Olgu kõne all sõda, kliimamuutused või terrorism – nali on nende kõigi puhul omal kohal, aidates kergendada meelt, tõsta moraali ning paljastada võimu variserlikkust ja ahnust.

Märtsi esimeses pooles arvuti taga istudes ei julge küll kindel olla, et naljakuu aprill, kui lugu on otsaga trükki jõudnud, kuigi naljakas tuleb. Või kas trükipress asub siis veel üldse tuttaval territooriumil või samas maailma ajaloo epohhis.

Ent inimsaatuse kontekstis on just raskematel hetkedel vaja hädasti huumorit mingigi kergenduse ja leevenduse, aga võib-olla ka väljapääsu leidmiseks. Sõjahuumor on olnud alati oluline sõdurite ja tagala moraali hoidmisel. Ehk pidasime lõputule nõukogude ajalegi vastu, kaotamata võimet sobival hetkel revolutsiooni panustada, just tänu tollastele anekdootidele. Raskete teemade – olgu nendeks sõda, kliimamuutus või terrorism – naljaga käsitlemine on ülioluline, sest nalja keskmes olev ootamatus pelgalt ei kergenda meelt, vaid avab ka uusi perspektiive, mida nürilt ja kurnatult kannatades lihtsalt ei näe. Paistab, et anekdoodiloojatest pole puudust tekkimas, vähemalt mitte Venemaal, kus repressiivne võim on sundinud alati väljendama oma suhtumist nii kavalasti, et vastalisest mõttest saab anekdoot.

Venemaal üha sagedasemaks muutuvad protestid võivad küll lõppeda osalejate jaoks ääretult kehvasti, ent huumori levik õõnestab pikkamööda ka süsteeme. Inimesed, kes ei taha leppida kujuneva vastuvõetamatu tulevikuga, pöörduvad nii anekdootide kui ka performatiivsete vastupanuvormide poole. Venemaal on püütud vältida massimiitingutele kehtestatud piiranguid ühe-inimese-protestidega, mille eriti laia kõlapinna saavutanud näide on hiljuti sõjavastase plakatiga „Vremjasse” ilmunud Marina Ovsjannikova. Kui aga jalga „Vremja” stuudio ukse vahele ei saa, võib kasutada ka Photoshopi, et võimu ümbritsevast turvamüürist läbi murda. Mõne aasta eest ilmus nimelt Facebooki pilt Kremli arsenali nurgatornist, kust kaks naist olid riputanud alla loosungi „Meie rahvuslik idee – feminism”. Võimudega tekkis suurem jagelemine teemal, kas võltsprotest, kui see on piisavalt kaua üleval, et seda näeksid paljud silmad, kujutab endast „päris” protesti või mitte. Igal juhul on pilt kahest tolmumantlis ja suitsuküünlaga naisest võimu kantsis oma vaimukusega võimu tõsist palet õõnestav ning selle ümber kerkinud kohu näitab võimu haavatavust ja mannetust.

Ehkki Suurbritannia protestiseadusandlus ei võimalda päris Venemaaga sarnast suukorvistamist, seisid sealsed keskkonnaprotestijad möödunud aastal silmitsi võimaliku terrorismisildiga, kui siseminister Priti Patel püüdis tulevikuohtude kohalolu teadvustavat organisatsiooni Extinction Rebellion (XR) kriminaliseerida. Seepeale tunglesid ontlikud ja seaduskuulekad protestijad kohalike politseijaoskondade ümber, tunnistades end süüdi „globaalse kliimamuutuse vastu konspireerimises”, „terrorirühmituse T-särkide pesemises” ja „retsenseeritud teaduspropaganda levitamises”. Repressioonikatsete naeruvääristamine neid justkui tõsiselt võttes on taktika, mis õõnestab võimu jalgealust.

Võimu palge väänamine

Samas võtab totalitaarse – aga vahel ka suhteliselt demokraatliku – võimu esindaja nalja muidugi tõsiselt. Kui Ukraina sõja algul rammis Iirimaal läbi Vene saatkonna väravate kirikutooteid vedanud veoauto, vastas saatkond ametliku teadaandega, et „ükski mõistlik inimene ei saa toetada sellist arulagedat ja barbaarset tegu”. Lugematud kommentaatorid juhtisid seepeale Twitteris tähelepanu, et tegemist on lihtsalt „spetsiaalse tagurdamisoperatsiooni” ja „vabastamisoperatsiooniga, millega hoida ära teiste veoautode rünnakut”. Tõstes nii esile võimu reaalsusloome totrust, väänatakse võimu pale päevavalguse poole, mis murendab seda valgustkartvat nähtust ja kõrvetab seda õhemaks.

Nalja keskmes olev ootamatus pelgalt ei kergenda meelt, vaid avab ka uusi perspektiive, mida nürilt ja kurnatult kannatades lihtsalt ei näe.

