Loomade, putukate, taimede ja sammalde kannatuste mõistmiseks on tarvis näha väikesemõõdulise hävingu ruumilist ulatust ja lõputut korduvust, aga ka äratundmist, et looduses toimuv on meiega toimuv.

Harvester liigub puu juurest puu juurde. Masin haarab pika sirge puu tüvest, naksab selle kergelt katki, laasib oksad ja mürtsatab tüve maapinnale. Ees laiub mets, selja taga kännud. Töö on päris mõnus, juhile on see alati meeldinud. Ilm on parajalt soe, tuul liigutab veel seisvate puude latvu, mootor müriseb.

Järsku näeb juht puude vahel koera. Esiti pisut mures, ega loom puu alla ei jää, saab mees korraga aru, et loom otsib palkide vahelt midagi. Kahmab midagi suhu ja jookseb minema. Kui loom uuesti nähtavale ilmub, taipab juht ehmatusega, et see pole mingi koer, vaid hunt, kelle pesa on langetatud tüvede alla jäänud ja kes nüüd oma poegi päästab. Ta haarab mobiili, mootor endiselt mürisemas, ja asub filmima, kirjeldades tulevasele vaatajale adrenaliinilaksu, mille tekitab võsavillemiga vastamisi seismine, hirmu ja aukartust kiskja ees.

See on selle kohtumise ainus haruldasevõitu võrdsushetk. Ülejäänu on ehe näide ebavõrdsetest võimupositsioonidest ja annab aimu, mis juhtub maailmaga, kui kogeja on kogetavaga hierarhilises suhtes. Harvesteri roolist, läbi autoakna, võimupositsioonidelt vaadatuna on olemas loodus ja inimühiskond, allutatav ja allutaja, omand ja omanik.

Osadus elavaga

Inimese empaatiavõime on kahtlemata arendatav, oleme üks lõputult paindlik, vormitava ajuga liik. Meie suhe loodusega varieerub läbistamatust jõhkrusest või tuimast ükskõiksusest siira kaastunde või osaduseni olevaga. Viimaseni jõudmiseks ei pea olema loodus- või põlisrahva esindaja. Paljud kunagised põlisrahvad ei erine tõtt-öelda enam ammu neist, kes nad kunagi koloniseerisid. Värsked põlisrahva tiitli ihalejad ei pruugi huvituda sugugi põlisuse sisust. Ja vastupidi, metsa- ja loomakaitsjad, loodushoidjad, kliimaõigluse eest võitlejad, kus nad ka ei tegutseks, kesk asfalti või sügaval ökoküla rüpes, on selle ühisuse ära tundnud. Kui täpsem olla, peaks neid selle osadustaju tunnistusena nimetamagi lausa meie kaitsjaiks, meie hoidjaiks ja meie õiguste ja õigluse eest võitlejaiks.

Siinkandis on võtnud endale selle poolenisti masohhistliku taaga – püüda peatada Eesti riigi osalust globaalses enesehävituses – näiteks Eesti Metsa Abiks ja teised metsapäästjate grupid. Olgugi et sotsiaalmeedias ahastamine võib tunduda väikese mõjuga tegevusena, on säärane järjekindla tunnistaja roll äärmiselt oluline. Mitte lihtsalt tulevaste, võimalik et mitte iialgi saabuvate kroonikalugejate tarvis. See on tähtis ka selleks, et märgata, mis on jätkuva ükskõiksuse hind, ja et austada langenuid. Päev päeva järel koguneb EMA uudisvoogu tõendeid sellest, mis toimub kõrvalistes, meisse justkui mittepuutuvates paikades. Hundikutsikad, kes puu alla jäid, kadunud metsa kohal lõputult huikav kull, mustikapuhmaid asendav räga – need pildid peavad jõudma kaugemale sündmuskohast, et me teaksime, mida me iseendaga teeme.

Muutuste registreerimine

Kaugele jõudmine sõltub aga mõjuvusest. Mis on mõjuvam, kas empaatiat ja koguni austust tekitav otsekontakt üksikkannatajaga või ülevaade kannatuste hulgast? Meenub empaatialaine kaasa toonud pilt väikesest uppunud poisist rannaliival kesk rändekriisi. „Migrandivoo” ja „masside” asemel oli korraga konkreetne üksikisik. Keegi, kelle vastu tekib ehk veidi empaatiat ka neil, kes ehk muidu põlastusele kaasa kiitsid. Paraku ei kõigu ükskõiksus ja üleolek lähivaate mõjul piisavalt. Putukat, sammalt ja isegi nunnude filmide peategelaseks saanud kala on kerge unustada, eriti kui mõte liigub järgmisele turvalisele neljarattalisele pereliikmele. Ammugi veel, kui ajada taga riiklikku majanduskasvu või firma edu. Üksiku kannatusi on ses valguses kerge õlakehitusega kõrvale heita.

