Vabariigi aastapäeva lähenedes tasub mõelda, kuidas panna rahvusriigi enesekirjeldus ehk suur lugu võitlusest, võidust ja progressist sobituma keskkonnakriiside kontekstiga, mis asetab rahvusriikidele ressursside ületarbija ja globaalses ületootmises osalejana hoopis süükoorma.

Rahvusriigi keskmes on kujutlus rahva säilimisest igavesest ajast igavesti. See on meie suur plaan ja ihalus, selleni jõudmiseks me võitlesime ning selle nimel tegutsevad meie praegune poliitika ja institutsioonid. Rahvusriik ja rahvuse idee on ühtlasi võimalus kogeda muid eesmärke rahvuslikust lähtepunktist. Rahvusriigikeskne elukorraldus annab nii vältimatu raamistuse mõtlemisele, et sellest välja näha on raske või lausa pühaduseteotus. Nii me siis viime ellu eesmärki, mille oleme enesele seadnud, mis pealtnäha koondab meid ja teeb meid tugevamaks, mis on paratamatu ja lohutav, minevikku seletav, olevikku fookustav ja tulevikku rajav. 

Oma enesestmõistetavuses kuulub rahvusriik muidugi kindlate parameetritega reaalsusesse. Nii nagu planeedil Maa sai tekkida ja kujuneda lopsakas elu tänu spetsiifilisele kaugusele päikesest, aga ka tänu juhuslike meteooride ootamatutele mõjudele, atmosfääri tekkimisele jms, on ka rahvusriikide olemasoluks vajalike tingimuste kogum segu ülivõimsate mõjurite piisavast nõrkusest, soodsatest ajaloolistest, poliitilistest, majanduslikest teguritest ning juhustest, mis on isiksuste ja üllatuslike konstellatsioonide abiga vorminud meile rahvusriigi, mida alal hoida.

Ent nii nagu elu Maal, ei ole ka rahvus riigis garanteeritud. See, et rahvust peab mingil moel hoidma, luues ja arendades sobivat keskkonda, paistab olevat rahvuslikele poliitikutele ja mõtlejatele vägagi arusaadav – rahvusriigitus on seisund, mida iga hinna eest vältida ja milleni viivatele ohtudele jõuliselt tähelepanu juhtida. Siin sobivad eesmärgi teenistusse nii iibepoliitika, karmid hinnangud rahvusriigi kriitikutele kui ka ohtliku naabri käitumist aimata püüdvad taktikad ja strateegiad. Risk, et miski võib õõnestada rahvusriigi säilimist, püsimist sadu põlvkondi, on liiga suur, et jätta see juhuse hooleks.

Rahvusriik on omamoodi eeterlik kehand, mis eksisteerib justkui väljaspool teatud materiaalseid parameetreid, ning nii võib ohtudega tegeledes valida välja neist meelepärased ja kujutleda teised olematuks.

Poliitikat varjav masin

Rahvusriigi materiaalsus ja ühes sellega tundlikkus riskide suhtes on aga kohati üpris valikuline. See on omamoodi eeterlik kehand, mis eksisteerib justkui väljaspool teatud materiaalseid parameetreid, ning nii võib ohtudega tegeledes valida välja neist meelepärased ja kujutleda teised olematuks. Selles protsessis kipub olema üheks määrajaks probleemide lahendatavus. Kõikvõimalikel institutsioonidel on kalduvus keskenduda lahendatavatele probleemidele ja vältida keerulisemaid.

Arenguantropoloog James Ferguson kirjeldab[1] lahendusprojekte poliitikat varjava masinana. See toimib igasuguseid olemuselt poliitilisi ressursijagamisi depolitiseerides, esitades neid tehniliste probleemide tehniliste lahendustena, näiteks on vaesus lihtsalt ressurssidele juurdepääsu probleem, mida tuleb lahendada, kaotades kitsaskohti, rajades teid, jagades efektiivsemalt abi või tehnikat toidu tootmiseks jms. Selline instrumentaalne lähenemine süsteemse analüüsi asemel tähendab, et probleemi juured jäävad varjatuks. Vaesuse puhul on tööriistatasandile taandamise taga peidus tõsiasi, et vaesuse olemasolu on poliitiliste valikute tulemus. Säärase võimusüsteeme varjava „masina” toel jääb väljakutse status quo’le esitamata. Veelgi enam, bürokraatlik võim isegi tugevneb, sest seda on nende tehniliste, instrumentaalsete lahendustega tegelemiseks ju hädasti vaja.

