Ajakirjandus ei saa jätkata süüdimatult tulevikust rääkimist, justkui seal ei terendaks keskkonna- ja kliimakriis. Ei piisa sellest, kui neid teemasid käsitletakse erisaadetes või lehelisades. Meedia keskpõrand peab muutuma.

Ajakirjandus on paljudele side maailmaga – sellega, mis jääb nende haardeulatusest, elukogemusest, igapäevahorisondist väljapoole. See on seos reaalsusega, mis muidu inimeste silmapiirile ei jõua, sealhulgas kõlavad lood neist või neilt, kelle häält pole muidu kuulda, sest see on kaugel või muul moel vaikne, kostes vaevu ühiskonna äärealadelt või kõneledes meile mõistetamatus keeles, nagu seda teeb loodus. Ajakirjandus on tihti ainus pikksilm, mille kaudu näeb igapäevaelus hoomamatut, aga veel olulisem roll on sel selle valgustamises, mis alles kumab kauguses.

Hea ajakirjandus suudab nähtamatut ja hääletut pinnavirvenduste all peituvat olevikku ja tõenäolist tegelikkust ka Eestis väga hästi edastada ning meie uuriva ja eksperimenteeriva ajakirjanduse üle saab tihti uhkustki tunda. Sageli on aga vaateväljalt kõrvale jääva, ent määrava tähtsusega reaalsuse tutvustamise ülesanne tõrjutud erisaadetesse, lehelisadesse, spetsiaalsesse nišši, mille leiab vaid see, kes (juba) otsib.

Samal ajal on kõige hõlpsamini kättesaadav, kõige enam pinnal üks teine ajakirjandus, mis esindab häälekat ja võimukat Eestit. Eitamata sellegi tähtsust, tundub, et proportsioonid on paigast ära. Nädalalõpu jutusaadete üksluisus ning igavate, iseennast kordavate ja stiiligi poolest ühekülgsete arvamuskülgede täide valgustab üht kitsast nurka ja vaadet, millel on niigi ühisruumis kole palju laiutamisvõimalusi: ressursi- ja edukeskne hoiak, autousku Eesti mured, kliima- ja keskkonnateadmisteta käsitlus majandusest ja tulevikust. Adekvaatsete põhjendustega seoste loomine ajas ja ruumis ei kipu nendesse avalikku areeni täitvatesse seisukohavõttudesse mahtuma. 

Sinna ei jagu sageli ka sõnumikandja eneserefleksiooni ehk ei võimet mõista enese rolli ja positsiooni ega ka suutlikkust hoomata enda privileegide tähendust ja mõju sellele, millest ja kuidas räägitakse. Säärane ajakirjandus on kohati väga tugevalt kinni ajastus, millest me oleme justkui üha kaugemale liikunud, ent mille kollid on kirjutajatele ja rääkijatele endiselt ülimalt aktuaalsed. Ent paralleelselt sellega, et isegi 30 aastat pärast laiba lagunemist kardetakse igas ebavõrdsuskriitikas, ühisvara haldamise katses, keskkonda kaitsvas koosmõttes redutavat plaani taastada Nõukogude kord, jääb sääraste kinnisideede varju suhe tulevikuga.

Järeleaitamistunnid täiskasvanutele

Sedamööda, kuidas teadus liigub äärealadelt keskele, jääb vähemaks neid hääli, mis püüavad endiselt musta valgeks ja nüüdseks maailma paljusid piirkondi juba rängalt tabanud looduskatastroofe kliimaga mitteseotuks rääkida. Süsinikuheitmete ja ekstreemsete kliimanähtuste seotust uuriv teadusharu (attribution science) areneb kiiresti; kliimamuutuste mõju tõsidust elu alalhoidvatele taristutele, toiduturvalisusele ja riskidele ennustatakse üha kindlamas kõneviisis. Ajakirjandus peab jõudma väga kiiresti järele arenevale teadusele ja õppima aitama ka neid, kes on jälginud seni vaid ajakirjanduse keskpõrandat, kus ei suudeta ikka veel kõiki eluvaldkondi mõjutavast teemast kohaselt kõneleda.

Kahtlemata eelistab osa lugejaskonnast seda, et ei pea elu ja suhteid uue pilguga üle vaatama sundivaid kriipivaid mõtteid mõtlema, ja läheb kaasa teadust diskrediteerida püüdvate arvamusavaldajatega.

Mida kauem jagub eetriaega teaduse eirajatele, seda aeglasemalt pidurdub hävitav süsteem. Iga kraadi murdosa globaalset temperatuuritõusu toob suurema tõenäosusega kaasa rängad mõjud. Ehkki kahtlemata eelistab osa lugejaskonnast seda, et ei pea elu ja suhteid uue pilguga üle vaatama sundivaid kriipivaid mõtteid mõtlema, ja läheb kaasa teadust diskrediteerida püüdvate arvamusavaldajatega. Ohtlik on see, et sellise suundumusega avalikkus ei pruugi tahta suhestuda tulevikuga, mis erineb päris silmatorkavalt kirjeldatavast jätkuvast heaolust. Just selliseid tulevikuoskusi on aga praegu üha pakilisemalt vaja. Ajakirjandusel on suur vastutus pakkuda täiskasvanutele järeleaitamistunde.