Ka Austraalia huumorikanali The Juice Media ausate valitsusreklaamide sari „Honest Government Ads” koorib pealtnäha tõsimeelse halastamatusega valitsuse pullikakalt seda varjavad kihid ja kirjeldab soojalt fossiilkütuseid soosiva valitsuse pingutusi kliimamuutuste vältimiseks: „Me tõotame korvata oma süsinikuheitmed – tehnoloogiaga, mis ei tööta või mida ei ole veel olemas […], või siis tõotame vähemalt vähendada emissioone. Kas me teeme seda? Jumal küll, muidugi mitte! Rahastame selle asemel fossiilkütusetööstust 11 miljoni Austraalia dollariga minutis. Ja seepärast ongi nii suur erinevus lubaduste ja selle vahel, kus me peaksime praeguseks olema. Aga sellest me mõistagi ei räägi, sest sellega kaasneks keerukas protsess, mida nimetatakse „aus olemiseks”. Seda me endale lubada ei saa.”

Huumor ei paljasta ainult võimurite ahnust, valelikkust ja kontrolliiha. Sellega saab välja joonistada ka meie endi väikluse, enesekesksuse ja võimetuse näha asju selgelt, ammugi veel süvitsi. Tragikomöödia – või pigem koomilise tragöödia – „Ära vaata üles!” lõpus ronib presidendi poeg, kohver näpus, hävitatud maailmas välja hoone rusude alt. Leidnud telefoni, filmib ta põleva maastiku taustal selfivideo järgmiste sõnadega: „Kuis teil kõigil läheb, mh? Ma olen viimane inimene Maa peal! Kõik on täiega perses! Ärge unustage siis kanalit tellida ja laikida!”

Üleolek ja hingamisruum

Huumor tekitab ka üleolekutunde. Ukraina sõja alguses levis ilmselt kõige kiiremini info kõigutamatutest piirivalvuritest, kes isegi Vene sõjalaeva kahuritoru ees agressorid otse väga pikalt saatsid. Mõkolajivi oblasti kuberner Vitali Kim teatab ühes oma postituses lustaka trotsiga, et riik, mille vapil on kana (vihje Vene vapi kahepäisele kotkale), ei saa võita iial riiki, mille vapil on nuga (vihje Ukraina vapi kolmhargile). Ukraina meemijõudude Vene agressioonile vilistavate postituste hulka kuulub ka plakat Venemaalt lahkunud suurkorporatsioonide uute nimedega Amazoffist ja Stopifyst kuni eBye ja Neinekenini.

Tuntud korporatsioonide logod, mis on siinkohal hoopis õigete eesmärkide teenistuses tööle pandud, aitavad edastada sõnumeid ka keskkonnarindel. Logode taha peidetud kahjulikku keskkonna- ja sotsiaalset mõju on toodud avalikkuse ette näiteks PETA teadlikkuse tõstmise kampaaniaga „Murder King” või eelmisel aastal XRi blokeeritud Amazoni ladude protestiks moondatud logoga Amazon Crime. Tõtt-öelda ei suudagi satiir kõiki inimkonna lõhesid ületada, vaid, vastupidi, võib neid koguni süvendada. Ent rahuldus, mida pakub võimalus osutada mõne vaate variserlikkusele, tundub olevat seda väärt. Nali teeb seda tõhusamalt kui pikad nördinud artiklid. Heaks näiteks on meem, kus Ukraina sõdur plahvatuste taustal õhuväge appi palub ja saab rahvusvahelise toena vastuseks väikelennuki, mille sabas lehvib silt „Te olete väga tublid!”.

Nali ja iroonia aitavad hetkeks hinge tõmmata. Sõja varjus avaldatud ja praktiliselt tähelepanuta jäänud Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu viimase raporti traagilisi noote mahendab pisut Ameerika huumorikanali The Onion TikToki video vormis kirjeldus raportist kui „südamlikust jumalagajätukirjast inimkonnale”. Entusiastlikult soovitatakse mäletada häid aegu, sest teha pole enam nagunii midagi. Huumor annab olukorrale pahupidise jõu ja paneb ehk mõne itsitaja korra ka kaasa mõtlema. Nõnda jagab kanal kliimaraporti katastroofi ennustavate tõdemuste taustal rõõmusõnumit, et inimkonna salaplaan imperaatorpingviinid planeeti kuumutades maha tappa kulgeb plaanikohaselt.

Vahel saavad aga looduse sõnumid mõnes naljas sujuvalt kokku poliitiliste sõnumitega nagu järgmises nõukogudeaegses anekdoodis.

Mees helistab KGBsse ja teatab, et tal lendas papagoi ära.

„Mis see meie asi on?” küsib ametnik.

„Ma tahtsin teile ainult öelda, et ma ei jaga tema poliitilist maailmavaadet.”

Aet Annist on antropoloog, kes on uurinud, kuidas peegelduvad ühiskondlikud vastuolud noorte käitumises, ning otsinud kogukonda keskusküladest ja sotsialismijärgsusest ning põhjuseid selle puudumisele. Praegu tegeleb ta esmajärjekorras keskkonna- ja kliimaaktivismi ning selle uurimisega nii Eestis kui ka Inglismaal.