Ruumikitsikus pitsitab maailma suurlinnu. San Francisco näitel on näha, kuidas nutikad lahendused alates kommuuniks muudetud garaažidest ja kohvik-kontoritest kuni kaubikutes elamiseni välja mõjutavad eluasemeturgu ning ruumiplaneerimist. Vajadus paindliku ja multifunktsionaalse avaliku ruumi järele on üha karjuvam.

EKAs sisearhitektuuri eriala lõpetanud, vahepeal nii Rotterdamis kui ka Vancouveris elanud, õppinud ja töötanud ning nüüdseks peamiselt San Franciscos resideeriv Bella Mang on arhitekt ja urbanist, keda huvitab arhitekti rolli määratlemine linnaplaneeringu kontekstis. Poliitilist ja sotsiaalset aktiivsust oma distsipliinis propageerib ta grupi Urban Works Agency liikmena, mille alt tehakse uurimistööd, antakse välja rariteetset lehte The Agent ja korraldatakse näitusi, sümpoosione, loenguid jpm.

Londonis ja New Yorgis jagatakse kahekümnendates eluaastates korterit ja kallist renti mitme kaaslasega, kolmekümnendates tavaliselt leitakse valem, kuidas omaette toime tulla. Kuidas on lood San Franciscos, kas ühiskorterid on pigem normiks ja kas ka perede puhul?

Viimase paari aasta jooksul on nii linna kui ka kogu metroopiirkonda olnud suur inimeste juurdevool ja seda olenemata karmist reaalsusest, et San Franciscos on tõsine elupindade puudus. Tihtipeale elab üks korterikaaslastest elutoas, et madalamat renti maksta. Elatakse koos korterikaaslastega, aga ka garaažist, aiamajast või pööningutest välja ehitatud väikekorterites (in-law units), kommuunides, hacker hostel’ites ja isegi vineerist kastides sõbra elutoas. Hacker hostel on ehk kõige iseloomulikum Silicon Valley elumudel. See on hübriid kommuunist, st elatakse mitmekesi ühes magamistoas ja kommuunikaaslasi valitakse vastavalt huvidele ja iseloomule, ning inkubaatorist. Suur osa sellises kommuunis elamise võlust seisneb professionaalsete tutvuste loomises ja oma äri arendamises. Kuna ruumipuudus ei pitsita ainult linnas sees, vaid ka ümbritsevates äärelinnades, on Bay Areas huvitav fenomen elada tihedalt koos selleks üldse mitte mõeldud avarates äärelinnades. Ühepereelamud ja nende garaažid täituvad naride ja töölaudadega ning HBO „Silicon Valley” on üllatavalt tõsieluline! Erinevalt Euroopast siin skvottimisest praktiliselt ei kuule. Ameerikas on eramaa idee ajalooliselt niivõrd tugev olnud, et selle proovilepanek on väga keeruline, et mitte öelda potentsiaalselt ohtlik. Kuid mahajäetud pindu siiski leidub ja haruharva kuuleb ka skvottimisest kõlakaid.

Kas sa tunned inimesi, kes ei ela traditsioonilises majas/korteris/stuudios, vaid alternatiivsel elupinnal? Kus elatakse ja kuidas?

Vast kõige ekstreemsem elukoht on mu sõbral Jaredil, kes kolis paar kuud tagasi oma poiss-sõbra juurde kaubikusse. Nad pargivad tasuta parkimiskohtades, käivad koolis-tööl duši all ja kui vaja, siis sõidavad kaubikuga linna asju ajama. Bensiini kulub vähe ja see on Ameerikas odav ning loomulikult puudub ka rendikulu. Nad on auto tõeliselt koduseks teinud ja sinna loft’i stiilis magamisaseme ehitanud. Auto mahutab isegi mitu külalist. San Franciscos on autos ööbimine ebaseaduslik, aga kuna neil ei ole aknaid, siis ei tülita keegi. Katuseakna tegemine pidi nende järgmine projekt olema.