Väikesemõõtmeliste katastroofide tasandilt laiemasse plaani liikudes tekitab kannatuste hulk pisut enam huvi. Ruumilisel skaalal hakkab see võtma juba suurema vapustuse mõõtmeid. Muutuste ulatus Eesti metsades peegeldub satelliidipiltides, mille tõde kordab praeguseks umbes kümme aastat vanadel veebikaartidel avanevate vaadete drastiline erinevus võrdluses nüüdsetega.

Muutuste registreerimine nii emotsionaalselt kui ka kartograafilise neutraalsusega annab kokku tervikpildi, mida ongi vaja, et tegutsema raputada. Kujutisse süüvides näeme me lisaks traagilistele lugudele, sisule, kvalitatiivsele mõõtmele, mida tunnistajad eri ajaraamatutesse koondavad, ka kvantiteeti, uskumatut surma hulka, mida metsalõikus külvab. Keskkonnaajakirjanik Stephen Leahy kirjeldab selle aasta suvel Kanada kuumakupli all toimunud „äärmuslikult äärmuslikus leitsakus”, rohkem kui 50-kraadises temperatuuris surnud miljardeid ülimalt vastupidavate liikide – karpide, kodalaste ja vääneljalaliste – isendeid, rannikuvete asukaid ja piirkonna ökosüsteemi keskseid tegijaid.

Kannatuste hierarhia

Massilise hävingu kirjeldus peaks olema mõjusam, kui mõistame ühtlasi selle taga olevaid konkreetseid üksikuid surmasid, nende tähendust. Tervikvaate eesmärk on nii üksikul kui ka üldisel tasandil kaotust teadvustada ja tunnistada seeläbi kaotatu väärtust. Ometi säilitame me hierarhilise tõlgenduse enda ümber toimuvast: hundi kannatused, isegi mitme tuhande hundi kannatused, öökullide või miljardite putukate ja lülijalgsete, taimede ja sammalde häving ei kuulu ligilähedaseltki samal skaalal mõtestamisele kui inimese kannatused või isegi lihtsalt vajadused. Sõltumata hulgast hierarhia alumistele pulkadele paigutamine tähendab väheväärtuslikkust. Need alumised pulgad on seatud nii madalale, et seal toimuv pole meile isegi nähtav kannatussündmusena. Isegi üleilmne korduvus ei suurenda tähelepanu väljaspool paanikas erialaspetsialiste.

Ent sedamööda, kuidas me hülgame teiste olendite kannatuste tähelepanuväärsuse, laieneb kannatuste hierarhiseerimine ka meie enda liigi esindajatele. Asjata ei räägita, et kes ei armasta iseennast, ei suuda armastada ka teisi. Nimelt on armastuse seisukohalt „ise” üks kõigiga. Ja isegi meie eristavas ja indiviidikeskses maailmanurgas on „ise” varsti pigis, sest ükskõiksus loomast, biosfäärist, putukast „vähema” suhtes kaldub laienema ja levima „vähematele” ka omasuguste seas, jõudes lõpuks igaüheni.

Protesti- ja kaitsjate grupid on suutnud näidata väikesemõõdulise hävingu tegelikku ruumilist ulatust, selle lõputut korduvust. Andnud vähemalt tundlikumale osale inimkonnast äratundmise, et iga väike häving esineb tuhandetes kordades, ja see aitab mingi piirini mõista väikeste kadude tähtsust igas hukupaigas. Samal ajal tõstab tunnistuste järjekindel kogumine väikesemõõtmeliste katastroofide lõputu rea ruumiliselt skaalalt ajalisele ega muuda meid, kõrvaltvaatajaid, mitte üksnes mineviku ja oleviku sündmuste ja hävingute kroonikuteks, vaid ka tuleviku tunnismeesteks. Selles plaanis oleme hävitatu ja hävitatavatega peaaegu võrdsed: tulevikust ilmajäämine on miski, mida pelgab pea igaüks.

Võrdsus on sammuke lähemal osadusele. Puudu on veel iseenda siiras hoomamine tervikpildis. Äratundmine, et looduses toimuv on meiega toimuv. Ja need, kes püüavad seda meie teadvusesse tuua – protestides, oma elu muutes, meid kõiki ennast maailma osana ära tundma meelitades, õhutades või lausa käsutades –, on iseennast kaitsev loodus.

Aet Annist on antropoloog, kes on uurinud, kuidas peegelduvad ühiskondlikud vastuolud noorte käitumises, otsinud kogukonda keskusküladest ja sotsialismijärgsusest ning põhjusi selle puudumisele. Praegu tegeleb esmajärjekorras keskkonna- ja kliimaaktivismi ning selle uurimisega nii Eestis kui ka Inglismaal.