Kas maa ikka on tühi leht, kuhu inimeste ihasid projitseerida? Kas alati tasub võidelda loodusliku iseolemise vastu – võidelda maaga (nii linnas kui ka maal)? Püüame läheneda asja tuumale Timothy Mortoni „Tumeda ökoloogia” abiga.

1

Essentsialism on kurjakuulutav mõiste. Igaüks võib vaidluse käigus vihastada, ja kui mõistlikke argumente enam ei jätku, käratab ta teisele: „Sa oled loll!” Selline afekt läheb peagi mööda, sõbrad lepivad jälle ära, isegi peretüli võib leida lahenduse, aga kui sõnasabast kinni võtta, võime ikkagi küsida, kas hüüatus oli õigustatud. Ja kui selgub, et mul ikkagi oli milleski õigus, ma lihtsalt ei leidnud sel hetkel veel õigeid sõnu, siis seisangi essentsialismi teelahkmel: kas „loll” oli lihtsalt juhuslik kihvatus, mõtlematu sõnakõlks, mis lipsas parajal momendil üle huulte, või on sel midagi pistmist ka teise inimese olemusega, sest minul ju ikkagi oli olemuslikult õigus? Kas lollus võibki olla teise olemus, tema essents? Kui olen nüüd piisavalt lohakas ja vastan sellele jaatavalt („no muidugi, ta on üks vana loll”), siis kehastungi korraks essentsialistiks. Minu peale sülitab Jean-Paul Sartre, sest ma olen hüljanud maksiimi „eksistents eelneb olemusele” (l’existence précède l’essence)[1]; mulle äigab fallibilismi kaikaga Karl Raimund Popper, sest ma olen avatud ühiskonna vaenlane; isegi mõned feministid vaatavad viltu, sest kuigi minu hüüatus on suguluses lausega „mehed on sead”, võiks mul peagi suust välja karata mõni fraas stiilis „kuradi kanaaju”, „igavene lits” jne.

Morton kinnitab, et kui ma ikkagi usun asjade reaalsusse, hoolimata sellest, et nad jäävad mulle nähtamatuks, on tegemist teatavat tüüpi veidra essentsialismiga.

Seega võiks väita, et essentsialism algab juba igapäevasest suhtlemisest. Samuti on selge, et essentsialismi tõttavad kõige ägedamalt kaitsma need, kelle meelest vaenukõne ongi sõnavabaduse tipp, ja mingil juhul ei tohiks halvustada sõnu „neeger”, „pede” või „tibi”, sest need väljendavat millegi sügavamat olemust. Heakene küll. Ometi on essentsialismil ka oma filosoofiline mõõde, filosoofiast ongi sõna pärit ja tähistab vana ning auväärset traditsiooni, mille alguspunktiks peetakse kokkuleppeliselt Platoni ideedeõpetust. Kõige lihtsamalt võiks seda seletada nõnda: kuigi ma ise arvan teadvat, kes ma olen ja kuhu kuulun, on mul veel mingi kaasasündinud olemus, sügavam essents, mis tegelikult määrab minu identiteedi, tahan ma siis seda või mitte. Seda olemust, seda essentsi ei saa ma ise muuta, isegi kui ma kõigest väest püüaksin, sest see olemus on samal ajal minu sees ja kuskil mujal, ideaalses teispoolsuses, mis on muutumatu ja jääb mulle kättesaamatuks. Seega ei sõltu mu identiteet minu enese tahtest. Sama kehtib kõigi asjade kohta, kassi, tooli, kivi ja ookeani kohta – nad lihtsalt jäävad selleks, mis nad on, sest selline on nende olemus, mida nad küll kehastavad, kuid mis nendest ei sõltu, vaid on midagi muud.

Niisugune arusaam tekitab palju küsimusi, sest kuna olemusi ei saa vahetult kaeda, jääb siin palju ruumi spekulatsiooniks. Kus lõpeb olemus ja algab nähtumus? Mis on ikka veel substants ja mis juba aktsidents? Selle määratlemine oleneb suuresti mõtleja muudest kalduvustest, mis sageli jäävad välja ütlemata või öeldakse välja ilustatult või poolikult. Niisiis pole essentsialismivastane vaen siingi sugugi põhjendamatu. Ühtlasi saab aga selgeks, kui raske on essentsialismist täielikult pääseda, sest kuidas minna mööda lapselikust usust, et asjad siiski on need asjad, mis nad päriselt on, isegi kui nad vahel käituvad imelikult. Selleks on vaja mitut ratsukäiku ja vangerdust. Näiteks võib essentsialismile vastandada nominalismi (nimed on pelgalt nimed, mitte universaalid), samastada siis essentsialismi idealismiga ja nimetada ennast ikkagi paradoksaalselt „realistiks” (nagu Popper tegigi).[2] Aga see on ilmselgelt libe tee, kuna nõuab väga kindlat kokkulepet selles, mis on õieti „reaalsus”. Kui sellist kokkulepet ei ole või see on vankuma löönud, oleme jälle algseisus tagasi. Aga kas ikka samamoodi? Milline on see algseis nüüd?

