Nullkulublogi asutaja naudib askeetliku tarbimisega kaasnevat stressivabadust. Plastifoobiat ta ei tunne, liikumise kaanenäoks ei pürgi, prügivabaduse kaubastumisse suhtub kriitiliselt, aga jäätmeprobleemide lahendamisel ootab rohkem riiklikku sekkumist.

Maryliisi teekond algas otsusest loobuda prügikastist. See kontseptsioon tundus talle lihtsalt võõras. Järgnesid ohtrad katsetused keskkonnasõbraliku ostukorvi saavutamiseks, millele said ka võhivõõrad blogi nullkulu.ee vahendusel kaasa elada. Võhiku jaoks võib aga termin zero waste veel rohkem võõritust põhjustada kui Maryliisis omal ajal prügikast. Keskmine eestlane tekitab ju aastas 376 kilo olmeprügi. Kuidas on siis võimalik, et leidub inimesi, kellel prügi praktiliselt ei tekigi? Maryliisiga suheldes saan siiski aru, et heitumiseks pole põhjust – objektiivsete arvuliste mõõdikute asemel mõtestab Maryliis nullkuluelu laiemalt sisemise kasvamisena jäätmevabaduse suunas.

Mida „nullkulu” üldse tähendab ja kuidas sina selle enda jaoks defineerinud oled?

Sõnas endas on olemas teatav pinge – kas nimetada seda „nullkuluks”, „jäätmevabaks eluks”, „prügivabaks eluks”, „pakendivabaks eluks”? Need on kõik väga konkreetsed nimetused, mis seavad kõrged visuaalsed standardid sellele, milline sa peaksid olema. On zero waster’eid, kes leiavad, et selline määratlus on ahistav. Seetõttu see mulle väga ei meeldi, kuid ma pole suutnud leida sobivat üldmõistet, mis võtaks praktika ammendavalt kokku, aga oleks samas laiemale publikule arusaadav. Minu jaoks isiklikult pole tegemist reeglite kogumiku ega trendiga, mida järgida. See on minu enda maailmavaade, mis saadab mind kasvades ja arenedes. Ma ei toeta tarbimiskultust ega sallivat suhtumist prügisse.

Aga kui sa peaksid tutvustama seda eluviisi inimesele, kes sellest midagi ei tea?

Koolitustel ütlen ma tavaliselt, et nullkulu on mõtteviis, disainiprintsiip ja filosoofia, mille eesmärk on saavutada prügivaba elu. Minu jaoks tähendab nullkulu tervet tarbimisahelat, milles müüdavad tooted ja teenused on jätkusuutlikud, eetilised ja hoolikalt disainitud. Nullkulu põhimõtetega süsteem vajab primaarse tööstuse ja riigi rohket kaasatust. Individuaalne panus ehk tarbijavastutuse võtmine on seesuguse süsteemi puhul eranditult vajalik, kuna tarbimisahelas on kõik omavahel tugevasti seotud ja üksteisest mõjutatud. Igapäevaste mõtete või tegude mastaabis võiks samas olla tegemist olmeprobleemide lahendamisega, aga see kõlab nii masendavalt. Sel põhjusel jaotangi nullkulu kaheks: üks on ilus eetiline mõte ja teine see, kuidas seda reaalses elus teoks teha ja praktiseerida.

Kumb sinu puhul enne tuli, kas eetiline mõte või praktikatega katsetamine ja alles seejärel arusaamani jõudmine sellest, mis on nullkulu eetiline tuum?

Need väärtushinnangud, mõtted ja küsimused olid minu sees peidus juba enne, kui ma selle sildikese üles korjasin ja seda kandma hakata otsustasin. Ma teen seda, mida mina tahan ja õigeks pean. See pole mingi plastiärevus ega kinnisidee – see olen loomulik mina. Ma pole kunagi näiteks Instagramis sisu sirvinud ja siis vaadanud, et oo, keegi teeb zero waste shopping’ut – täiega lahe, tahaks ka! Ja seejärel ostnud metallist kõrre, mingi laheda võrgust koti või T-särgi, millel on kiri „Zero waste”. Minu nullkuluteekond koosneb nii paljudest erinevatest teguritest, alustades sellest, millises ühiskonnas ma kasvanud olen, mis maailmajaost ma tulen, milline on olnud minevikus minu kodumaa poliitika, mis on mu vanemate taust…

Aga mis su taust on? Mis pagasiga sa sellele probleemile lähenesid?