Kõrged rendihinnad San Franciscos muudavad kohvikud järjest enam kontoriteks ja parkimiskohad elutubadeks. Kuidas on kohvikupidajad ja teenusepakkujad selle muutusega kohanenud?

Kohvikupidajad on ülihästi kohanenud – see toob neile ju täismaja, st kohvi tarbivaid start-up’ide töötajaid on järelikult piisavalt. Nähakse vaeva selle nimel, et olla töötamiseks võimalikult hea kohvik. Rakendused, nagu Work Hard Anywhere ja Workfrom, juhatavad kliendid just sellistesse kohvikutesse, kus on hea WiFi ja seinakontaktide reiting.

Parkimiskohtadega on natuke keerulisem, sest nende funktsiooni muutmine parkimiskohast istumisalaks nõuab linnalt luba ja ressursse. Tihtipeale seisavad naaberärid parklet’ide (äriesine terrass, mis võtab enda alla tavaliselt paar parkimiskohta – toim.) rajamisele vastu, kartes, et nende klientidel ei ole kusagile parkida. On aga aegunud arusaam, et vähem parkimiskohti tähendab vähem kliente. Parklet’ide rajamine tekitab jalakäijasõbralikuma tänava ning uusi kohtumispaiku ja toob rohkem inimesi tänavale uitama, mis omakorda toetab kohalikke ärisid.

San Franciscost sai alguse Airbnb. Kuidas on linnas praegu olukord seoses ajutiste elupindade rentimisega? Minu suurlinnades elavad sõbrad kas armastavad või vihkavad Airbnb’d – vastavalt sellele, kas nad teenivad Airbnb kaudu oma eluruume välja rentides lisasissetulekut või otsivad ise järjest kallineval ja alapakutud renditurul pikaajaliseks rendiks korterit.

Airbnb on ka siin kindlasti vastuoluline – proteste on olnud mitmeid. San Francisco elab läbi suuri muutusi, mis on toonud kohalikele kaasa tõsiseid tagajärgi. Otsitakse süüdlast ning tehnoloogiafirmad, nagu Google ja Airbnb, on väga kerged sihtmärgid, sest neil on konkreetne nägu, identiteet, ruumiline manifestatsioon. Palju lihtsam on näidata näpuga kontorihoonele, mille esiukse kohal ilutseb Airbnb logo, kui laialivalguvale institutsioonile nimega linn või ebamäärasele näota inimgrupile, keda iseloomustavad ammu teenitud kapital, kalli kinnisvara omamine ja konservatiivne meelelaad ning kes on hinnarallis kokkuvõttes palju suuremat rolli mänginud. Kui mõelda, mis tegelikult hinnad üles on paisutanud, on see ikkagi ruumipuudus. Ei tule kaugele vaadata, et näha, kelle huvides on kõrged hinnad – eks ikka kinnisvaraomanike, kelle hulgas on ka linn ise. Nõudlus on meeletu, aga ehitatakse vähe. Eluasemehindade tõus ei ole seega Airbnb tekitatud, pigem vastupidi. Airbnb sündis just sestsamast kitsikusest, kui Brian Chesky ja Joe Gebbia rentisid oma täispuhutava madratsi konverentsikülastajatele, kuna hotellid olid täis. Nii et pigem käib see loogika ikka vastupidi. Nii kaua, kui hinnad on laes, rendivad paljud oma kodusid Airbnb kaudu välja, sest see tasub end niivõrd hästi ära.

Oma vanematele Airbnb’d otsides sattusin rentima korterit, mille võõrustaja rentis oma rendikorterit omakorda Airbnb kaudu välja ning magas ise sellel ajal sõbra diivanil. Väga võimalik, et nädal-paar Airbnb teenust kuus on ainus viis, kuidas võrdlemisi madalapalgaline linnakodanik San Franciscos veel omale korterit rentida saab. Olen üpris kindel, et ta peab seda naabrite ja omaniku eest kiivalt varjama, sest enamik korterelamuid lühirente ei luba. Rendikontrolliga korterite omanikud kasutavad aga iga väikest võimalikku põhjust, et olemasolev rentnik välja lüüa ja korter uuesti turuhinnaga välja rentida. Airbnb’ga raha teenimine on seega kohati nagu mustal turul tegutsemine ja vahelejäämine võib praeguste rendihindade juures kalliks maksma minna.

