Kui asüülitaotluse põhjuseks on sõja asemel üleujutus, põud või maastikupõleng, võib taotlus rahuldamata jääda, sest iga hädaolukord ei taga seaduse silmis sugugi rahvusvahelist kaitset. Keskkonnapagulased kogevad süsteemset diskrimineerimist paraku nii piiripunktis kui ka kodumaal.

Sõda on Ukraina põgenikke veebruarist saati mööda ilma laiali paisanud. Globaalne välispagulaste arv on kasvanud sellega umbes 4,5 miljoni võrra, jõudes 90 miljoni kanti. Nii kaadrid surmast ja hävingust, vaevu püsti seisvatest majadest ja kaosest kui ka oht, mida jätkuv vägivald endast kujutab, loovad tingimused, mille puhul aitamine on enesestmõistetav. Aitamisvalmidus on levinud laialt isegi riikides, mis vaid seitsme aasta – ja mõnel pool paari kuugi – eest püstitasid oma piiridele surmavaid lõiketraate. Loodetavasti on hoolivuse taga valdavalt ühene arusaam pooleliolevast konfliktist kui põhjendamatust agressioonist.

Sarnane ühemõttelisus abi andmisel peaks siiski iseloomustama iga olukorda, kus tegemist on kodudest ilma jäänud, mastaapse kataklüsmi haardesse sattunud inimestega. Nii see paraku ei ole – headust torpedeerivad nii rassism kui ka ksenofoobia, aga ka seadusandlus, mis ei defineeri kõiki hädaolukordi sugugi sama selgelt ja ainuvõimalikult. Üks näide segasest seadusandlusest ja ükskõiksusest kannatuste suhtes on keskkonnapõgenike olukord. Ametlikult ei ole suudetud seda veel ühemõtteliselt määratleda ja seda ei tajuta ka põhjusena, mis tekitaks kõikehõlmavat kaastunnet. Kummatigi jäetakse näiteks loodustulekahjudes hävinud kodud sageli maha igaveseks; piirkonnad, kus uputused ja neist põhjustatud maalihked on infrastruktuuri purustanud, pole tihti enam elatavad, eriti kui tegemist on vaesemate regioonidega.

Ukrainalgi on väga valulik kogemus inimesi lõplikult kodudest lahkuma sundinud keskkonnakriisiga ajast, kui Tšornobõli tuumajaama plahvatuse tagajärjel pidi elamiskõlbmatuks muutunud piirkonnast pagema üle 100 000 elaniku. Toonane katastroof oli muidugi otseselt inimese teo tagajärg. Keskkonnakatastroofid üle ilma, eriti piirkondades, mis jäävad meist kaugele, tunduvad olevat liiga kaudselt meie eluviisi ja tegevusega seotud, et nende eest vastutust võtta. Ometi on üha sagedasemad ja suureneva intensiivsusega tormid, üleujutused, põuad ja tulekahjud ammu ennustatud ning negatiivseimaidki prognoose löönud tagajärg, mis on tingitud temperatuuri globaalsest tõusust.

Ebavõrdsusi põlistavad katastroofid

Paljud konfliktidki on kasvanud välja sellisest pinnasest, klimaatilise mullistuse ja geopoliitilise rahutuse kombinatsioonist. Ent kui konfliktidele jalgu jäänud inimesed saavad pagulasteks sunnituna vähemalt viidata konkreetsele vägivallale, mis neid ohustab, siis kliimapaguluse puhul on vägivald sõnastamiseks liiga kaudne. Kuidas kirjutada asüülitaotlusse vägivalla allikana globaalne kolonialism ja kapitalism? Keskkonna hävitamine on paljude tootjate puhul sageli täiesti teadlik valik, pealegi selline, mida varjatakse; mille kohta ajatakse reaalsust moonutavat udu, mis ei erine isegi eriti sellest, mida kuuleme praegu Vene propagandaeetrist. Selle tagajärgedest vallanduvat võib olla raskem vägivallaks, tagakiusamiseks või konfliktiks tunnistada. Ohu eest pagejate ja ohvrite seisukohalt on see siiski üsna tühi semantiline probleem.

Kui konfliktidele jalgu jäänud inimesed saavad pagulasteks sunnituna vähemalt viidata konkreetsele vägivallale, mis neid ohustab, siis kliimapaguluse puhul on vägivald sõnastamiseks liiga kaudne.

Asüüli puhul on eelduseks riigipiiri ületamine. Enamik keskkonnapõgenikke on aga sisemigrandid. Kui 2017. aastal hävitas viienda kategooria orkaan Irma üle 90% Barbuda saare infrastruktuurist ja taimestikust, evakueeriti kogu elanikkond Antiguale, väikese Kariibi mere riigi Antigua ja Barbuda suuremale, vähem räsida saanud saarele. Tegemist ei olnud sugugi läbinisti vabatahtliku pagemisega – kohalikud olid valmis koobastes tormi möödumist ootama, ent ametnikkond sundis neid kuudeks lahkuma, jättes perede lemmikloomad ja karjad saatuse hoolde ning lastes kahjustada saanud elamutel lootusetult läbi mädaneda.