2

Mõni aeg tagasi pakkus Timothy Morton välja vormi, mis võiks algseisu teisiti kehtestada. Ta nimetab seda veidraks essentsialismiks (weird essentialism). Veider essentsialism vastandub mõtlemisele, mis eeldab, et kuna asjade sisim olemus on meile kättesaamatu, tuleb meil tegeleda vaid küsimusega, kuidas vastab meie maailmanägemine tegelikkusele. Sellist mõtlemist on hakatud hiljuti nimetama korrelatsionismiks ning selle lähtepunktina osutatakse Immanuel Kantile. „Kui asi on reaalne sedavõrd, et ma pean selle eksistentsis veendumiseks külmkapi ukse lahti tegema, järeldab korrelatsionist sageli, et see ei eksisteerigi reaalselt.”[3] Niisugune selgitus lähtub lihtsast võrdpildist. Kui panen külmkapi ukse kinni, ei saa ma kunagi kindel olla, kas lamp külmkapis kustub või jääb põlema; siit edasi võib spekuleerida, et ma ei saa kindel olla ka selles, kas külmkappi pandud asjad seal ikka veel alles on. Asjad võiksid ju ilmuda alles siis, kui ma ukse uuesti lahti teen, vastates lihtsalt mu taju ootustele. Morton kinnitab nüüd, et kui ma ikkagi usun asjade reaalsusse, hoolimata sellest, et nad jäävad mulle nähtamatuks, on tegemist teatavat tüüpi essentsialismiga – kuid see essentsialism on veider, sest ta ei järgi üht loogilist reeglit, vasturääkivuse välistamise seadust. Kui ma kujutan ette, et külmkapis on juust, saan ma seda ettekujutust hõlpsasti kontrollida, tehes külmkapi ukse lahti; kas reaalsus vastab minu ootusele või mitte, küsimus on igatahes lahendatud ja mingit vasturääkivust pole, sest vastus on kas jah või ei. Mul pole vaja mõtiskleda, kas külmkapis peitub midagi veel, kuigi ma tõesti ei tea, kas lamp kinnise ukse taga ikka veel põleb või mitte. Kui ma aga eeldan, et külmkapis on midagi ka siis, kui ma selle ust kunagi avada ei saa, olen vasturääkivuse välistamisest mööda hiilinud – olen võtnud omaks teatava essentsialismi, usu külmkapi varjatud olemusse.

Ökognostilist lähenemist on hädasti vaja, et mõista meie planeedil toimuvat ilma spekulatsioonide taha peitu pugemata.

Miks on Mortonil vaja veidrat essentsialismi? Seda nõuab teatav maailmavaateline hoiak, mida Morton nimetab ökognoosiseks. Ökognoosis lähtub arusaamast, et asjade olemine ja nende ilmumine on omavahel tihedalt põimunud: moodustub „kummaline silmus” (strange loop), tagasiside lakkamatu ringlus, kus inimlik puutub kokku mitteinimlikuga, olles haaratud millestki võõrast ning teistsugusest, nii et tekib teatav „heteroafektsioon”.[4] Ökognostilist lähenemist on aga hädasti vaja, et mõista meie planeedil toimuvat ilma spekulatsioonide taha peitu pugemata. „Maa ei ole lihtsalt tühi leht, kuhu inimeste ihasid projitseerida… Meil tuleb uuesti läbi mõelda, mis on asi.”[5] Kui väita, et inimesed on olemas ja nad on tekitanud antropotseeni, puurides maa sisse auke, on see väide Mortoni meelest essentsialistlik ja nõuab uut moodi ökoloogilist teadlikkust, mis ei lihtsusta asjade olemist, vaid muudab neist mõtlemise pigem keerukaks. „Ökoloogilist teadlikkust on kõige parem seletada intiimsuse kaudu: see pole mitte tunne, et me kuulume millessegi suuremasse, vaid tunne, et me oleme teistele eluvormidele väga lähedal, isegi liiga lähedal, et nad on otse meie naha all.”[6] Ökognoosis algabki äratundmisest, et meie ümber ja meie sees on asju, millest me ei saa lihtsalt vabaneda või lahti öelda – on olemas teised olendid, kellele tuleb passiivselt häälestuda, et saaksime ka tulevikus nendega koos eksisteerida.

