Jaanuar on lubaduste andmise aeg. Miks mitte lubada seekord võtta otsustavalt käsile keskkonnasport või jääda püsivalt tarbimisdieedile? Lennukamalt unistajad vaatavad siinkohal oma ninaotsast kaugemale, andes oma lubadusega panuse poliitilise ummikseisu ületamisse.

Hollandi filmitegija Arjan Brentjesi lühifilmis „Sad Beauty” (2020) tõuseb rikutud ja katkisest inimkeskkonnast, mille lõppemisele aitavad kaasa bakterid, uus, imeline, ehkki võib-olla klimaatiliselt praegusega võrreldes nihkes maailm. Uued algused tulevad sageli piinarikka lõpu nahas, arvas ka Laozi, taoismi rajaja. Siiski ei pea ootama suisa väljasuremist, et panna alus millelegi uuele. Võtkem või vana-aastaõhtu priiskamine, millesse paljud äsja sukeldusid. Eks selleski peitub uue alguse võbelus, liialdusest mõõdukuseni, laaberdamisest ja aplusest puhastuse ja hillitsetuseni.

Inimeste uus aasta tähistab niisiis võimalust uuesti alustada. Oleme sedavõrd veidrad olendid, et sellised tühised päästikud nagu aastanumbri vahetus mõjuvad meile vahel tõeliste katalüsaatoritena. Kes loobub päevapealt suitsetamisest, kes hakkab tervislikult sööma ja tervisejooksu tegema, kes püüab purunenud suhted korda saada või millegi suuremanigi jõuda, otsides viise, kuidas sobitada oma eetilisi põhimõtteid igapäevakäitumisega. Muutused ongi tihti seotud selguse või lepituse otsimisega iseenda ja ümbritseva suhetes. Võib-olla on nüüd ka aeg, et lisada sellesse lepituste ja selituste nimekirja suhe keskkonnaga. Kuidas ühendada enda käitumine maailma saatusega, luua seosed meie tarbimise, elamise, unistuste – ja selle vahel, kuidas see kõik maailmale mõjub? Kuidas alustada uuel aastal paremini, võtta otsustavalt käsile keskkonnasport ja jääda püsivalt tarbimisdieedile?

Alustada maksab väikestest sammudest – kas või enda kurssi viimisest, miks peaks üldse oma käitumises midagi muutma. Näiteks Mike Berners-Lee kultusraamatu staatuse omandanud teose „How Bad Are Bananas” uue trüki põhjal tehtud arvutused pakuvad lihtsaid numbreid meie valikute tingitud süsinikuheitmete kohta. Nõnda selgub, et kui tunnise Zoomi koosolekuga toodame umbes 10 g süsinikuheitmeid, siis sellisele üritusele näiteks Tallinna äärelinnast kesklinna kohale sõites oleks isegi neljakesi autot jagades heitmeid 16 kg. Liitrise veepudeliga kaasneb 320 g heitmeid, lihtsalt kraanist liitri jagu vett klaasidesse lastes tekib neid tuhat korda vähem. Kui püüda katta oma päevast valguvajadust, saab valida 130 g heitmekogusega pähklite ja 25 kg panustava loomalihakäntsaka vahel. Võib-olla mõjub kainestavana ka teadmine, et jõulupidustuste liialdused – soovimatute kingituste, raisku läinud toidu, välditavate reiside, poolvõõrastele läkitatud siiruseta jõulukaartide ja olemasolevatele juurde ostetud jõulukaunistuste kujul – võivad lisada vastavalt perekonna rahakotile ja teadlikkusele nende iga-aastasesse süsinikubüdžetti 4–1500 kg heitmeid.

Uutmisinnuka rahva uude maailma liikumist takistavad tropina ees jõlkuvad poliitikud, kes väidavad, et seadusemuudatusi ei saa läbi suruda vanameelse valijaskonna tõttu.

Eestlased on uuendusteks valmis

Muidugi võib silme eest kirjuks minna, kui niimoodi arvutama peab. Piisab ka lihtsalt otsusest, et sel aastal tõmban end tarbijana koomale, laiutan vähem emakese Maa rinnal. Üllataval kombel on inimeste valmisolek muutusteks päris suur – Eestiski on palju neid, kes on otsustanud keskkonna nimel oma tavapärastes tarbimisharjumustes muudatusi teha. Lihasöömist on keskkonna hüvanguks juba vähendanud 48% ja lendamist 47%, lisaks on veel 15% mõlemaks muutuseks vaimus valmis.

Võitlus keskkonna eest, mis on tegelikult meie kalleim väärtus – nii materiaalses plaanis kui ka põhimõttena – ei saa aga piirduda mikrokonsumeristliku kribu-krabu pärast higistamisega. Ühest küljest punnitab tarbija, et oma elus tühiseid pisimuutusi teha, ja jätab ühekordsed kohvitopsid ostmata, ent samal ajal tühistab ta ka iseenda pingutused pika puuga ära päikesereisidega või investeerides ühe hirmsaima kliimapatuse J.P. Morgani aktsiatesse. 