Olen heaoluühiskonna laps. Kõik, kes on minust vanemad, räägivad mulle kogu aeg, et varem ei olnud seda ja teist või kolmandat poes müüa. Ja minu jaoks on siin nii suur kontrast, kui nad jutustavad oma mineviku valudest, aga võivad praegu endale absoluutselt kõike eluks vajalikku lubada. Näiteks keegi ütleb, et vanasti ei saanud poest kingi, ja nüüd ma näen, kuidas ta ostab endale iga kuu uue paari.

Kas tarbijalikkus oli sulle juba väiksena vastukarva või sa ei saanud sellest lihtsalt aru?

Kaheteistaastane ei oska maailma veel sellest perspektiivist vaadata. Küll aga olid mul noorena elule ootused, mis ei kätkenud asjade kokkukuhjamist. Minu jaoks on olnud tähtsad loodus, kogemused ja inimesena kasvamine. Näiteks ei istunud ma õhtuti pärast kooli internetis, vaid käisin metsas, rattaga sõitmas, pildistamas. Sai tehtud ka palju jalutuskäike teeäärtest prügi korjates. Olles teiste tarbimismentaliteedi tunnistajaks, kasvas minus aegamisi vastumeelsus. Elasin huvitavas piirkonnas, mille lähedal asus mahajäetud vana sõjaväelinnak, kuhu külaelanikud oma mööblit, mänguasju, riideid ja muud sellist kraami viisid. Seda oli kõrvaltvaatajana huvitav jälgida: ühel päeval on siin mingi vana diivan, järgmisel enam mitte. See oli nagu tasuta asjade pood keset metsa.

Igapäevaste mõtete või tegude mastaabis võiks nullkulu puhul olla tegemist olmeprobleemide lahendamisega, aga see kõlab nii masendavalt.

Kas sa osalesid ka ise selles asjade ringluses?

Mul ei olnud tol ajal otseselt midagi vaja. Kui kerida aega edasi punkti, kus ma kolisin omaette elama ja mul tekkis järsku tarvidus mõttetute olmeasjade järele, siis need loodusesse visatud diivanid said teise väärtuse. Sellest kasvas välja ressursitõhususe küsimus. Mulle tekitas iseseisvat elu alustades kõige rohkem meelehärmi asjaolu, et endale tuli prügikast osta. See oli minu jaoks väga kummaline kontseptsioon.

Mida sa siis selle asemel tegid?

Sellest hetkest, kui ma otsustasin, et ma ei taha endale koju prügikasti osta, hakkasin otsima erinevaid lahendusi selle idee elluviimiseks. Biojäätmed suunasin kompostimisse, kõik muu minimeerisin ja elimineerisin. Üsna kiiresti sai selgeks, et väga paljusid erinevaid tooteid on võimalik osta pakendivabalt või kasutatult või üldse laenata. Olmeprügist täielikult vabaneda pole muidugi võimalik. Kuigi maailmas on zero waster’eid, kes presenteerivad kogu oma prügi mingis väikeses purgis, siis see on tore sotsiaalmeediale omane turundusmüüt. Purgisüsteem ja selle kriteeriumid on vildakad ning minu hinnangul valed.

Kas sa teadsid tol ajal midagi nullkulust?

Ei, see ongi lahe, et ei teadnud. Kui mulle mingil hetkel sõnapaar zero waste kõrvu või silma jäi, siis sain aegamisi aru, et see olengi ju mina. Minu siis veel sõnastamata väärtused said mingisuguse kuju või sildi külge. Mul oli võimalik ennast kellegagi samastada. Aga see on olnud niivõrd lühike aeg – ma olen ainult neli aastat sellega tegelenud.

Kui sa nullkulust kuulsid, siis hakkasid kindlasti selle mõtteviisi ja praktikate kohta infot juurde otsima. Kui paljut sa sel ajal terminit mitte teades juba ise tegid ning kui palju oli sellist, mida sa alles avastasid?