Sellise kooseksisteerimise kõige selgemaks näiteks on võib-olla sümbioos. „Eluvormid ei ela lihtsalt meie kõrval, nad elavad meie sees. Oleme võõrad iseendale. Nii ligidal on teine. Ökoloogia tähendab intiimsust.”[7] Sümbioos tähendab kooselu millegi tundmatuga, mida me ei suuda kunagi täielikult tunnetada, kuid mis on ometi meie sisim olemus. See tundmatu on niisama elus kui meiegi, ta on isegi rohkem elus, sest meie elu ei saa ilma temata jätkuda, tema võib aga edasi elada meietagi. Niisuguse läheduse äratundmine tekitab algul iiveldust, seejärel ängi ja rahutust. Veel imelikum on aga mõelda inimestest planeedi mõõtkavas. „Justkui saaksin ma äkki aru, et olen zombi – või õigemini, et ma olen tahes-tahtmata ühe zombi koostisosa. Kui käivitan auto, ei kavatse ma eluvorme isiklikult hävitada… ega ole mu toimingul ka mingit statistilist tähendust. Ja ometi on häiriv ja salapärane tõsiasi, et Maa mõõtkavas on miljardeid käsi, mis iga minut keeravad miljardeid süütevõtmeid, käivitades miljardeid mootoreid ja põhjustades just sellega Kuuenda Massilise Väljasuremise Sündmuse. Ning mõned selle zombi liikmetest teadsid juba vähemalt kuuskümmend aastat tagasi, et inimeste süsinikuemissioon tekitab probleeme.”[8] Kuues väljasuremislaine on meile sedavõrd ligidal, meie jaoks sedavõrd kohal, et tekib õigustatud küsimus, kuidas me seda üldse ei taju. Kuigi tegemist võib olla meie endi väljasuremise algusega. Seni on olnud kombeks arvata, et erinevalt muudest eluvormidest on inimest õnnistatud teadvusega, mis võimaldavat isegi teadlikke valikuid teha. Aga kas see on ikka tõsi? Või on teadvus üksnes oletus, mida ei saagi kindlaks teha?

3

Aga ehk siiski nii ei ole. Ehk on inimesed siiski teadvusel, ehk on paljudel ka head tahet ja mõnel koguni mõistust. Kuid inimeste kollektiiv – erinevalt näiteks mesilastest – nähtavasti ei tea enam, mida ta teeb, või siis see teadmine on modernsuse perioodil kuhugi kaotsi läinud. Rapsitakse huupi, ja enda kehtestatud asutustest ei osata enam vabaneda, justkui ei osataks välja pääseda enda püstitatud hoonest.

Inimeste kollektiiv – erinevalt näiteks mesilastest – nähtavasti ei tea enam, mida ta teeb, või siis see teadmine on modernsuse perioodil kuhugi kaotsi läinud.

Seda aktuaalset olukorda ei seosta Timothy Morton siiski ainult modernsusega. Muutus on toimunud palju varem, juba neoliitikumis, ja on otseselt seotud põllumajanduse ja karjakasvatuse tulekuga. Koos sellega ilmus uus mõtteviis, mis on Mortoni meelest ka antropotseeni lähtekoht. Seda mõtteviisi on ta nimetanud agrilogistikaks, põllumaa ja karjamaa logistikaks, mille põhimõtteid tuleks nüüd kontrastiivselt teadvustada, kui hakkame mõtlema sellele, kuidas tulevikus teiste elusolendite ja ümbritsevate ökosüsteemidega hästi läbi saada. Nii saame moodustada „tulevase kooseksistentsi loogika substruktuuri”.[9]

Agrilogistika põhineb kolmel filosoofilisel aksioomil.

(1) Vasturääkivuse välistamise seadust ei tohi rikkuda.

(2) Olemasolu tähendab lakkamatut kohalolu.

(3) Olemasolu on alati olulisem kui olemise mis tahes kvaliteet.