Rahvusriigi enesekirjeldus, lugu võitlusest, võidust ja progressist projitseerub ka tulevikku, kus varitsevate riskide hulgast valitakse välja samasugused instrumentaalsetele lahendustele alluvad. Rahvusriiklust ohustavad keskkonnariskid sel foonil liiga ahvatlevad ei tundu. Vastupidi, ressursside ületarbija ja globaalses ületootmises osalejana on riik ja seal ahnelt tegutsev rahvas korraga süüdlaseks. Süü moraalne raamistus ei suuna aga probleemi lahendama, vaid süüd maha pesema. Teisalt on probleem selles, et enamiku keskkonnaohtude puhul oleks lahenduseks ressursside tarbimise piiramine – koomaletõmbamist ei saa riik aga endale lubada. Lõppeks on rahvusriik osa kapitalistlikust kasvumüüdist, sellest alguse saanud ja seda edendav projekt. Koht riikide edetabelis ja mulje pidevast konkurentsis püsimisest on liiga olulised, et siiralt tasaarengust rääkida või sellele tõsimeeli mõeldagi.

Fundamentaalne vastuolu

Rohepöörde poole liikuma sunnitud rahvusriigid peavad leidma tehniliste lahenduste komplekti suurele ja väga fundamentaalsele ohule ning vältima seda maandades ohtu enese poliitilisele renomeele. Olemasolevas, ressursside suurenevale kasutusele suunatud süsteemis on keskkonnakriis – ressursside ületarbimine – haldamatu tervikprobleem. Selleks et jätta mulje asja hallatavusest, tuleb probleem lõhustada tehnilisteks, depolitiseeritud osakesteks. Nii ei koondu tähelepanu põhimõttelisele vastuolule süsteemi keskse ideoloogia ja soovitud lõppeesmärgi – säiliva keskkonna – vahel.

Koht riikide edetabelis ja mulje pidevast konkurentsis püsimisest on liiga olulised, et siiralt tasaarengust rääkida või sellele tõsimeeli mõeldagi.

Kliimamuutus on tegevuse keskmes osalt seetõttu, et see on üks vähestest planetaarsetest taluvuspiiridest, millega saab tehnoloogiliselt tegeleda: nikerdada süsinikuemissioonide kallal, otsida tehnilisi lahendusi heitmete püüdmiseks ja taassidumiseks, leiutada alternatiivseid, põhjalikumaid fossiilkütuste kasutamise viise, rajada uusi rohelisi taristuid, vedada kaableid ja uuendada. Keskse eesmärgina terendavad endiselt majanduslikud võimalused, inspireeriv visioon tuleviku Eestist tabab nii neid, kes on olnud seni murelikud kliimasoojenemise pärast, kui ka neid, kelle mure on seotud kasumi vähenemisega. 

Kliimaeesmärgid on ühtäkki mehhanism, mille abiga esirinda pürgida ja end tublimaks kuulutada; rohepöörde keskmes on innovatsioon, rohetehnoloogia ja bioressursside väärindamine. Need kõik on tegusad, praktilised eesmärgid, mis tõotavad midagi poliitikule, arendajale, ettevõtjale, tarbijale, tekitavad tunde, et hoogsalt lahendatakse probleeme. Selles rahmeldamises kipub ununema, et ühtlasi toodetakse endiselt kütust turu ressursse hävitavale sisepõlemismootorile.

Rahvusriikluse ekspansiivsus

Kõigi ressursside rakendamine ressursside üleekspluateerimisest tekkinud probleemidele lahenduste leidmiseks on jaburavõitu oludes, kus peamine plaan peaks olema just ressursside säästmine või kasutamata jätmine. Rohepöördega seotud tegutsemisinnust on puudu tegelik kahanemise, koomaletõmbamise kava: ei saa lõpetada puude langetamist, ei saa lõpetada väetiste kasutamist, ei saa lõpetada kaevandamist, ei saa lõpetada tarbimist. Ei saa teha vähem, vaid vastupidi.

Keskkonda kaitstes tekib pealegi kummastav vastuolu: ühelt poolt on igale rahvusriigile omane soov koonduda oma piiride vahele ja keskenduda oma tagahoovi kaitsmisele, teisalt iseloomustab rahvusriiki ekspansiivne vajadus kõik saadaolevad ressursid – nii riigi piires kui ka globaalselt – maksimaalselt oma rahva teenistusse rakendada. Lokalism ja rahvusriiklus võimaldavad turgutada globaalse ebavõrdsuse toel koduste vaeste ostujõudu ning aktsepteerida samal ajal vaesumist ja katastroofe kodust kaugel. 

Keskkonnariskide juured nõuavad globaalse õigluse mõistmist, mis viib süsteemikriitikani. Seega tuleb neid riske pisendada, depolitiseerida, muundada need tehniliselt hallatavateks ja süsteemi alalhoidvaks. Tulevik on äraootaval seisukohal, kuidas taoline paradoksidel kukepoks aitab rahvusriigil selle igavikulisi eesmärke püüda.

[1] Ferguson, J. 1990. The anti-politics machine: „development”, depoliticization, and bureaucratic power in Lesotho.

Aet Annist on antropoloog, kes on uurinud, kuidas peegelduvad ühiskondlikud vastuolud noorte käitumises ning otsinud kogukonda keskusküladest ja sotsialismijärgsusest ning põhjuseid selle puudumisele. Praegu tegeleb ta esmajärjekorras keskkonna- ja kliimaaktivismi ning selle uurimisega nii Eestis kui ka Inglismaal.