Hiljuti tuli ka uudis sellest, et Berliin keelustab kohalike elanike kaitseks korterite rentimise Airbnb kaudu. Kuidas San Francisco muutustega kohaneb?

Airbnb probleemiks, mis omakorda kriisi süvendab, on kinnisvaramaaklerid ja -arendajad, kes on hakanud justkui mitteametlikke hotelle pidama ilma linnale hotellimaksu maksmata ja selleks mitte ette nähtud rajoonides. Just selliste tegevuste vastu kehtestati ka Berliini seadus, mis ei keela kellelgi lisatuba välja rentida, ent takistab just arendajaid ja kinnisvaramaaklereid süsteemi ära kasutamast. On kahju vaadata, kuivõrd reguleerituks sellised algatused muutuvad. Ideel, mis on loodud selleks, et lihtsustada inimestel omadel tingimustel väikese bed and breakfast’i rajamist, on oht muutuda nii reguleerituks, et see lakkab mõeldud viisil toimimast.

Põhja-Ameerika linnad ei ole sõjajärgsest ajast saadik aktiivselt eluasemete ehitamisele tähelepanu pööranud, mistõttu on linnaplaneeringud ajast maha jäänud ja elamistingimused kitsad. Milline on San Francisco juhtide tegevusplaan eluasemeprobleemide lahendamiseks praegu? Miks ei ole hoolimata suurest nõudlusest elukorterite ehitamisega tegeletud?

San Francisco poliitika on olnud juba aastakümneid radikaalselt demokraatlik – iga kodanik saab imelihtsalt linna otsuseid mõjutada, mis, nagu arvata võite, tähendab, et linnal on keeruline midagi teoks teha. Tulemuseks on üpris kartlik ja passiivne linn, kes hoiab kinni aastakümneid tehtud otsustest ega reageeri uutele probleemidele. Osalt on see valulike kogemuste tõttu, kui näiteks 1960ndatel hävitati Fillmore’i naabruskond pea täielikult. See oli üks San Francisco vanim piirkond, üks vähestest, mis 1906. aasta maavärina järel säilis.

Tegemist oli rikkalikult arenenud afroameerika rajooniga – kuulsad džässibaarid ja väljakujunenud kogukond. Linn suutis selle hävitada, ilma et keegi jõudnuks reageerida, et ehitada asemele uued sotsiaalhooned. Pärast taolisi kogemusi on muidu sotsiaalselt meelestatud ja tundlikud sanfranciscolased hoolt kandnud, et midagi taolist nende linnas ei korduks. Võib öelda, et ehk liigagi hästi hoolt kandnud. Võrdlemisi täisehitatud linnas on kohati tunne, et ei tohi puudutada ühtegi päevavalgust näinud hoonet. Kuna viktoriaanlik romantiline üldpilt on tugev ja enamik majadest on 2–3-korruselised, siis peaaegu kogu San Francisco on tsoneeritud maksimaalselt kolme korruse jaoks. Ülejäänud rajoonides hakatakse nüüd vaikselt kortereid ehitama. Paljud neist projektidest, mida ehitama hakatakse, said linnale esitatud enam kui kümme aastat tagasi. Nii linna bürokraatiamasina kui ka iga kodaniku protesti sügavuti uurimise tõttu on protsess niivõrd aeganõudev ja kulukas, et vähesed arendajad võtavad sellise teekonna ette. Lisaks on maa kallis ja mägise geograafia tõttu ehituskulud suuremad. Mark Hogani uurimuse kohaselt on San Franciscos uue kahetoalise korteri ehitushind keskmiselt 469 800 USD, mis on juba iseenesest rohkem, kui paljud ostuhinnana välja käiksid.