Morton nimetab vasturääkivuse välistamist „seaduseks”, sest see aksioom ei tulene igapäevasest kogemusest, vaid nõuab spetsiaalseid ettekirjutusi, mis selle reegliks muudaksid. Tegelikkuses on enamik asju korraga nii üht kui ka teist, nii et vasturääkivust tuleb illustreerida täpselt valitud näidetega stiilis „must ei ole valge”, „maa peal saab käia, vee peal ei saa käia” jne. Aksioomil on aga selge põllumajanduslik taust: maa tuleb jagada põllumaaks ja üles harimata maaks, taimed kultuurtaimedeks ja umbrohuks. Kultiveeritav pind annab substantsi mõiste, kõik, mis seal kasvab, on aga substantsi atribuut või aktsidents. „Agrilogistlik algoritm koosneb paljudest allrutiinidest: tuleb kõrvaldada vasturääkivus ja anomaalia, kehtestada piirid inimliku ja mitteinimliku vahel, maksimeerida olemasolu kui tähtsam ja kõrgem olemise mis tahes kvaliteedist.”[10] Agrilogistlik ruum kujutab endast lakkamatut sõda kõige aktsidentaalse vastu, umbrohu vastu, harimata maa vastu – ühesõnaga, loodusliku iseolemise vastu. See on Vargamäe Andrese lakkamatu võitlus maaga, meeletu püüd kõike üles künda, üles harida, nõnda et seal kasvaks ainult see, mis on vägisi kasvama pandud. Samalaadne on tänapäeva pöörane tung kõik looduslikud ressursid võimalikult kiiresti rahaks teha – meenub aastatetagune reklaamlause „seisev mets on nagu lodev mees, vabane temast kohe”. Kui kuskil keset linna on vaba plats, millel kasvavad võililled, tuleb see asfalteerida ja parklaks muuta – sest see plats kas on linnaruumi osa või mitte, vahepealset pole olemas.

Agrilogistlik ruum kujutab endast lakkamatut sõda kõige aktsidentaalse vastu, umbrohu vastu, harimata maa vastu – ühesõnaga, loodusliku iseolemise vastu.

Agrilogistika teine ja kolmas aksioom on omavahel silmanähtavalt seotud. Olemasolu määratlemine lakkamatu kohaloluna tingib „kohalolu metafüüsika”, mis on tihedalt seotud üleilmse soojenemise ajalooga. Kohalolu metafüüsika on tulevase kooseksisteerimise paratamatu vaenlane, nagu selgitas juba dekonstruktsioon. „Põld on siin: ma võin künda, võin külvata seda või teist või mitte midagi, lasta karja koplisse, ometi jääb ta lakkamatult samaks. Kogu süsteem on üles ehitatud lakkamatu kohaloluna, mis on rangelt piiritletud ja mitteinimlikest süsteemidest eraldatud.”[11] Sellest kohalolu metafüüsikast tuleneb eksistentsi väärtustamine tema enese pärast, sõltumata sellest, milline on selle eksistentsi kvaliteet. „Agrilogistlik eksisteerimine tähendab paljast olemasolemist kõige lihtlabasemas tähenduses. Nähtumustel pole mingit tähtsust, olemus ju püsib. Agrilogistika on vaesestumine niihästi ühiskondlikus kui ka ontoloogilises mõttes.”[12] Tegu on mõtteviisiga, mis põhimõtteliselt eelistab lagedat ja ühetaolist kõigele kirjule, keerukale, lopsakale ja mitmekesisele. Lihtne, selge ja ühesugune on kasulik, ülejäänu aga kahjulik, sest see on mõistatuslik ja salapärane, mitmeti mõistetav ja täis vasturääkivusi.

Seepärast ütlebki Morton, et tulevase kooselu eelduseks on agrilogistlike aksioomide teadvustamine. Kuni need toimivad ebateadlikult, ei saa nendest ka vabaneda, sest neid rakendatakse automaatselt justkui jumalikku ettemääratust. Future coexistence accepts contradiction and ambiguity – tulevane kooseksistents võtab omaks vasturääkivuse ja kaksipidisuse.[13] See tähendab ühtlasi, et pole olemas ühtainust retsepti, mis sobiks kõigile ühtmoodi ja mida saaks eksportida valmis paketina, nii nagu on üritatud eksportida „arengut”, „progressi” ja „demokraatiat”. Paketi eksport oleks juba iseenesest agrilogistlik. Agrilogistikast ei pea minema edasi ega astuma tagasi. Selle asemel on vaja erinevaid struktuure, erinevaid temporaalsusi. Need struktuurid ja temporaalsused on juba praegu olemas, mõnikord päris nähtavad, mõnikord alles nähtamatud. Kuid nende leidmiseks ja võimendamiseks on vaja veel üht võimalikkuseruumi, mis on agrilogistlikust ruumist korraga võrratult ürgsem ja erutavalt uudsem.