Ma toon sulle ühe näite. Kui ma olin 16, siis ma otsustasin, et ma ei taha enam naiste konventsionaalseid hügieenitooteid kasutada, sest neid pidi ostma iga kuu. Kuna ümber neid ei töödelda, siis otsustasingi, et teen need endale ise, aga nii, et need oleksid ümbertöödeldavad, kuid samas odavad ja keskkonnasõbralikud – otsisin ideaalset toodet. Aga siin tekib huvitav kontrast, kuna selline toode pole uuenduslik. Kui rääkida ükskõik millise nõukaajal elanud vanema daamiga näiteks naiste hügieenitarvikutest, siis kõik olidki sellised.

Keskkonnaprobleemide lahendamine on ehitatud üles pisut vildakatele alustele. Suur osa vastutusest lasub tarbijal, kes peab prügi sorteerima ja eetilisemaid valikuid tegema, andmaks tootjale märku, et ta soovib pakendivabu tooteid. Siin tunduvad nii proportsionaalsus kui ka üldloogika paigast ära olevat. Tegelikult võiks ju olla vastupidi, et tootja pakub tarbijale võimalusi keskkonnasõbralikumate otsuste tegemiseks.

Näiteid on mõlemas suunas. On firmasid, kes astuvad ise selle esimese sammu, näiteks Eesti ettevõte Pillirookõrs, kes tuli välja kohaliku asendustootega ühekordsetele plastkõrtele. Mul on selles suhtes kahju, et see tundub väga tavatarbijaliku teemapüstitusena. Ma väga loodan ja ootan, et aktiivsemalt löövad kaasa ka ettevõtted ise. Muidugi mõjutavad seda protsessi ka riik ja MTÜd.

Kuidas saaks riik suunata oma kodanikke keskkonnasõbralikumaid otsuseid tegema?

Inimestel võtab tohutu palju aega, et uute asjadega harjuda. Eriti veel siis, kui pole kaanenägu, kes seletaks sulle, miks see konteiner seal on ja kuidas seda kasutada. Inimesed otsustavad teadmatusest teatud asju mitte teha. Gümnaasiumis ei õpetanud mulle keegi ei bioloogia- ega ühiskonnaõpetuse tunnis seda, kuidas prügi sorteerida. Praegu on see küll koolide õppekavas sees ja õpilased saavad loodetavasti tänapäeva ühiskonna ühe baasoskuse koolist kaasa, aga kõigil vanuses 25+ inimestel puuduvad vastavad teadmised, kui neid pole just näiteks tööl või tuttavate ringis sel teemal haritud. Lisaks levib palju erinevaid ja omavahel vastuolus sõnumeid. Isegi kui inimene otsustab, et ta võtab nüüd kätte ja hakkab prügi sorteerima, siis palju on eksitavat informatsiooni. Kui inimesel on kiire, siis ta tahab elada oma tavalist elu, mitte mõelda sellele, kas kohukesepaber käib paberikonteinerisse või mitte. Kui üks ütleb, et käib, aga teine, et mitte, siis siin pole mingit hariduslikku tulemust.

Milline äriline perspektiiv võiks nullkulu toodetel Eesti turul olla?

Turunišš on kindlasti olemas. Riias on näiteks kolm nullkulupoodi. Ma ei tea, kui kauaks need püsima jäävad, aga Eestis pole ühtegi. Ainus pakendivaba pood Pärnus sulges oma uksed. Pärnu polnud võib-olla kõige parem valik sellise poe avamiseks. Olen kritiseerinud oma blogis paar korda ka seda, et meil pole tarvis pakendivabu kaupluseid, vaid vaja on teha keskkonnasõbralikud tooted suurele tarbijaskonnale kättesaadavaks võimalikult pakendivabalt. Näiteks lähed Rimisse ning saad oma jahu, munad ja liha kätte nii nagu pakendivabast poest või turult.

Kas oled kunagi uurinud, kas suured poeketid oleksid millekski selliseks valmis? Mis neid praegu üldse takistab?

Käisin Londonis zero waste’i kokkusaamisel, kus üks naine kirjeldas, kuidas ta töötab suurte poekettidega, et nad müüksid rohkem tooteid dosaatorites. Viimane kord, kui ma rääkisin Eesti esimese pakendivaba poe Paljas Pala ühe asutajaga, soovis temagi teha edaspidi midagi suuremat kui mingi väikepood kuskil Karlovas või Telliskivis. Samas pole ma suhelnud kunagi mõne suure kaupluse sisseostjaga ega uurinud, kas neil on huvi kasvatada lahtiste toodete hulka poes.

