Eelmise aasta lõpus külastasid Tallinna 140 Taani Kuningliku Kunstiakadeemia Arhitektuuri, Disaini ja Konserveerimise Kooli bakalaureusetudengit, kes tutvusid linna arhitektuuriliste eripäradega ning panid paberile isiklikud visioonid Kalarannast.

Ühel päikeselisel kargel sügispäeval olin teel kontorist lõunale ja kohtasin Saarineni majas uitajaid, paberiplokid käes midagi arutamas. Polnud kahtlustki, et tegemist on arhitektuuritudengitega – kes siis ikka maju nii suure huviga uurivad. Arutasid nad miskit omavahel, ilmselt midagi selle maja ajaloost ja väljanägemisest. Elektrisinine, tumekollane, kuldne(!), vaskplekk, sisehoov, tagauks, erinevad korpused… Mõni aeg hiljem olid nad mööda maja laiali jaotunud ja mõõtsid juba treppe.

Alles hiljem selgus, et 22.-29. oktoobril külastas Tallinna 140 Taani Kuningliku Kunstiakadeemia Arhitektuuri, Disaini ja Konserveerimise Kooli arhitektuuritudengit. Õppereis toimus stuudioprojektide raames, kus nädala aja jooksul viisid kolm bakalaureusekursust end kurssi Eesti elu ja siinsete tõekspidamistega elust ja arhitektuurist. Kuidas on saunakultuuriga Eestis, mida oleks vaja Tallinna kesklinna koolidel, kuidas on lood eestlaste eraomandi ja avaliku ruumi suhtega. Kohapeal tehtud uurimusest lähtuvalt projekteerisid tudengid semestri jooksul oma nägemuse nendest vajadustest.

Omamoodi tähelepanuväärne on, et maailma hinnatuim arhitektuurikool valis oma iga-aastase õppereisi sihtkohaks Tallinna. Eesti Kunstiakadeemia Tartu maantee krundile ehitamata hoone oli just Taani noorte arhitektide projekteeritud[1] ja üks neist (Karsten Gori) on juhendamas just Tallinna külastanud tudengeid. Taanlaste üürikese visiidi jooksul õnnestus meil kõnelda mõnede õppejõudude Morten Vedelsbøli, Stine Henckel Schultzi ja Søren Johanseniga.

Õpilased, kes alles alustasid oma arhitektuuriõpinguid, rebiti oma tavakeskkonnast lahti.
Nad toodi riiki, kus pea keegi neist polnud varem käinud. Osad neist pole varem joonistamisega tegelenudki, samuti mitte ruumiküsimuste lahkamisega. Tallinn oli nende üks arhitektuurimaailma süübimise alguspunkte.

Kui muidu on arhitektide ja arhitektuuritudengite tööruum kujunenud arvutiklassilaadseks steriilseks keskkonnaks, siis Telliskivi Rohelises saalis end sisse seadnud tudengid olid avaras saalis seinad skitsidega katnud ja töötasid hoopiski joonlaua ja pliiatsiga. Üks õppejõududest Stine Henckel Schultz mainib, et taolist analoogtehnikatega töötamist nende koolis soositakse.

Kui muidu võivad tudengite ideed takerduda just programmioskuse ja -valdamise taha, siis kahel esimesel aastal oodatakse neilt võimalikult palju käsitsi töötamist (mõõtmist, skitseerimist, maketeerimist). See on aluseks nende projektidele ja käsitööga kaasas käiv tundlikkus väljendub hiljem ka arhitektuuris. Käeline väljendusviis mõjub arvutipõhises maailmas sellevõrra vabastavamalt ja loomingulisemalt, ent on ka märgatavalt aeganõudvam ja üha haruldasem kvaliteet.