Ehkki nüüdseks on infrastruktuur ja paljud elamud taastatud, näitlikustab neil saarekestel toimunu paljude keskkonnakatastroofide iseloomulikke tagajärgi, mille käigus muudetakse omandisuhteid nii, et kaotajateks jäävad kõige kehvemas olukorras olijad. Naomi Klein on nimetanud selle fenomeni „katastroofikapitalismiks”[1]. Just keset keskkonnakatastroofi toimuv tõsine kollaps pakub ideaalseid tingimusi selleks, et valitsused saaksid õigustada kapitaalseid ümberkujundusi. Barbudal näiteks asuti katastroofi kannul ehitama erafirmade huvides uut suurt lennujaama, ehkki vanad toimisid endiselt. Ehituse tõttu kaotasid kohalikud elanikud juurdepääsu maadele, mida nad olid kasutanud seni jahipidamiseks ja karjakasvatuseks.

Inimlikkusest ilma jäetud kliimapõgenikud

Teemat on käsitletud põhjalikumalt seoses orkaan Katrinaga. See erakordset hävingut külvanud 2005. aasta maru tabas eriti rängalt New Orleansi, Louisiana osariigi suurimat linna. Tormi järel jäi teadmata kadunuks tuhandeid, hukkus ligi 2000; vähemalt veerand miljonit elanikku jäi koduta. Ehkki sündmuste vallandajaks oli orkaan, muutis just ühiskondlik mõõde – hoolimatus ja ebavõrdsus – õnnetuse eriti hukutavaks ja pikaajaliseks. Esiteks põhjustas suure osa kahjust ja hukkudest asjaolu, et vastu ei suutnud pidada USA armee inseneride ehitatud tammid – kriitikute hinnangul üle jala ellu viidud töö. Teiseks puudus föderaalvalitsusel igasugune huvi toetada kodudest ilma jäänud vaesemat elanikkonda tagasipöördumisel. Katrina järel, nagu osutab Naomi Klein, sõlmis riik lepingud erafirmadega, mis pidid võtma üle seni riigi pakutud teenused. Tulemuseks oli erasektori huvide edendamine ja avaliku sektori lammutamine. Vaesem elanikkond tõrjuti piirkonnast minema ja kogukondade tegelikud katastroofijärgsed vajadused muudeti nähtamatuks. Selle tulemuseks on kaotatud elud, pered, kogukonnad. Õnnetuse järel aastateks vagunelamutesse elama pandud inimeste eluolu võib vaevalt kuidagi normaalseks pidada, ent kui niisugusesse olukorda sattunud on mööda riiki laiali valgunud, pole nende probleemi ühine algläte enam nähtav. Kuidas seda veel nimetada kui mitte tagakiusamiseks ja sisuliselt ka kaudseks vägivallaks omaenda riigi käe läbi, mis peaks pakkuma kannatajatele õigust pagulasstaatusele?

Ja mida teha siis, kui terve riik on keskkonnakatastroofi tagajärjel põlvili ega suuda kaitsta kedagi, kes on hädas? Kui oma riigi territoorium on lainete alla mattumas? Paljude Vaikse ookeani saarte elanikud on sunnitud ahenevale kuivale maale üha tihedamalt elama mahtuma, samal ajal täidab nende kaeve soolvesi ja surnud uhutakse kalmistutelt merre. Ent ka neid ei võta näiteks rikas naaber Austraalia avasüli ja osavõtlikult vastu.

2020. aastal sõnastas ÜRO viimaks kliimamuutusega seotud kaitse vajaduse: inimesi ei tohi saata tagasi riikidesse, kus nende elu võib olla ohus kliimakriisi tõttu. See, kas otsuse tagajärjel midagi ka tegelikult muutub või kui tähendusrikas see võiks olla olukorras, kus näiteks kliimapagulaste arv mitmekordistub, on üsna ebaselge. Pigem võib kahtlustada, et seni, kuni puudub arukas ja hooliv viis probleemiga tegelemiseks, on tõenäoline, et lahendused on karistavad. Või lausa vägivaldsed, sedamööda, kuidas rullitakse lahti uued lõiketraadikerad ning seletatakse olematuks kliima- ja keskkonnapõgenike inimlikkus.

[1] Klein, N. 2007. The shock doctrine: The rise of disaster capitalism.

Aet Annist on antropoloog, kes on uurinud, kuidas peegelduvad ühiskondlikud vastuolud noorte käitumises, ning otsinud kogukonda keskusküladest ja sotsialismijärgsusest ning põhjuseid selle puudumisele. Praegu tegeleb ta esmajärjekorras keskkonna- ja kliimaaktivismi ning selle uurimisega nii Eestis kui ka Inglismaal.