli praktilise ajakirjanduse nooremteadur. Halliki Harro-Loit on Tartu Ülikooli ajakirjandusprofessor.