Tudengite aeg Tallinna avastamisel algas arhitektuuribüroo KavaKava loenguga, kus Siiri Vallner ja Indrek Peil tutvustasid enda büroo loodud töid, mis käsitlevad pealinna uusi arengusuundi, eelkõige peatänavat ja sadamaala. Küll aga jäi nende ettekandest kõlama, et nii nagu mujal Euroopas, luuakse ka meil uut ruumilist keskkonda tihenevale elanikkonnale. Stine Henckel Schultz leiab, et kui mujal tegeletakse tihendamise ja inimmasside organiseerimisega, siis Eesti oluliseks kvaliteediks on just hõredus ja et seda ei tohiks karta.

Niisamuti ei peaks kartma nõukogudeaegset pärandit, seda ka maastikena. Näiteks Kalaranna puhul, kui vaadelda seda osana mereääre alast koos Patarei vangla ja Linnahalliga, on ilus just selle organiseerimata poeetilisus ja inimesed väärtustavad seda. Samuti mainib Schultz, et vastuolud on head, sest need teevad linna huvitavaks. Eesti ja Tallinn on tuntud nii skandinaavialiku meele kui slaavi mõjutuste poolest – see on olemasolev siinse paiga triumf.

Mõtlemine sellest, mis neile aladele kavandatud on, tekitab vastakaid tundeid. Meenuvad mitmerealised maanteed mereääre ja jõgede kallastel erinevais Euroopa paigus. Kas täisehitamine ja loodusliku kihistuse kaotamine on õige suund? Kas iga tühja ala peaks hoonestuse ja parkimise alla matma? Miks ei ole need õrnad oaasid keset linna kasulikud just sellisena, nagu nad on?

See on linnaplaneeringuliselt oluline moment, mille puhul tasub eriti tähelepanelik olla. Linnadest on saamas üha rohkemate inimeste elukoht ja meeldiva elukeskkonna hindamine on saanud tänapäeva elukoha valiku puhul määravaks teguriks. Kuigi kapitalistliku mõtlemisviisi järgi ei tooda kõigile kasutatav hea ja sidus avalik ruum kellelegi otsest lühiajalist kasumit, siis selle kaudne roll on tohutu, ehk hindamatugi. Kui akendeta kaubanduskeskuste sees on maailm värviline, ilus ja mugav, siis miks ei võiks taoline maailm neist kastidest ka väljapoole jõuda. Et me ei tunneks ennast hästi mitte ainult asju, vaid ka ruumilist keskkonda tarbides.

Arusaadavalt kõneleb müüdava pinna ja kasumi teenimine uitamisele ja maastike hoidmisele vastu, kuid ühe mündi mõlemat poolt on võimalik kombineerida, tehes seda delikaatselt ja harmooniliselt. Näiteid Kopenhaagenist ja mujalt Taanist on küllaga, aga ilmselt teeb tõekspidamistes korrektuurid aeg: kui esmased praktilised mured on lahendatud, siis on aega tegeleda esteetiliste küsimustega. Lootes, et siis ei ole veel kõik kadunud.

Siinkohal võikski mõelda, kas alati on vaja midagi ehitada või üldse midagi teha. Mõned kohad ja linnapausid[2] mõjuvadki oaasina just seepärast, et neid ümbritseb tihe linnakeskkond. Tallinna mereäär on just see paljukõneldud koht, millega ühest küljest peaks tegelema, kuid teisalt näitasid 2011. aasta Lift11 installatsioonid, et tegeleda saab ka väikeses skaalas ja tagasihoidlike sekkumistega.

Tookordne ettevõtmine illustreeris installatsioone rohkem või vähem unustatud kohtades Tallinnas ja ruumiliste sekkumiste kõrval oli oluline neid paiku ülestäheldada, neist rääkida, inimesed sinna tuua, osutada neile paikadele. Pean tunnistama, et pärast taolisi linnaaktsioone on sellele järgnev aeg eriti intensiivne linnauitamise, tajumiste ja tundmuste aeg olnud. Oleme ju otseselt mõjutatud keskkonnast me ümber.