4

Arheliitikum – kes on sellisest ajajärgust midagi kuulnud? Kas see on ajalooline või eelajalooline? Millal see algas? Ja kas see on kunagi lõppenud? Kas neoliitikum tühistas arheliitikumi? Või on arheliitikum tulnud neoliitikumi välja vahetama?

Kui kuskil keset linna on vaba plats, millel kasvavad võililled, tuleb see asfalteerida ja parklaks muuta – sest see plats kas on linnaruumi osa või mitte, vahepealset pole olemas.

Küsimuste kobar paiskub välja lihtsalt ühest sõnast, mis sarnaneb paari teisega. Neoliitikum, mesoliitikum, paleoliitikum – need on kiviaja eri järgud, sest kreeka λίθος tähendab kivi. Kõik need liitikumid on arheoloogide vaimusünnitis, sest muinasaja kihtides tuhnides ei leita enam puust või nahast esemeid, mistõttu jääbki mulje, nagu tollased artefaktid oleks alati olnud kivist. Kuid igal juhul on selline kiviaeg kadunud aeg, arheoloogide töö on kadunud aja otsimine, palju kaugemalt kui Marcel Prousti kadunud aeg – muistsest mälutagusest. Aeg-ajalt võib see neis tekitada müstilisi elamusi, kummalist tunnet, et mäletamatu muinasaeg on siinsamas, otse käeulatuses; mõnd mõranenud eset puudutades võib saada sellega kontakti. Aga see tunne on põgus ja möödub peagi. Välja kaevatud kiviaeg ei tule tagasi. Õigupoolest pole ta kunagi ära läinudki, vaid on maa all peidus ega anna ennast niisama lihtsalt kätte, labida liigutamisest ei piisa.

Arheliitikum on aga hoopis midagi muud. „Algrahvad ei ela laitmatult funktsioneerivas holistlikus harmoonias, kus rahutust ei tuntakski,” kirjutab Timothy Morton. „Habraste, mõraliste kobaratena elavad nad rahutult teiste olendite keskel, ja need võivad olla kirved ja hobused, vihm ja vaimud, ilma taevase jumala või jumalkuningata. Eksisteeritakse elementaalselt koos. Kuna rahutus on aga ikka veel täiesti olemas – agrilogistika pole seda sugugi välja juurinud –, on meie lahknemine algrahvastest püsitu, ebakindel konstruktsioon. Me hoomame arheliitilist ruumi, mitte mingit traagiliselt kaotsi läinud paleoliitikumi.”[14] Arheliitikum pole kadunud kiviaeg, vaid just kiviaja püsimine, mitte küll massiivse kohaloluna, vaid, vastupidi, ebamäärase tajuna, et ka tänapäev ise on viirastuslik, ainult üks ülemäära võimsaks paisunud arvamus. „Arheliitikum on võimalikkuseruum, mis võbeleb lakkamatult nende perioodide all, kohal ja ümber, mida me piiritleme kunstlikult neoliitikumi ja paleoliitikumina – ta võngub nendega kaasa. Uuema ja vanema kiviaja eristus näitab teatavat ökoloogilist ja sotsiaalset programmi. Seevastu arheliitikum ei olegi pärisnimi, sest see sõna ei märgi midagi kindlapiirilist, millel oleks rangelt defineeritavaid omadusi. Arheliitikum pole minevik.”[15]

Arheliitikum pole kadunud kiviaeg, vaid just kiviaja püsimine, mitte küll massiivse kohaloluna, vaid, vastupidi, ebamäärase tajuna, et ka tänapäev ise on viirastuslik, ainult üks ülemäära võimsaks paisunud arvamus.

