„Welcome to New York” (Prantsusmaa-USA, 2014). Režissöör Abel Ferrara, stsenaristid Abel Ferrara ja Christ Zois, operaator Ken Kelsch osades Gérard Depardieu, Jacqueline Bisset, Drena de Niro jt. 125 min.

Cannes’is sellel aastal enim kõmu tekitanud linateos ei linastunud mitte ametlikus festivaliprogrammis ega ka kohalikes kinodes, vaid anti välja kohe DVDna ning korraldati eraldi pressiseanss. Huvitav ja äramärkimist vääriv oli see mitmel põhjusel, kas või seetõttu, et pärast linastust tekkinud tuline arutelu ei olnud sugugi mitte filmikunsti teemaline, vaid pigem poliitiline.

„Welcome to New York” keskendub Rahvusvahelise Valuutafondi peadirektori Dominique Strauss-Kahni juhtumile. Peategelast kehastab skandaalne prantsuse näitleja Gérard Depardieu. Kes vähegi teab Strauss-Kahni lugu ja selle kulgemist, sel on teada ka filmi käik. Ainukese vahega, et kui meedias kajastatud sündmustes on tänase päevani hämarkohti, siis filmi stsenarist ja režissöör Ferrara on ka need oma taskulambiga valgustanud, just nimelt enda nägemusega. Oma arvamus on nagu vaba tahegi – hea, kui see on olemas, kuid seda muuta pole minu võimuses. Et lõplikku tõde polegi võimalik välja selgitada, jätan siinkohal Ferrara seisukohtade üle arutlemise ning lähtun kirjutamisel vaid filmi teostuslikust poolest. Linateoses on läbivad kolm märksõna: mürgel, kontrastid ja vaba tahe. Teos algab lõputute orgiatega, milles sarnaselt filmi peategelasele näib puuduvat igasugune hingelisus ja intelligentsus. Näeme hulganisti vastandusi: Depardieu’ lihava keha kontrastid prinkide, treenitud modellidega; naiste nõtkus, elegantne liikumine ja entusiasm, millele on vastukaaluks Devereaux’ (Depardieu’ mängitava peategelase) apaatsus elu ja maailma suhtes.

Depardieu distanseerib end peategelasest, öeldes pressile, et osa sai vastu võetud, sest Strauss-Kahn on talle vastik. Sümpaatiat keskse karakteri vastu ei näita üles keegi – alustades stsenaristidest, lõpetades loomulikult vaatajaskonnaga. Paraku ei tee selline käsitlus peategelast vastumeelseks, vaid hoopis elutuks. Ei ole olemas läbivalt halba ja vastutustundetut inimest. IMFi direktoriks ei saada niisama – vaja on häid juhtimisomadusi, intelligentsust ja head ärivaistu. Paraku on Strauss-Kahni põhjal loodud mees jäetud filmis ilma igasugustest voorustest.

Võib tuua hulgaliselt näiteid õnnestunud tegelastest, kes on küll antikangelased, kuid siiski inimlikud. Näiteks Steve McQueeni Brandon („Shame”, 2011), kes on seksisõltlane ning sellest tulenevalt kohati tundetult ükskõikne ja agressiivse käitumisega maailma vastu. Või meie enda filmitegija Kadri Kõusaare John („Kohtumõistja”, 2013), kes tapab külmavereliselt, sest leiab sarnaselt Devereaux’le, et seisab maailmast ja teistest inimestest kõrgemal. Mõlema näite puhul ei pruugi vaataja tegelaskuju õigeks mõista, kuid vähemalt on ta teatud määral mõistetav või hoomatav. „Welcome to New Yorki” puhul sellist tunnetust aga ei teki. Film jääb ühekülgseks ja erapoolikuks, vaatajat koheldakse nagu silmaklappidega hobust, kelle pilk ei tohi teelt kõrvale eksida. Sellise väga jõuliselt peale surutud arvamuse kohta on aga teos pakendatud ootamatult pooldokumentaalsesse võttestikku. Taustanäitlejad ning tegevused on niivõrd sujuvad ja loomutruud, et tekitavad tunde, nagu jälgikski toimuvat reaalajas üle tegelase õla.

Filmi kulminatsioonis arutleb Devereaux oma naisega vaba tahte üle, õigemini heidab viimasele ette, et see on teda liigselt kammitsenud. Peadirektoriks sai ta vaid abikaasa soovil ning sellest ametist tagandaminegi sünnib naise pärast, temal endal ei olevat olnudki mingit valikuvõimalust. Arutluskäigus süüdistab ta oma kaasat ka selles, et too temaga ei seksi. Mehel endal olla aga seksisõltuvus – haigus, mille vastu ta on jõuetu. Tundus, nagu räägiks ta epilepsiast, mille tekitatud haigushoo korral peavad ümberkaudsed abi osutama, et krambid võimalikult valutult üle läheks, muidu aga rahulikuks jääma ja ootama olukorra stabiliseerumist. Siiski jäid vaatamata Devereaux’ iseloomu, vastutusest kõrvalehiilimist ja mingil määral ka peategelase elufilosoofiat tutvustama pidanud episoodile vastamata rida küsimusi. Miks valis Ferrara nii poliitilise loo ning seda jutustama meedias samuti seksiskandaalidega palju kära tekitanud eksprantslase? Kas tal oli ka mingi muu eesmärk lisaks peategelase ahvina kujutamisele?