Eesti puhul panid taani tudengid enim tähele, kui palju on vana ja uut arhitektuuris omavahel kombineeritud. See oli inspireeriv külg meie pealinna vaatluses. Kopenhaagenis ehitatakse kvartalid ja uued kortermajadega arendused kiiremini ja otsast lõpuni valmis. Välja toodi veel huvitav majaosa – tuulekoda, mida nad ise eelnevalt kogenud polnud. Ilmselt võib nende disaini juures seda hiljem märgata.

Kuigi õpilastele ei paljastatud algselt, mis saab sellest analüüsist stuudiotesse naastes, avas Søren Johansen, et õpilased loovad Kalaranna „hambaauku” eeldatavalt eramu. Enda Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna teise kursuse projekte meenutades, kus tegelesime konkreetselt sama programmi ja krundiga, tundus see äärmiselt huvitav, milliseid kvaliteete hakkavad heaolus kasvanud põlvkond ja suurlinna kodanikud sinna visualiseerima. Lõplike ettepanekuteni jõuti jaanuari alguses.

Novembrikuise vaatluspraktika käigus võeti kogutud informatsioon kokku kahe tööga. Esimeses jaos laotasid kõik oma skitseeringud põrandale ritta ning seejärel esitlesid neid. Õues paberile pandud, vihmas veidi räsida saanud skeemides ja söejoonistustes paljastus poeetiline analüüs. Mõni avas teistele presenteerimiseks vaate, mis kirjeldas asukohta ja selle iseäralikemaid tunnuseid, teine süübis materjalide kasutusse, nagu Võrgu 8 eri aegadest pärit tellisekihistused. Enamus kirjeldas Kalaranna suhet merega, küll asendiplaaniliselt või skemaatiliselt selle olulisust rõhutades.

Teine osa töödest, mis seintele kleebiti, olid tehtud joonlaua ja harilike pliiatsitega. Klassikalised joonised vaadete ja ka lõigete näol olid käeharjutuseks ja tunnetuse loomiseks. Selle töö jooksul mõõdistati koht ja selle lagunevad varemed käsitsi üle, et neid semestri jooksul kasutada. Just taolist lähenemist võikski vaadelda enda mõnetise pidurdamisena loomast kohe ruttu midagi uhiuut ja kohati destruktiivset.

Kopenhaagenisse tagasi jõudes ehitas igaüks krunti ümbritseva situatsioonimaketi ning seejärel, läbi maketeerimiskatsetuste ja eelnevale analüüsile toetudes, leiti oma Võrgu 8 eramu kontseptsioon. Enim on näha, kuidas tudengid maadlesid valguse majja toomisega ja logistilise süsteemiga, tähelepanu pöörati tänavale avanemisele ja eksisteeriva materiaalsusega suhestumisele. Mõni arvestas naabermajadega rohkem kui teine, ent kõikides projektides on rõhutatud vaadete olulisust. Esimese kursuse õpilaste töid saab tunnustada põhjalikkuse, poeetilise ja atmosfääri edasi andva vormistuse ning eriilmelisuse eest.

On tänuväärne, et Taani arhitektuuritudengid võtsid meile armsa koha enda südameasjaks ja tegelesid sellega terve semestri vältel. Lõplikest projektides peegeldub nende nägemus sellest, kuidas meil siin paremini võiks olla. Või ehk juba on praegugi.

[1] Art Plaza projekt SEA + EFFEKT
[2] Eestis on linnapausidega tegelenud arhitekt ja MTÜ Ruumiringluse liige Eve Komp, kes uuris teemat süvitsi oma Eesti Kunstiakadeemia magistritöös. Veronika Valgu artikli selle kohta saab lugeda Sirbist.

Kirke Päss on värske arhitekt arhitektuuribüroos Molumba, samal ajal õpetab Arhitektuurikoolis noori ruumi märkama ja mõtestama.

Liina Soosaar on värskelt Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud arhitekt, kes uitab hetkel mööda ilma ja maandub õige pea Sloveenias, et sealgi arhitektuuri praktiseerida.