Tänapäeva inimest ei ohusta mitte teadmiste puudus, vaid nende üleküllus. Ülekülluse tekitamisega näevad sageli vaeva terved tööstusharud, mille elujõulisus sõltub nende suutlikkusest manipuleerida uute teadmiste loomist ja summutada ebameeldivate faktide levikut.

Eesti rahva suhe perioodika kaudu maailma kohta vahendatud teadmistega sai alguse 216 aastat tagasi Tarto maa rahwa Näddali-Lehe 1. märtsiga tähistatud numbrist. Nagu ajastule kohane, oli nädalalehe avanguks ülistuslaul keisrile, kes on ometi valmis rahvale sellist tarkust ja õpetust jagama. Sellele järgnev sissejuhatus uude lehte laseb heita pilgu teadmiste omandamise kui väärtuse kujundamisse. Tekst sõnastab rumaluse üsna selgelt soovimatusena teadmisi ja „hääd oppust” vastu võtta ning annab siis otsustava hinnangu, et „…rummalide nimmi mäddanep ärra”. Jagatud „oppuse” seas olid olulisel kohal teadmised loodusest, ilmast ja loomadest ning uudised parajasti sõdadest raputatud maailmast.

Ehkki iga tähelepanelik ja innukalt ümbritsevat jälgiv inimene tegeleb omamoodi teadusega, on jagatud teadmine, millest kujuneb lõpuks teadus, omamoodi nähtus, mis sõltub muu hulgas andmete kogumise – teadmiste omandamise – tehnilistest vahenditest. Paraku on juurdepääs sellistele vahenditele sageli piiratud. Baromeeter ja margapuu on küll ammusest olemas, ent esimest leidus vaid mõne valgustatud mõisahärra valduses ja teine oli kasutuses peamiselt vahetustehinguteks, mitte teaduse tegemiseks. Kui aga isikliku viie meele kaudu tajutu ja vanarahva käest ammutatu kõrvale astuvad maailma abstraktselt ja võrdlevalt seletavad kirjatükid, avab see tee ka teaduslikule mõtlemisele. Näddali-Leht ei valgusta pärisorja veel teadussaavutustest, ent säilinud leheveergudel leidub näiteks kirjeldus, kuidas orasheina hävitamise asemel ära kasutada – leivataignale lisada või itaallaste moodi hobustele sööta, kuidas Saksamaal paremat kanepit kasvatatakse ja kuidas külmal ajal niitu üle ujutades kõige ilusamat heina saada. Tarkuseterade võrdlevalt ja kaugemate maade kogemustele viidates esitamine lubab lugeja üldistatuma teaduse lätetele.

1806. aasta lõpus keelatakse aga lehe ilmumine keisri käsul ja selle numbrid hävitatakse. Selle põhjuseks oli hirm, et üllitis mõjutab talurahva kuulekust. Lubadus maarahvale „neist asjust teedmist saata, mes maarahval hä om teeda, ja teije weel ei tia” kõlab – kui läheneda asjale võimuri pilguga – piisavalt kurjakuulutavalt. Nagu osutab Tõnu Tannberg, leidis asja arutama kutsutud miilitsaasjade komitee, et isegi kui „sellistel väljaannetel ei ole mingeid varjatud tagamõtteid, ei saa antud juhul olla kasulik talupoegade koormamine neile täiesti kõrvaliste asjadega”. Teadmine pärisorja käes – isegi üsna piiratud teadmisepudemete, põgusate laia ilma uudiste, looduse- ja terviseteadmiste kujul – oli keisririigi silmis liigne. Liigne luksus või ehk ka liigne võim.

Agnotoloogia esiletõus

Rohkem kui 200 aastat hiljem on juurdepääs teadmistele õigus, mida ei saa enam inimestelt ära võtta, ükskõik kui kõrvaline suur osa nendest teadmistest ka poleks. Kui tsaariajal oli häda valiku puudumisega, siis nüüd on probleemiks üleküllus. Appi tuleb teadmiste hierarhia, kus teaduslik teadmine on „hää oppuse” tipus. Paraku saab aga luua teadmatust, kui kühveldada isegi väärt teadmised üle segaste ja kõrvaliste koormaga. Ajaloolased Robert Proctor ja Iain Boal vermisid 1990ndate esimeses pooles lausa termini „agnotoloogia”[3] uue teadusala kohta, mis uuribki ignorantsuse kultuurilist tootmist.

Teadmised ei ole sugugi alati tõe ja parema tuleviku teenistuses. Neist võivad saada ka võimu ja ahnuse tööriistad.

Agnotoloogia uurimisobjektideks on sageli keskkonna, looduse ja tervisega seotu – valdkonnad, kus ressursse üle- või väärkasutama kippuv majandustegevus vajab reguleerimist, ent reguleeritavatel on piisavalt võimu, et jätta mulje, nagu nende tegevuses ei peituks mingit ohtu. 