Ajakirjandus ei saa jätkata süüdimatult tulevikust rääkimist, justkui seal ei terendaks keskkonna- ja kliimakriis. Justkui Eesti eksisteeriks mingil teisel planeedil või teises ajas või lausa alternatiivses reaalsuses, justkui iga majanduskasvu protsendiga ei kaasneks süsinikuheitmete hulga suurenemine. Kuna seda pole suudetud seni avaliku areeni keskmesse lasta, oleme nüüdseks olukorras, kus peame täiskasvanute kiire järeleaitamise kõrvalt õpetama koolides mitte lihtsalt kliimamuutuste mehhanisme ja inimeste rolli nendes, vaid ka nendega kohanemist ja praktilisi nippe, kuidas tulla toime üleujutuste, jätkuvate kuumalainete, tormide ja metsapõlengute korral.

Praeguses olukorras peab ajakirjandus omandama kiiresti rea olulisi oskusi. Esiteks tulevikupädevused, mis võimaldaksid adekvaatselt hinnata, milline käest lastud tulevikuprognoos on kõige tõenäolisem ja mis suunad on vähetõenäolised, oma realistlikkuses ükssarviklikult küsitavad või kellegi huvides uuele ummikteele juhtivad. Teiseks oskus siduda igapäeva ja teadust – see poleks pidanud kunagi eksisteerima eraldatuna „teadusajakirjanduses”, „teaduslehekülgedel” vms justkui päriseluga seostamatutes või ainult tõsistesse nohikutesse puutuvates paikades. Teadus on põhjus, miks meie telefonid töötavad, miks röntgeniülesvõte näitab, mis on juhtunud inimese luudega, miks viljakusravi on üldse võimalik, miks lennukid taevas püsivad. Ajakirjandus peab suutma seletada teaduse toimemehhanisme, sealhulgas osutama, mida tähendab see, et teadus on olemuselt avatud, valmis küsima küsimusi mis tahes pealtnäha etableerunud tõdede kohta. Kas see tähendab, et võime võtta rahumeeli riske, mille kohta enamik teadlasi ütleb, et need on väga suured?

Oskus esitada keerulisi küsimusi

Kolmandaks peab ajakirjandus suutma rääkida ära need lood, mis on praegu rääkimata jäänud: lood tehtud vigadest, mis aitaksid ehk mõista, mis ja miks on praeguse suuna põhjused, ja lood kaotatud tulevikest, mis näitaksid, mis on nende vigade reaalsed inimlikud tagajärjed. On väga palju kliima- ja keskkonnateemalisi küsimusi, mida ei peaks enam küsima pimedas ja teki all ehk ajakirjanduslikes nurgatagustes, vaid avalikult, igas vähegi asjasse puutuvas intervjuus, igas vähegi asjakohases arutelus. 

On väga palju kliima- ja keskkonnateemalisi küsimusi, mida ei peaks enam küsima pimedas ja teki all ehk ajakirjanduslikes nurgatagustes, vaid avalikult, igas vähegi asjasse puutuvas intervjuus, igas vähegi asjakohases arutelus.

Mis on majanduskasvu hind? Kuhu inimesed lähevad, kui kliima muudab mingi piirkonna elamiskõlbmatuks? Miks pole näiteks võimalik enam Etioopias karja kasvatada? Milliseid eetilisi küsimusi peaksime endalt sellises olukorras küsima või kas oleme ehk Eestis, kus süsinikuheitmete kogus on inimese kohta üle 50 korra suurem kui sealsamas Etioopias, vabastatud igasugusest vastutustundest? Kas tuleks tunda uhkust, et Eestis on süsinikuheitmete hulk langenud 1990. aastaga võrreldes 70%, või peaks ajakirjanik sellise jutu peale küsima, kuivõrd oli Eesti valik see, et Nõukogude Liidu kollapsiga kadus siit kiiresti suurtööstus, ja osutama, et meie enda panus emissioonide vähendamisse tarkade majanduslike valikutega on olnud üsna napp ja kohati rohepestud? Kas saab näidata näpuga Hiinale kui enim süsinikuheitmeid tekitavale riigile (mis tegelikult jõudis heitmete poolest inimese kohta äsja Eestile järele), kui Hiina on jätkuvalt „maailma tehas”, mis toodab globaalsele tarbijale rohkem kui kahe ja veerandi triljoni väärtuses tarbeesemeid? Selle riigiga toimuv võiks tekitada ka küsimuse, kas kapitalism on ikka see, mis garanteerib demokraatia, emantsipatsiooni ja isikuvabadused, või sõltuvad need hoopis millestki muust?

Ajakirjandus ei peaks ilmselt kliimakriisi kartma – tööd jagub. See, et kriis rullub lahti osalt ka põhjusel, et selle tööga on nii hilja peale jäädud, olgu iga väljaande ja ajakirjaniku südametunnistusel. Nad ei pea jagama selgitusi ainult lugejatele, vaid ka omaenda lastele, kelle teadmised on neist kaugel ees. Seal, kuhu oleksime pidanud jõudma juba vähemalt 30 aastat tagasi. Siis, kui kogu seda teemat lasti defineerima need, kes on veel praegugi valmis uusi kaevandusi avama. Siis, kui oleks saanud veel midagi suuremate kahjudeta ära teha.

Aet Annist on antropoloog, kes on uurinud, kuidas peegelduvad ühiskondlikud vastuolud noorte käitumises ning otsinud kogukonda keskusküladest ja sotsialismijärgsusest ning põhjuseid selle puudumisele. Praegu tegeleb ta esmajärjekorras keskkonna- ja kliimaaktivismi ning selle uurimisega nii Eestis kui ka Inglismaal.