Juba Tšingis-khaan määras oma sõjameestele märapiimast tehtud viina maksimaalseks normiks kolm tassi. Nüüdseks on alkohol ja peodroogid saanud äriks, mille pitser võib olla meie ajukeemiale pöördumatute tagajärgedega.

Ka A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” Tagapere Pearu ajalooline prototüüp Jakob Sikenberg olevat armastanud purjutada – reedel suundus ta kõrtsi, kust vahel tuli tagasi alles teisipäeval. Naastes kihutanud ta sageli aiaväravad maha, kui need juhtusid kinni olema, nagu seda tegi romaanis Tagapere Pearu.[1]

Homo sapiens’il on eraldi liigina seljataga juba 6–8 miljonit aastat evolutsiooni. Ilmselt ei olnud Aafrikas Kongo jõe kaldal piisavalt palju käärima läinud marju ja puuvilju, et oleksime saanud pärida oma ürgesivanematelt alkoholiga hästi toimetuleku võime. Nii pole meie organismis ei etanooli ega metanooli lagundamiseks eraldi ensüümi. Paljude näitajate poolest sarnaneb etanool veega ja organismi sattudes jõuab see samuti sinna, kuhu vesi, ehk kõikjale. Need imepisikesed ja kõikjale jõudvad etanoolimolekulid trügivad meie keha ainevahetuses n-ö järjekorras ette. Kuna etanooli lagundamiseks vajalikud ensüümid on mõeldud hoopis suuremate molekulidega tegelemiseks, kui seda on etanooli oma, takistab etanool ensüümidel teiste ülesannete täitmist.

Kui manustada suur kogus alkohoolset jooki, siis kuni 90% maksa tavalisest ainevahetusest asendub etanooli kahjutuks tegemisega, mis tähendab, et kõrvale tõrjutakse rasvade, valkude ning praktiliselt täielikult süsivesikute oksüdeerimine. Tagajärjeks on veresuhkru alanenud tase ja ülemäärane piimhape veres. Inimeste suutlikkus etanooliga toime tulla on vägagi individuaalne, kuid peab tunnistama, et nooremate kui 21-aastaste jaoks pole olemas täiesti ohutut kogust alkoholi. Täiskasvanud terve isiku maksal kulub kuue ja enama ühiku (üks ühik on ca 10 grammi) etanooli mõjust taastumiseks kaks nädalat. Nii paneb suur alkoholikogus organismile tohutu koormuse. Näiteks võrdub poole pudeli viski joomine molaarses mõttes 500 grammi aspiriini või 1,2 kg antibiootikumi tetratsükliini sissevõtmisega. Seejuures on naised aga selgelt soolise ebavõrdsuse seisundis, kuivõrd meestel on nii keha kui ka maks suuremad, seega nende alkoholiga toimetuleku võime on oluliselt parem kui naistel.

Alkoholiga seotud terviseriskid olid teada juba ajal, mil mongolite suureks juhiks oli Tšingis-khaan (1162–1227), kes määras surmanuhtluse ähvardusel sõjameestele märapiimast tehtud viina maksimaalseks normiks kolm tassi. Tšingis-khaan ja Lembitu elasid samal ajal. Selle kohta, kas ka Eesti aladel Lembitu juhtimisel 1217. aastal madisepäeva lahingusse läinud eestlastel oli võimalus enne seda võtta jõudu-julgust, juues õlut või mõdu, meil info puudub.

Teadmine alkohoolsete jookide toimest ja vajadusest selle tarbimist reguleerida on pika traditsiooniga, kuid õppinud oleme sellest vähe. Meie riigis on alkoholikäitumisel ilmne pitsat juba pea 25 aasta tagusest 50-aastasest okupatsioonist, analoogselt meiega on ka näiteks Aafrika kommunistlikes ühiskondades meeste alkoholitarbimine oluliselt kõrgem kui kapitalistliku ühiskonnakorraldusega naaberriikides. Ilmselt on määrav erinevus vastutuses – kes vastutab, kas riik või mina ise? Kui olemas on tunnetatud vastutus tagajärgede eest, tuleneb sellest motivatsioon oma tegevust ette planeerida, et riske maandada. Näiteks vaid pärast ühe pokaali veini joomist on kolm järgnevat tundi tunduvalt suurem oht kukkuda ja end vigastada ehk tõusnud on risk tervisele. Seega tasub enne veinijoomist plaani pidada, kas on vaja kohe veel kuhugi turnima-ronima minna või saab lõõgastuda-puhata.