Ent ka suuremate muutusteni jõudmiseks on tegelikult lootus olemas ja uuendusteks ollakse valmis. Nii süsinikumaksu, ühekordse plasti ja diiselautode keelustamise kui ka autode kesklinnast väljatõrjumise ja kliimamuutuste tõttu kannatavate riikide toetamise pooldajaid on Eestis rohkem kui nende plaanide vastaseid. Poliitikuteni ei ole see teadmine aga ilmselt jõudnud – võiks lausa ütelda, et uutmisinnuka rahva uude maailma liikumist takistavad tropina ees jõlkuvad poliitikud, kes väidavad, et seadusemuudatusi ei saa läbi suruda vanameelse valijaskonna tõttu. Teisisõnu lasub neil oluline osa süüst, et hiiglaslik loodust hävitav masinavärk marsib ülbelt edasi ning uue, parema ja puhtama maailma poole tuleb rassida üle üha laieneva võitlusvälja, kus kaotajaks on keskkond ja koos sellega meie ise.

Võime muidugi loota, et ka poliitikute jaoks on uus aasta võimalus vaadelda enda rolli maailmas värskel moel – või et poliitikasse jõuavad pühendunumad inimesed. Võib-olla on mõnele meist uusaastatõotuseks just teekond tõelisse, vastutustundlikku poliitikasse. Võib-olla ei toimu see tingimata poliitikuks hakkamise, vaid näiteks kodanikuaktivismi, osalusdemokraatiale suurema mõju nõudmise teel. Mastaapsemad eesmärgid on väljakutsele mõeldes igal juhul hädavajalikud. Me kõik oleme loomult leiutajad, miks mitte lennukalt mõelda, nagu ütleb esimesena päikesepatareidega lennukil maailmale tiiru peale teinud Bertrand Piccard taskuhäälingus „The Climate Pod”.

Kriisid sunnivad pilku teritama

Keskkonna seisukohalt tuleks aga uuendustesse samas ka ettevaatlikult suhtuda: roheline ei ole mitte oma garderoob või masinapark välja vahetada, vaid kanda või kasutada olemasolevat võimalikult kaua ja paljust hoopis loobuda. Sama lugu on ka innovatsioonidega. Tunduvalt kasulikum oleks juba olemasolevad võimalused korralikult kasutusse võtta, mitte aiva uusi ükssarvikuid jahtida. Miski pole raiskamiseks, ka mitte ideed. Väärtuslikem uus on taaskasutatud, üles putitatud või uue elu leidnud vana.

Roheline ei ole mitte oma garderoob või masinapark välja vahetada, vaid kanda või kasutada olemasolevat võimalikult kaua ja paljust hoopis loobuda.

Bertrand Piccard jutustab loo Brasiilia ranniku lähedal merehätta sattunutest, kes surid janusse, sest nad isegi ei proovinud testida vett, mille pinnal nad loksusid, eeldades, et see on ookeanisoolane ja joomiseks kõlbmatu. Ent just laevahuku paigas tõusis pinnale Amazonase jõe värske magevesi. Niisamuti võib inimkond istuda üliväärtuslike lahenduste otsas eeldusega, et pealtnäha need uude olukorda ei kõlba.

Kui me lubame endasse mõtte, et maailm on kättesaadavate, ent seni rakendamata jäänud vahenditega (paremaks) muudetav, võime hakata nägema ohtralt võimalusi muutusteks. Viimase kahe aasta jooksul on tehtud korduvaid üleskutseid uuteks algusteks, et mitte saata pelgalt ära piinarikast muutuste perioodi, vaid ehitada vabanemise käigus üles ka paremad versioonid ühiskondadest, mida pandeemia tabas. Ajalugu osutab, et pandeemiad ja epideemiad on toonud sageli kaasa väga otsustavaid, isegi radikaalseid muutusi, nõudnud uuesti tegelemist moraalsete suhete ja maailma mõistmisega. Nii sundisid katkuepideemiad küsima, mis suhe on siis ikkagi Jumalal inimesega, kui ta on valmis niisugusel moel ka süütuid lapsukesi tapma. Haiti revolutsioon võitis kollapalaviku tõttu, mille keskelt tärkas esimene kolonisatsioonist vabanenud riik. Loodus – mille osa eri viirused ja bakterid kahtlemata on – leiab oma võimalused, mis sunnivad inimkonda peeglisse vaatama, kuniks on veel vaatajaid. Aga ehk veelgi olulisemana paneb ta meid nõnda nägema uusi vista’sid, horisonte, mis on kogu aeg olemas olnud, ent polnud varem nähtaval.

Aet Annist on antropoloog, kes on uurinud, kuidas peegelduvad ühiskondlikud vastuolud noorte käitumises ning otsinud kogukonda keskusküladest ja sotsialismijärgsusest ning põhjuseid selle puudumisele. Praegu tegeleb ta esmajärjekorras keskkonna- ja kliimaaktivismi ning selle uurimisega nii Eestis kui ka Inglismaal.