Morton tuletab arheliitikumi Jacques Derrida arhikirjast, mille filosoof arendas välja oma suurteoses „Grammatoloogiast” (1967). „Kummaliselt, sügavalt ja suurejooneliselt uurib Derrida tolles raamatus, kuidas on tõkestatud ja demoniseeritud üht sillerdavat kvaliteeti selle juures, mida ta nimetab kirjaks. „Kiri” ei seisne lihtsalt selles, et mingitele pindadele kraabitakse märke. Kõikjal toimib kirjana teatav diferentsiaalne mäng, eimiski vigurlik mäng, mis loob ja hajutab eristusi. Need eristused pole üksnes epistemoloogilised, s.t ei puuduta ainult keelt ja mõtlemist, vaid on ka ontoloogilised, tungides „luusse ja lihasse”, nagu Derrida selle jõuliselt sõnastab.”[16] Arhikiri eelneb kultuuri ja looduse, inimliku ja mitteinimliku rangele eristusele, selles „sumiseb juba üks kummituslik ökoloogiline vibratsioon, hoolimata arvukate lugejate püüdest lahterdada Derrida kas idealismi või skeptitsismi või antirealismi alla. Arheliitikumi termin üksnes võimendab pisut sedasama suminat, tuues juba olemasoleva selgesti nähtavale”.[17]

Võime öelda, et arheliitikum on meie oma kiviaeg – see on see kiviaeg, milles elame ka meie, sest ta ei paigutu lineaarsesse aega. „Arheliitikum on triksteri ruum,” ütleb Morton teisal[18], s.t ta on pigem müütiline ruum, mis on olemas ka ilma eksisteerimata. Kui agrilogistlik ruum tähendab sõda kõige aktsidentaalse vastu, umbrohu väsimatut väljajuurimist, soode ja rabade kuivatamist, putukate-mutukate tapmist, kogu maa elektrifitseerimist ja asfalteerimist, siis arheliitiline ruum pole kunagi nii ühemõtteline. Siin võib olemas olla see ja teine, must ja valge, selgus ja hämarus, ning miski ei pea vastuvaidlematult püsima ühe ja samana. Meie aed võib samal ajal olla meie mets, meie linn võib samal ajal olla meie park, meie kaubanduskeskus võib samal ajal olla meie kasvuhoone. Miski pole veel lõplikult otsustatud. Kui modernsuse angaarid varisevad, tähendab see ainult ühe maailma lõppu, mis kestmist ei väärinudki. Arheliitikumi leidmiseks pole vaja kuhugi minna. Arheliitikum on juba siin, ilma kohal olemata. Seda äratundmist kosutavadki Timothy Mortoni veider essentsialism ja tema tume ökoloogia.

[1] Vt Sartre, J.-P. 2007. Eksistentsialism on humanism, lk 24. Sartre selgitab oma maksiimi nõnda: „See tähendab, et kõigepealt inimene eksisteerib, kohtub endaga, kerkib maailmas esile ja et ta defineerib end pärast. Kui inimene, nii nagu seda mõistab eksistentsialist, pole defineeritav, siis seetõttu, et esialgu pole ta midagi. Ta saab kellekski alles hiljem ja saab selleks, kelleks ta end peab. Seega pole olemas inimloomust.”
[2] Täpsemalt kõneleb Popper „metodoloogilisest essentsialismist”, millele ta vastandab metodoloogilise nominalismi: „Selle asemel, et teada saada, mis asi tegelikult on, ning selle tegelikku olemust defineerida, seab metodoloogiline nominalism eesmärgiks kirjeldada, kuidas mingi asi erinevates olukordades käitub, ja eriti seda, kas selle käitumises on mingeid korrapärasid.” Popper, K. 2010. Avatud ühiskond ja selle vaenlased 1. Platoni lummus, lk 65.
[3] Morton, T. 2016. Dark Ecology. For a Logic of Future Coexistence, lk 64.
[4] Samas, lk 98.
[5] Samas, lk 65.
[6] Morton, T. 2013. Hyperobjects. Philosophy and Ecology after the End of the World, lk 139.
[7] Samas, lk 139.
[8] Morton, T. 2016. Dark Ecology. For a Logic of Future Coexistence, lk 35.
[9] Samas, lk 46.
[10] Samas, lk 46.
[11] Samas, lk 48.
[12] Samas, lk 51.
[13] Samas, lk 143.
[14] Samas, lk 80.
[15] Samas, lk 80.
[16] Samas, lk 80.
[17] Samas, lk 81.
[18] Samas, lk 87.

Hasso Krull on luuletaja, mõtleja, tõlkija, toimetaja, kriitik ja esseist, kelle huvide ringi piiritlevad filosoofia, mütoloogia, antropoloogia ja psühhoanalüüs.

Dylan Michilsen on kollaažikunstnik, kes armastab kõike veidrat ja tumedat. Lisaks kureerib ta tumeda ja sürreaalse kunsti ajakirja Semioculus.