Sa elad praegu Riias, enne seda elasid Londonis ja veel paar kuud tagasi Tartus. Kui sõltuv on pakendivabadus ümbritsevast keskkonnast – kas nullkuluelu on sama lihtne praktiseerida nii Londonis kui ka Kiruveres?

Mõtlesin Londonisse minnes, et mille ma sealt kõik eest leian, aga minu suureks üllatuseks on Eestis olukord palju parem. Riikide majanduslikud tasemed on loomulikult erinevad, mida näeb kõige paremini keskmise toidukorvi näitel. Lisaks oli mul Londoni supermarketites suuri raskusi, et leida puu- ja juurviljaletist kaupa, mis poleks pakendatud. Ma kardan, et see trend jõuab varsti ka siia. Muidugi on seal ka zero waste’i kauplusi, aga nende tootevalik on täpselt samasugune nagu siin Eestis. Võib-olla on seal lahedamad prügisorteerimissüsteemid või mõni huvitav kogukondlik ettevõtmine. Samas leidub selliseid asju ka Eestis. Mujal tundub rohi alati rohelisem olevat, aga see on silmapete.

Praktilises plaanis tundub nullkulu järgiv elustiil distantsilt ikkagi piisavalt keeruline, eriti kui läheduses pakendivaba poodi pole. Samas peaks see olema just lihtne ja stressivaba.

Stressivabadus võtabki selle minu jaoks kõige paremini kokku. Ma võin olla ükskõik mis maailma riigis või paigas ja saan ikkagi hakkama. See pole elustiil, mis vajab kindlasti pakendivaba kauplust või aeglase moe poodi käeulatuses. Zero waster’id tulevad üldiselt ka ilma nendeta toime. Näiteks Peterburis pole ühtegi sellist kauplust, aga minu hea sõbranna on seal juba kaks aastat väga edukalt pakendivabadust viljelenud. Probleem seisneb minu meelest selles, kui nullkulu nähakse ägeda trendina ja inimesed arvavad sellest tulenevalt, et nad peavad omama kõiki neidsamu lahedaid tooteid nagu üks Instagrami kuulsus teisel pool maakera, arvestamata absoluutselt sellega, mis maailmajaos, riigis või külas inimene tegelikult elab.

Kui inimesel on kiire, siis ta tahab elada oma tavalist elu, mitte mõelda sellele, kas kohukesepaber käib paberikonteinerisse või mitte.

Kui sina toodet valid, siis millest sa lähtud?

Ma soovin, et mu elu oleks lihtsam. Ma ei taha, et mingi asja omamine tekitaks minus lisapinget. Ma ei viitsi ju tegeleda nõudepesulappidele mõtlemisega. Kas meie elu on selleks, et muretseda mingite mõttetute olmeprobleemide pärast? Kui mul on võimalik, siis ma valin tooted, mis kestavad kaua, mida ma pean võimalikult harva uuesti ostma, parandama, ümber vahetama vms. Eelistan kohalikust materjalist valmistatud eetilisi kaupu. Ma tahan, et asi, mille ma lõpuks valin, oleks miljon korda parem kui selle konventsionaalne versioon. Võtame näiteks nõudepesukäsna, mida vahetatakse kord kuus. Kui sa pesed sellega, siis see eritab mikroplasti, see on toodetud teises maailma otsas, sa ei tea, kus või kes selle tegi, seda peab kogu aeg vahetama, seda pole võimalik ümber töödelda. Tegin ühe toote projektilahenduse, mis elimineeriks kõik need puudujäägid. Katsetasin Eestis kasvava käsnkõrvitsaga, millest saab valmistada nõudepesunuustiku, mis kestab pool aastat. Kui oled selle kasutamise lõpetanud, siis viskad selle kompostihunnikusse. See on odav, seda on võimalik Eestis kasvatada, sa ei pea seda kuidagi töötlema. Mulle kõlab see küll miljon korda paremini – see on hea nii sulle kui ka ümbritsevale keskkonnale.

Miljon korda parem, aga kas nullkulu pole mitte jõukama keskklassi privileeg?

