Marss on kodanlik ja iganenud vastupanu vorm. Teadmistest ja loosungitest on kasvanud kliimakriisi pärast muretsevate aktivistide jaoks välja praktikad, mida tuntakse vägivallatu vastupanuna.

„See on kuradi mõttetus! Marssida! Me oleme 30 aastat marssinud. Järjekordne marss?! Tülgastav!! Just seda see on!” Viimase aja ühe suurima keskkonnaliikumise üks algatajatest mudib sõrmi ja tõstab ühe neist siis kuulajate poole, hääles raev: „Miljonid surevad! Miljonid! Ja meie marsime. Miks kliimaliikumised ei ütle, et käige perse?!”

Mees keeb vihast. Mitte ainult kliimamuutuste suhtes ükskõikse poliitika vastu – kuigi see on tema viha algläte –, vaid nimekirjas järgmisena tulevad mannetud „kodanlikud protestid”: „Probleem on MTÜdes! Nad muudkui organiseerivad marsse! Maksame natuke taskuraha, et maailma päästa, allkirjastame petitsioone. Pff…! See õõnestab lugu reaalsusest. 2021. aastal – marss?! Nad peaksid häbenema, see on tülgastav. Ainus tee on kodanikuallumatus. See on see, mida me peame tegema, muidu tulevased põlved sülitavad meie haudadele. Kas me kirjutaksime kirjakesi Maole ja Hitlerile? Ei! Ainus auväärne vastus sellisele asjale on kodanikuallumatus! Mitte kodanlik protest korra aastas marssides. Ei! Kogu su elu on pandud lauale selle nimel, mille eest sa võitled! Sa teed seda päevast päeva, kõik vihkavad sind – aga nii tulebki muutus! Meie traditsiooniks on vastupanu, mitte marsid! See aeg on möödas. Ainult tegutsemine muudab midagi. Lugege Hannah Arendtit ja pange end kirja vägivallatu vastupanu koolitusele. Ja olge järgmisel protestil kohal.”

Pea novembri keskpaigani Glasgow külmadel ja tuulistel tänavatel kogunenud noored ja mitte enam nii noored kliimaaktivistid ei ole ehk kõik sama kirglikud ega valmis loobuma kõigist oma kodanlikest hüvedest. Küllap juhtis ka saja tuhande inimesega kliimamarss kesk COP26 vikse ja mõõdukaid arutelusid vähesest radikaalsusest hoolimata tähelepanu sellele, kui paljude jaoks on see teema piisavalt tähtis, et kohale tulla ja kõva häält teha. Ent marsid on tõesti juba veidi mannetu viis, kuidas üha ohtlikumale ja aina rohkemate jaoks surmavale olukorrale vastata. Uued protestiliikumised, mida paljud sooviksid kahtlemata tagasi rahuliku kodanliku marsi vormi nügida, esindavad ja loovad sellele reaalsusele uut, määravamat vastust. Paljude riikide valitsused, ettevõtted ja tavakodanikud nii lähemal kui ka kaugemal peavad üha enam arvestama, et neist võivad saada selliste aktsioonide sihtmärgid.

Riik või omavalitsus, mille pensionifondid on investeeritud fossiilkütustesse, leiab oma koosolekult varem või hiljem naeruvääristavate loosungitega hääleka protestigrupi. Naftafirmade sponsoreeritud muuseum avastab enda hoolikalt roheliseks kureeritud palge eest aktivistid taideetendusega, mille käigus valatakse näitlejatele kurku mustaks värvitud õli. Tööle kiirustajad seatakse kiirteesildadelt rippuvate plakatitega vastamisi tegevusetuse tõttu saabuva õõvastava tulevikuga. Ja nüüdseks valguvad kodanikuallumatud juba üsna regulaarselt suurlinnade teedele ning võtavad neid üle tundideks, isegi päevadeks. 

Miks tekitada ebamugavust?

Protestijad heidavad kõrvale isikliku mugavuse, tervise ja isegi tulevikuperspektiivid (eks osalt seetõttu, et nende jaoks tundub selgepiiriline tulevik nagunii võimatu, kui muutused ei tule piisavalt kiirelt), et võidelda meie kõigi tuleviku eest. Ah et miks seda kõike teha ning takistada tavainimeste elu ja mugavust? Esiteks iroonilise paralleeli tõmbamiseks: kui isegi nii tühine asi teile ebamugav tundub, mida te siis veel muutunud kliimaga maailmas ette võtaksite, keda süüdistaksite ja kelle peale autoaknast karjuksite? Teiseks on kõiki muid vahendeid juba kasutatud: infot jagatud, heaga veendud, marsitud, petitsioone esitatud, palutud, anutud. Kasu pole sellest suurt midagi olnud. Kolmandaks on olemasolevas demokraatlikus süsteemis rahvas see, kelle ebamugavus sunnib kaugeks ja kõrgeks jäävaid valitsusi kuulama. Neljandaks on tegu otsustavam deklaratsioon kui lihtsalt… deklaratsioon. Kuidas on üldse võimalik tegevusetult istuda, teades, mis toimub?

Nüüdseks valguvad kodanikuallumatud juba üsna regulaarselt suurlinnade teedele ning võtavad neid üle tundideks, isegi päevadeks.