Samas on inimene ikka vajanud pidu ja riitusi, seda mitmel eesmärgil: kinnitamaks piduliste/rühmaliikmete ühtekuuluvustunnet, teisalt pakkumaks rõõmu ja vaheldust igapäevarutiinile. Tavaliselt kujunevad kogukondades kiiresti välja reeglid, mida tohib ja mida mitte. Nii on hiina kombestikust teada, et olnud on perioode, mil üksi joomine oli rangelt keelatud. Olema pidi vähemalt kolm meest, kes siis üksteist kontrollisid (viljakas eas naistel ei lubatud üldjuhul traditsioonilistes ühiskondades üldse alkoholi ega teisi uimasteid tarvitada), ning joomise juurde kuulusid ka mängud, eriti täpsust nõudvad, nagu noolte viskamine märklauda vms. See, kes purju jääb, muutub ju kohe teiste naerualuseks.

Oleme ajas, kus pidu on minetanud oma traditsioonilise tähenduse. Nädalalõppude droogipeod on suuresti anonüümsuse varjus keemiliste meeleolu muutvate ainete toel enese tühjaks laadimise kohtadeks. Ostetakse teenust ja müüakse teenust. Küll illegaalselt, kuid siiski on saadaval valik peodrooge. Eesmärk on tõsta nendega oma ajus serotoniini ja dopamiini taset, ilma et ise selleks pingutama peaks. Peodroogid on müüjatele väga tulus äri ja kahjuks on nüüdseks ka Eesti noored saanud selle tulu saamise objektideks.

Meie ajus tekitavad emotsioone ja loovad meeleolu virgatsained ehk neurotransmitterid. Nii annab virgatsaine serotoniin meile sisemise rahu- ja õnnetunde, dopamiin aga rõõmutunde ja ihaluse, noradrenaliin paneb tegutsema. Ajus on nii ergutavad kui ka pidurdavad virgatsained. Põhja-Euroopas on saanud viimase 20 aastaga üha enam n-ö pidude käimatõmbajaks amfetamiinide rühma kuuluvad sünteetilised ergutid. Lisaks on laialt levimas ka pidurdava toimega korgijook ehk GHB (alkoholiga sarnase toimega), mille tarbimisel koos alkoholiga on eriti kõrge risk kaotada mälu, lämbuda oma oksesse või saada ravile raskesti alluv psühhoos. Alkohol ja korgijook ei käi kokku. Töös psühhiaatrina olen kuulnud raskekujulise ärevushäirega ravil oleva neiu suust, et pärast öö otsa kestnud pidu, kus osalisteks on nii alkohol kui ka ecstasy, tehakse veel enne koitu kokaiiniring, et koju saaks minna heatujulisena. Siinkohal tahan meenutada, et sellistes situatsioonides on subjektiivne sõltumatustunne selgelt illusioon. Kõige lühemalt iseloomustab seda, mida tunneb end peodroogide kütke andnud noor järgmisel päeval, see, mis juhtub, kui püksi pissida – alul soe ja mõnus, pärast külm ja paha.

Kui peoks on vajalik meeleolu tõstvate ainete manustamine, tuleks endalt kõigepealt küsida, et milleks see mulle, mis on minu motiiv. Peost saadav emotsioon sõltub sellest, millise eesmärgiga sinna minna. Kas selleks, et leida partner, ennast n-ö igapäevakohustustest välja lülitada või vabaneda sisemisest rahulolematusest-ängist. Reegel on, et kõrgenenud meeleolu järel (seda näeb eemalseisja aga kas eufooria, hüpomania või maniana, kus enesekontroll on alla surutud), toimeaine möödumisel saabub vastupidine seisund – ärevus ja depressioon. Joobnud olekule järgneva depressiooni eest kaitseb ainult pidev joobnud olek!