Üks mu tuttav vabakutselisena töötav jurist üllatas mind hiljuti, kui osutas New Yorgis uhkele arendusele ja teatas, et ehitatakse sotsiaalkortereid ja ta taotleb sinna elupinda. Üldiselt seostatakse sotsiaalkorteritega kriminaalset kontingenti ja vanglatena paistvaid kõrghooneid, nagu NYC suurim, Baruch Houses Manhattanil. Kuidas San Franciscos sotsiaalkorteritega lood on?

Sotsiaalkorterite programm on siin justkui valuuta, millega linn ja arendaja kokkuleppeid teevad. Näiteks kui arendaja määrab teatud protsendi korteritest sotsiaalkorteriteks (affordable housing), saab ta linnalt mõne prääniku vastu – näiteks loa kõrgemale ehitada. Sotsiaalpindade saamine ei ole lihtne ja peab tõestama, et perekondlik sissetulek on äärmiselt väike.

Kas Põhja-Ameerika suurlinnades pigem ostetakse või renditakse kortereid?

Renditurg on üpris suur, tihtipeale jäädaksegi eluaegseteks rentnikeks. Põhjuseid on mitmeid: soovitakse olla pankadest sõltumatud või ei taheta võtta oma kinnisvaraga kaasnevat vastutust. Mõnikord võib see tuleneda ka sellest, et kellelegi meeldib rajoon, kus ta korterit rendib, ent ostuhinnad on seal liiga kõrged. Rendikontrolliga korteris elades on see igati loogiline. Kui rent ei ole juba 30 aastat eriti palju tõusnud, siis milleks poolmuidu saadud kodust lahti öelda? Vancouveris, kus aastaid tagasi elasin, on arendajad ehitanud kesklinnas 60ndatel ja 70ndatel terved rajoonid meie Lasnamäe tornide stiilis kõrgelamutega, milles kogu kinnisvara on osa renditurust. Kui naabruskond sobib, siis muud varianti naljalt ei olegi kui rentida.

Kui mõnikümmend aastat tagasi koliti pere luues kesklinnast äärelinna, siis viimase aja trend on jääda koos lastega südalinna elama. Kuidas USA metropolide eeslinnadel läheb – kas seal on vastukaaluks elupindade ülejääk?

Arvan, et see on äärmiselt sõltuv, millise linna äärealadest rääkida. San Francisco Bay Area (niimoodi nimetatakse metrooga ühendatud piirkonda San Franciscos) on praegu väga hinnas Silicon Valley tõttu. Silicon Valley hõlmab San Franciscot ja sellest lõunasse jäävaid äärelinnu kuni San Joseni välja. Kuna äärelinnades on suured tööandjad ja madala ning hõreda asustuse tõttu väga piiratud arv elupindu, siis nõudlus on ka sealkandis kõrge. Bay Area äärelinnas elamine võib olla kallimgi kui linna parimates rajoonides.

Kuidas siis saaksime muuta avalikud ruumid ja linnatänavad edukalt toimivateks elutubadeks ja kas see oleks lahendus ruumikitsikusele?

Isegi tihedamalt asustatud linnades on palju kasutamata või vähe kasutatud ruumi. Suur osa avalikust ruumist on planeeritud transpordile. Parkimisplatsid, laiad bulvarid ja kõrgendatud maanteede alused on meeletult suured alad. Inimene ise ei võta kaugeltki palju ruumi ja paljusid vajadusi saaks lahendada üpris väikeste sekkumistega. Üks parkimiskoht mahutab kümme inimest mõnusalt õhtust sööma või läpakast töötama. Toidukaubik saab sama palju inimesi toita kui alaline restoran. Lisaks, kui arvestame, et isesõitvad autod võtavad tulevikus linnas potentsiaalselt palju vähem ruumi kui praegused mahukad sõidukid, mis transpordivad enamjaolt vaid ühte inimest, siis saame osa tänavatest tagasi inimkasutusse. Kuna linnad tihenevad kõikjal maailmas ja uuringud näitavad, et üha enam ameeriklasi elab üksinda, siis vajame kindlasti rohkem kvaliteetset avalikku ruumi, kus kokku tulla ja teha kõike, mida me üha kitsenevates elutingimustes teha ei saa.