Üheks agnotoloogia näidisuurimuseks on tubakafirmade tegevus. Sigaretitööstus kulutas nimelt pikki aastaid miljoneid, kuid mitte selleks, et sigarette reklaamida või nende kahjulikku mõju ära hoida, vaid hoopis selleks, et teha ohtralt kasutuid teadusuuringuid näiteks selle kohta, kuidas on seotud kopsuvähk ja kodulindude pidamine või hoopis kiilaspäisus[1]. Ühest küljest juhtis see tähelepanu kõrvale põhiprobleemilt, teisalt jäeti nii väärmulje, et sigarettide kahjuliku mõju kohta puudub teaduslik konsensus.

Sarnased manipulatsioonid on olnud kasutusel kliimamuutuse suhtes skepsise tekitamisel ning isegi osooniaukude ja freoongaaside seose eitamisel. Nafta- ja gaasikontsern ExxonMobil tegi firma enda rahadega mitmeid kliimauuringuid. Agnotoloogid on aga näidanud, kuidas valdav osa nendest uurimustest tunnistas kliimamuutuse inimtekkelisuse vastuvaidlematuks, ja ometi rõhutasid sama firma seisukohad meedias rohkem kui 80% juhtudest hoopis kahtlusi: kliimamuutuse kohta käiv teadus olla sedavõrd ebamäärane, et sellele oleks ennatlik rajada mingit tulevikuplaani. 

Kodumaistest agnotoloogidele huvi pakkuvatest segadusekülvamistest võib tõsta näitena esile metsanduse, kus just sõnumite vastuolulisus, statistikaga manipuleerimine ja väidetavatele majanduslikele ohtudele apelleerimine ning teatud teadusharusid esindavate teadlaste kaasamine ja teiste esitatud hoiatavate sõnumite mahategemine on võimaldanud ressursse üle ekspluateerida.

Usaldamatuse kibedad viljad

Teadmised, sealhulgas teaduslikud teadmised, ei ole sugugi alati tõe ja parema tuleviku teenistuses. Neist võivad saada ka võimu ja ahnuse tööriistad. Neis protsessides on kesksel kohal just kahtlused ja segadus – näiva teadmise kaudu loodud teadmatus. Asja teeb hullemaks see, et kahtlus on ühtlasi ka teaduse keskne ja juhtiv jõud. Teaduslikul kahtlusel on siiski selged raamid – teaduslikku kinnitust leidnud üldpõhimõtteid pole mõtet konteksti samana püsides kahtluse alla seada. 

Kuni teadmised ohustavad võimu, püütakse neid summutada.

Tavalisel kõrvaltvaatajal on aga kesk segadikku üha keerulisem eristada, millistes teaduslikes faktides kahtlemine oleks aja raiskamine, näiteks kas jäädagi mõõtma raskuskiirenduse väärtust planeedil Maa, ja milline on uut teadust rajav. Teadlased peavad maadlema pidevalt üldteada faktide kehtivuse paikapidavuse üleseletamisega ja seisma vastamisi isehakanutega, kes usuvad, et nende kahtlustused on samaväärsed teaduses süsteemselt läbitöötatavate kahtlustega.

Manipuleerival eesmärgil külvatud kahtluse viljad on kõike muud kui teaduslikud ning teadmatusele rajatud otsused ja valikud on sageli kahjulikud. Strateegiliselt levitatud ignorantsus kandub kiiresti edasi. Kui teadust enam ei usaldata, saavad need, kelle tegevusele osavalt levitatud segaduse ja teadmatuse tõttu väljakutset ei esitata, omatahtsi tegutseda. Samal ajal ei suuda teadus enam tõde päevavalgele aidata, isegi kui see paljastab ohu elu alal hoidvatele struktuuridele ja eriti kui see näitab, kuidas mingid grupid raiskavad meie ühiseid ressursse. Kuni teadmised ohustavad võimu, püütakse neid summutada. Teadmiste puudumisest tulenev rumalus on aga lihtsalt lahendatav võrreldes rumalusega, mis tekib, kui me enam ei tea, mis üldse on väärtuslik teadmine.

[1] Proctor, R. N. 2008. Agnotology: A missing term to describe the cultural production of ignorance (and its study). – Agnotology: The making and unmaking of ignorance (toim. Proctor, R. N.; Schiebinger, L.), lk 1–36.

Aet Annist on antropoloog, kes on uurinud, kuidas peegelduvad ühiskondlikud vastuolud noorte käitumises ning otsinud kogukonda keskusküladest ja sotsialismijärgsusest ning põhjuseid selle puudumisele. Praegu tegeleb ta esmajärjekorras keskkonna- ja kliimaaktivismi ning selle uurimisega nii Eestis kui ka Inglismaal.