Nn illegaalsete peodroogidena on moes nii ecstasy kui ka korgijook. Kui ecstasy sünteesiti, kasutati seda pereteraapias empaatia tekitajana muidu tülis olevate partnerite lepitamiseks. Peatselt selgusid aga terviseriskid. Nüüdseks on ecstasy sageduselt neljandal kohal erakorralise meditsiini osakondadesse illegaalse uimasti tarvitamise tõttu saabumise põhjustajana, sest nii see kui ka kõik teised amfetamiini tüüpi sünteetilised ergutid on neurotoksilised. Paraku on just selle rea uimastid tootjale väga tulus äri, vaja on vaid ostjad leida. Mis puudutab alkoholiga sarnase toimega korgijooki, siis veidigi suuremate annuste korral muutub see eluohtlikuks. Ja, nagu juba enne mainitud, alkoholiga see kokku ei sobi. Mitme aine koostarbimine on ka teiste peodroogide puhul suureks väljakutseks nii tarvitaja organismile kui ka arstile, sest vastandliku toimega keemilised ained võivad käituda organismis täiesti ettearvamatult, võib tekkida sünergia ja oluliselt kõrgem ajukahjustuse risk. Me ei võta ju korraga ka kõhulahtistit ja ravimit kõhulahtisuse peatamiseks! Kõik meeleolu muutvad ained on ajule neurotoksilised ning paradoksaalselt ei ole toksilisus seotud annuse suurusega, vaid määrav on individuaalne tundlikkus vastaval ajahetkel ja situatsioonis. Siin tuleb jälle mängu motivatsioon, milleks meile see pidu, sarnaselt sellega, mida võib näha olümpiamängudel: jooksu võitja teeb naerunäol veel mitu staadioniringi, kaotaja langeb finišijoonel kui niidetud.

Praegused peodroogid võtavad meie meeleolu muutes üle tarbinu ajutegevuse juhtimise. Inglased ütlevad selle kohta, et sel mehel on ahv õlal. Selline ahv, kes juhib ja teeb otsuseid inimese eest, nii hästi või halvasti, kui see tal just välja tuleb. Pragmaatiliselt võib öelda, et ostetud on pilet, mis pakub võimalust ujuda krokodillide keskel, ahv õlal.

Tervishoiu statistika näitab, et viimaste kümnendite jooksul on 20–24-aastaste noorte hulgas ärevushäire esinemine raskusastmes, mis on sundinud neid psühhiaatri vastuvõtule pöörduma, olulises kasvutrendis – meeste hulgas enam kui neli ja naiste hulgas kaks korda varasemast rohkem. Elame ajal, mil haigekassa tasub solidaarselt tervishoiuteenuse eest sõltumata sellest, kas terviserikke tekitajaks on keelatud uimasti või miski muu. Kui aga sarnasesse olukorda satutaks mõnes teises riigis, võib osutatud erakorralise tervishoiuteenuse eest saadud arve võrduda keskmise aastapalgaga.

Eespool kirjutatu on pilk peodroogidele psühhiaatri pilgu läbi, mille aluseks on teadmine nendest, kes on kas kohe või mõni aeg hiljem jõudnud psühhiaatri juurde. Siinkohal tahaksin rõhutada ennetuse olulisust ehk vastutuse võtmist ehk mida saab enese heaks ise teha. Selleks on kolm reeglit: 1) enne peole minekut puhka ennast välja, maga 1,5–2 tundi, joo piisavalt vett ja söö kõht täis; 2) mõtle oma tegevus läbi, nii et saaksid pärast pidu end välja puhata; 3) mõtle, milleks sa peole lähed, ja tunnista seda endale siiralt, ning juhul kui eesmärgiks on probleemide unustamine, siis unustamine ei võta probleeme ära – neid tuleb kohelda teisiti!

„Aeg parandab kõik haavad,” ütleb vanasõna. Küsimus on, kui suured armid sellest jäävad.

[1] Hein, Karl 2012. Ajaloolised isikud eesti ilukirjanduses. Tallinn: Estada.
Mari Järvelaid on meditsiiniteaduste doktor, endine tippsõudja, NSVLi noorte ja juunioride meister ning mitmekordne Eesti meister ühepaadil.
Kristiina Tuubel on kunstnik ja minimalist, kes tegeleb skulptuuri, installatsiooni ja graafikaga ning kelle kunsti huviobjektideks on aeg, ruum ja vorm. Lisaks on ta tootedisainifirma Taikonaut kaasasutaja.