See on stereotüüp, mis ei vasta tõele. Nullkulu viljelev eluviis saab olla kallim – ja sama kehtib muide ka veganluse puhul – ainult siis, kui sellel on trendi maik küljes. Kui räägimegi sellest, et inimesed tarbivad ühtesid ja samu asju, võtmata arvesse toodete päritolu. Muidugi ei suuda ma lubada endale õhukese rahakotiga tudengina seda, et ostan kõik oma asjad nullkulupoodidest. Peab olema kaval. Tihti müüakse ökopoodides ülebränditud toodangut tarbijale, kes mõtleb, et ta langetab häid valikuid, aga tegelikult ta ei tee seda. Mulle sattus kätte üks teadustöö, milles uuriti, kas inimesed, kes peavad ennast keskkonnasõbralikeks tarbijateks, ka tegelikult seda on. Selgus, et on väga suur tõenäosus, et see ei pruugi nii olla. Ökotooted on viimastel aastakümnetel (vähe)arenenud tootegrupp, mis on suunatud peaasjalikult keskkonnateadlikule tarbijale või isikutele, kes on huvitatud keskkonnasõbralikest valikutest. Ettevõtted on tegelenud mõne üksiku aspektiga, et pakkuda toodet sellisele sihtgrupile, võtmata arvesse kogu tootmisprotsessi ökoloogilist jalajälge. Paljud tooted võivad olla juba keskkonnasõbralikud ilma litsentsimärgise või täiustusteta. Ökotoodete puhul võib märgata tihti rohepesu. Harvad pole olukorrad, kus rohetarbija ostab ökotoote pähe kaugel maal valmistatud toote, kuigi kodumaine, mis end rohetootena ei reklaami, võib olla keskkonnasõbralikum. Kõige parem indikaator keskkonnasõbralikkuse hindamiseks on ikkagi rahakott. Mida väiksem on su sissetulek, seda suurem on tõenäosus, et ka sinu ökoloogiline jalajälg on väike.

Miks nullkulu kogukonnas annavad tooni naised? Kas kogukonnasiseselt toimuvad arutelud, mis meetoditega soolist tasakaalu parandada?

Enamik kaanenägusid on tõepoolest naised. Mitmed uuringud toovad välja, et sugude vahel on märgata erinevat suhtumist keskkonnaküsimustesse. Näiteks on naised tunduvalt altimad astuma oma igapäevaelus väikeseid samme keskkonnasõbralikkuse suunas, samas kui mehed soovivad tegeleda rohkem suurte probleemidega, hakates näiteks ettevõtjaks ja luues mõne keskkonnasäästliku toote.

Aga kas sa oled puutunud kokku meessoost zero waster’itega?

Jaa, mul on sõber Jerome Prantsusmaalt, kes on nüüd kaks aastat nullkuluga tegelenud. Tema mõtlebki nii, nagu ma just kirjeldasin – ta tahab tegeleda suurte asjadega. Oluline pole mitte see, millist hambaharja kasutad, vaid kuidas turustada seda tuhandetele ja miljonitele prantslastele. Sellest tulenevalt lõi ta oma kodulinnas zero waste’i organisatsiooni.

Kas sa tajud, et ka Eestis oleks mingit nullkuluorganisatsiooni või -algatust vaja?

Kindlasti on vaja. Kui vaadata praeguseid Eesti MTÜsid, kes tegelevad umbkaudu selliste teemadega, mis nullkulu mõttemaailmaga kattuvad, siis nad toimetavad väga omaette ja neil pole ühtset mõtlemist. Veganluse näitel on meil mitu erinevat loomade õigusi kaitsvat MTÜd, kuid kas poleks mõjusam, kui neid oleks üks? Kas näiteks Nähtamatud Loomad peaks tegelema keskkonnasõbraliku aktivismiga? Veganlus ja keskkonnateemad on ju vägagi omavahel seotud.

Kas sa pead ennast ise sel teemal aktivistiks? Kas soovid olla mingites gruppides arvamusliider, kes jagab pakendivaba elu kohta infot?

Ma soovin teha aeglast aktivismi ja näen ennast kahes rollis. Üks on see, kes askeldab blogis, ja teine see, kellel on pere, sõbrad, oma tegemised. Ma ei taha olla mingites seltskondades selline nina-püsti-targutaja, kes ütleb, kuidas sa pead oma jooki tellima. Mul on olnud sellega oma halvad kogemused, millest üritan üle saada.

Nii veganlus kui ka feminism on väga kogukondlikud tegevused. Kirjelda nullkulukogukonda Eestis. Kui suur see on? Kuidas see kogukond praktikas funktsioneerib? Kes sinna kuuluvad?