Väikesearvuliste, toetajailt vaid veebis allkirju ja regulaarset annetust paluvate keskkonnaorganisatsioonide aeg on uutes oludes ehk tõesti hääbumas, isegi kui seda muutust Eestis veel näha pole. Kliimaliikumised on rahvarohked ja olgugi et need on endiselt kaldu valge keskklassi poole, äratavad need üha enam huvi ka teistes ühiskonna sektorites. Kolme kõige selgemalt pildil oleva liikumise – Reeded Tuleviku Nimel (FfF), Vastuhakk Väljasuremisele (XR) ja Päikesetõusu liikumine (Sunrise) – taktikad on erinevad, osalejaskond samuti, ent tulipunktis on kõigil kliimakriis.

Kliimamure ümber koonduvate liikumiste lauale kuhjub samal ajal väga palju probleeme, mille hoomamine nõuab pea renessansiinimese haaret, mis suudaks katta teemasid kliimat soojendavatest füüsikalistest ja keemilistest protsessidest globaalse ebaõigluse kliimamõjudeni. Ühtlasi tuleb suuta näha läbi rohepesust, märgata selle kohalolu isiklikus elus ja tabada tarbimisühiskonnas tekkiva sotsiaalse passiivsuse olemust, lisaks organiseerida selle kõige kõrval vaimukaid, kirevaid, tähelepanu tõmbavaid või ka riskantseid ja seaduse piiril balansseerivaid aktsioone, säilitada isiklikku vaimset tasakaalu ja kui mitte lootust, siis lihtsalt julgust vaadata tulevikku, mis seal ka ees ei ootaks. Protestiliikumised on pidanud harva, kui üldse, tegelema nii mitmepalgeliste teemadega ja nägema niivõrd suurt pilti.

Ükskõiksuse terror

Veelgi enam, nende gruppide tavalised, ent üha nördinumad liikmed peavad leidma ses rägastikus tee, mis tekitaks neis tunde, et nad panustavad oma aega ja energiat asjakohaselt ja perspektiivikalt. Kui saja tuhande pealine marss ning näljastreigid ja parlamendi ees telkimine ei aita; kui on kiire, sest pöördumatud murdepunktid on käeulatuses, juba käes, mis siis mõjuks? Kuivõrd peab või saab nõuda aktivistidelt eneseohverdusi? Väljaspool demokraatlikke lääneriike kogevad aktivistid politseivägivalda ja neid heidetakse aastateks vangi või nad lausa kaovad, nagu on juhtunud paljude Amazonase protestijatega. 

Kas seal, kus protestimisõigus on veel säilinud, ei peaks aktivistid olema valmis enamaks? Osa neist on siiralt pühendunud ja muutnud otsustavalt oma elu: loobunud senistest mugavustest, harjumustest, otsivad kogu aeg uusi teadmisi ja kohandavad enda käitumist. Mõned on loobunud ka senisest tööst ja korralikust palgast, et võidelda tuleviku eest, valinud eluviisi, mis vastab nende eesmärkidele, valmis aktsepteerima endiselt ükskõikse enamuse halvakspanu, võtma ette aktsioone ja minema ka vangi. Teadmistest ja loosungitest on saanud tegu – protest ebaadekvaatse reaktsiooni vastu reaalsusele. Lootusetusest kasvanud protesti ime võib olla muutus.

Aiva vihasemate maailmalõpu ennustuste tõttu kipuvad paljud nägema protestijaid hullunud prohvetitena, kellesarnaseid on inimkond varemgi õlakehitusega oma teed saatnud.

Ent kas see mõjub kesk tuima ükskõiksust? Tuimus seoses kliimakatastroofide, fossiilkütuste tööstuse ja tarbimisühiskonna liialduste põhjustatud kannatustega on osa üldisemast tuimusest, mida ääristavad üleskutsed ka vägivallatuid protestijaid võimalikult rängalt karistada, terroristideks kuulutada. Ükskõiksuse terror ja äärmuslikkus on aga see, mis määrab lõpuks meie võimaluste horisondi. Ükskõikne avalikkus sunnib protestijaid üha meeleheitlikumatele tegudele, nõuab neilt üha raevukamaid sõnumeid. Aiva vihasemate maailmalõpu ennustuste tõttu kipuvad paljud nägema protestijaid hullunud prohvetitena, kellesarnaseid on inimkond varemgi õlakehitusega oma teed saatnud. Asjaolu, et seekordsed ettekuulutajad on ühtlasi varustatud inimkonna helgeimate peade ja nutikaimate teadlaste teadetega tõelusest, on ebamugav fakt, mille eitamine võib tähendada, et päris valge laev – tegutsema asumine – sõidab tühjalt tulevikku.

Aet Annist on antropoloog, kes on uurinud, kuidas peegelduvad ühiskondlikud vastuolud noorte käitumises ning otsinud kogukonda keskusküladest ja sotsialismijärgsusest ning põhjuseid selle puudumisele. Praegu tegeleb ta esmajärjekorras keskkonna- ja kliimaaktivismi ning selle uurimisega nii Eestis kui ka Inglismaal.