Sleepwalkersi filmifestivali žüriiliige Aivar Laan räägib, kust sai alguse Katusekino loomise idee ja mida tema unenäolistelt filmiretkedelt endaga kaasa võtab.

Austraalias reisil viibides on umbes sada viitekümmet külastajat mahutavasse Melbourne’i hubasesse välikinno piletite saamine õnnemäng – populaarsemad filmid on juba mitu kuud enne linastusi välja müüdud. Aivar Laanel õnnestus kohalike sõprade abiga juhuse läbi sinna piletid saada. Pärast Melbourne’i kino külastamist teadis ta, et Tallinn vajab samuti hea õhkkonnaga kohta, kus oleks võimalik suveõhtutel väärtfilme nautida. Pealinnas ei kulgenud sobiva paiga leidmine sugugi nii valutult kui loodeti. „Läksime Tallinna tol hetkel kõrgeima südalinnas asuva pilvelõhkuja tippu, võtsime suure teleobjektiivi ja pildistasime üles kõik ümberkaudsed südalinna katuseterrassid,” meenutab Aivar õige koha otsinguid. Esialgu ei tekitanud ükski koht äratundmisrõõmu.

Olles kesklinnas spordiklubis, kust avanes vaade tühjalt laiutavale katusel asuvale parkimisplatsile, saabus selgus – see ongi ideaalne koht. Ta polnud kunagi vaadanud parklat sellise pilguga, et võiks sinna kino teha. „Inimestel rullus sõnapaari „katusekino” kuuldes silme ees lahti fantaasia,” meenutab Aivar, et idee vajalikkust tõestada polnud vaja ning see võeti kiiresti omaks. Üheks eesmärgiks oli ära kasutada ka linnaruumi potentsiaali ning Aivar usub, et selliseid kohti on Tallinnas veel mitmeid, mida rakendada headeks elamusteks – tuleb need ainult üles leida.

Meie laiuskraadidel on vabaõhukino tegemine omamoodi raiskamine

Sel suvel Aivari eestvedamisel Riias avatud vabaõhukino võeti väga hästi vastu, vaat et pareminigi kui Tallinnas, kuid sellele vaatamata pole esialgu mujale plaanis laieneda. „Iseenesest on sellise asja tegemine meie laiuskraadidel natuke raiskamine.” Sellise töömahu, mudeli ja ajapanustamisega oleks mõistlikum teha sama asja mõnes sellises riigis, kus on soojem ning varem hämarduva õhtu jooksul võimalik näidata mitmeid seansse.

Unenäod on võti teadvusesse

Davidlynchilikud unenäolised linateosed ja unenäopikkused lühifilmid võtavad kokku Aivari filmieelistused. Unenäod on suurepäraseks filtriks mõtestamaks sündmusi, enda mõtteid ja päevategevusi.

Mõnel hommikul teab Aivar ärgates, et äsja nähtud unenägu tuleb kindlasti kirja panna. Seepärast on voodi kõrval alati paber ja pliiats. „Unenäod aitavad mõnikord ka oma juurtega paremat kontakti saada,” leiab ta, lisades, et soomeugrilased tajuvad unenägusid omamoodi.

Kinomaailma ja Katusekinoga esialgu juhuslikult algust teinuna pöörab ta tähelepanu sellele, et iga tegu oleks teadlik. „Väga oluline on asjadesse süvitsi minna,” mõtiskleb ta ning tõdeb, et igapäevaelus esineb väga palju pinnapealsust. Et seda vältida, peab olema uudishimu ja tahtmist pealkirjadest kaugemale vaadata. „Kui ollakse harjunud pealkirju lugema, siis sageli ei nähta seda, mis on ridade taga”. Filmivaatamisega on samamoodi: pelgalt pealkirjast ei piisa – tuleb kaadrite vahele vaadata, et asja tegeliku olemuseni jõuda.

Filminduses žanripiirid üha hägustuvad, kuid Aivar leiab, et hea kunst ei pea alluma defineerimisele. Kõige enam naudib Aivar autorifilme, milles toimuv ei ole lineaarselt ootuspärane ning filmi rütm võimaldab projitseerida vahele oma mõtteid ja tõlgendusi. Sleepwalkersi žüriiliikmena ei jää Aivar loomulikult ka ükskõikseks lühifilmide suhtes – see formaat nõuab režissöörilt suurt pingutust, oskust öelda vähesega paljut, ning annab vaatajale võimaluse lühikese aja jooksul mitme elamuse võrra rikkamaks saada.

Vaata ka Sleepwalkersi kodulehele.