Sellist kogukonda praktiliselt ei ole. Ma loodan, et kui Eestisse naasen, siis ma suudan seda kuidagi kasvatada, sest kogukonna olemasolu on nii-nii oluline. Praegu on see veel väga virtuaalne. Näiteks pakendivaba poodlemise Facebooki grupis on kuskil 2500 inimest. Tartusse tegin zero waste’i grupi, kus on alla 200 liikme. Eks nende gruppidega ongi see, et palju on huvilisi, kes võtavad rahulikult – see ongi selline aeglane kulgemine. Inimesed ei taha endale ju igasuguseid silte külge panna. Minu blogi lugejaskond jääb näiteks alla 10 000.

Mis eesmärgiga sa seda blogi pead või kas sa lihtsalt kulged ka selles?

Kui aus olla, siis mul on üsna ükskõik sellest blogist. Mina ju näen asja nii, et istun oma laua taha ja saan oma mõtteid lahti kirjutada ja justkui iseendale aru anda. Aga kuna ma ei kirjuta blogis ainult endale, siis pean presenteerima seda nii, et keegi, kes ei ole mina, saaks adekvaatselt aru, mida ma mõtlen või kuhu ma kulgemas olen.

Kas sul on selle blogi olemasolu tõttu mõnikord ka tunne, et sulle kehtivad kõrgemad standardid?

Mind tohutult häirib, et Eestis on praegu ainult üks nullkulublogi, aga inimesed on nii erinevad. Nullkulu esindavaid nägusid võib olla tuhandeid või miljoneid. Ma pean seetõttu liiga palju mõtlema, mida ma ütlen või kirjutan. Kindlasti ei soovi ma olla mingi kaanenägu. Sel põhjusel pole mul blogis ka endast pilte.

Kas sellel liikumisel oleks vaja nägu?

Kindlasti aitaks kaanenägu seda ideed paremini müüa. Ma üritan ikka survestada sõpru, kellele meeldivad nullkuluelu ning kirjutamine või videopäeviku pidamine, et tehke ja näidake ka – olge see nägu!

Praegu toimub suur osa nullkuluelust Instagrami või YouTube’i vahendusel, kust saab nippe ja toetust. Samas aitab see kindlasti kaasa trendistumisele. Kui palju on nullkulu kokkuvõttes trend, mis levib tänu ägedatele piltidele Instagramis, kuid mille maailmavaatelist väärtust hinnatakse selle võrra vähem? Miks sa ise lisaks blogile Instagrami konto lõid?

Zero waste’i liikumine ühes üleüldise keskkonnateadliku mõtteviisiga on kasvav trend kogu maailmas. Seda nii laheda moevoolu kui ka tõsise teemapüstitusena. Mina ei tee seda kindlasti selleks, et olla trendikas noor naine. Seda ma tunnen ka, et ma ei taha oma tegemistega internetti jääda. See tundub vale.

Kuidas võiks internetiväline kohalolu välja näha?

Mulle näiteks tohutult meeldib, kui ma käin töötubasid tegemas või reaalselt inimestega vestlemas. See on kõige inimlikum ja mõjusam tööriist. See on parem kui kirjutada merepostikirju, mille puhul ei tea kunagi, kes ja millest sinu sõnumis üldse kinni haarab. See on internetis olemise pahupool. Keegi võõras võib tõlgendada seda vabalt noorte valgete naiste uue ärevushäire või plastifoobiana, mida iseloomustab pidev vastandumine ja kritiseerimine, soovimata vaadata tervikut.

Kas seda nähakse siis ärevushäirena?

Oma blogi näitel olen vaid mõnel üksikul puhul tähele pannud kellegi sõnavõttu, mis seab kahtluse alla zero waste’i liikumise tavatarbijate seas. Need, kes sellest üldse aru ei saa, ei ole huvitatud ka arutelu alustamisest, vaid otsustavad näpuga näitamise kasuks.

Kas sa usud, et nullkulu võiks muutuda kunagi maailmas normiks?

Zero waste kui disainiprintsiip muutub kindlasti olulisemaks kui kunagi varem. Keskkonnahoiualased seadused karmistuvad, inimesed saavad teadlikemateks tarbijateks, ettevõtted muudavad oma suhtumist ja ka ärimudelit. Kas nimetada seda nullkuluks või mitte, aga fakt on see, et maailm liigub nende põhimõtete suunas.