Kuidas on lood meediavabadusega Eestis? Mida tähendab (ja mida ei tähenda) sõna „arvamusvabadus” ning miks seda nõnda erinevalt mõistetakse? Kas on vaja igasugust jura avaldada? Kas ajakirjanikul tohib olla maailmavaade? Aga meediaväljaandel?

Neile, kes Vilja Kiislerist enne 2019. aasta aprilli mingil põhjusel veel midagi kuulnud ei olnud, sai tema nimi tuttavaks seoses Postimehest lahkumisega – põhjuseks lehe toonase peatoimetajaga põhimõtteliselt erinev arusaam ajakirjandus- ja arvamusvabadusest. Praegusest Eesti Päevalehe sõnakast ajakirjanikust on kujunenud aja jooksul EKRE poliitikute ja nende maailmavaate pooldajate üks suurim vaenlane, kelle ebamugavad küsimused Delfi veebisaates „Vilja küsib” aga paljude teistegi püksid püüli sõeluma panevad. Päriselus kohtun tol kõige tuulisemal septembrikuu päeval Musta Puudli kohvikulaua taga muidugi hoopis teistsuguse Viljaga.

Eelmise aasta aprillis, kui lahkusid Postimehest, ütlesid ERRile antud intervjuus nõnda: „Ma olen täiesti veendunud, et Postimehes on väga palju häid ja professionaalseid ajakirjanikke, kes töötavad oma südametunnistuse järgi. Kuid mul on tasapisi hakanud tekkima tunne, et mida aeg edasi, seda keerulisem see väljakutse on.”[1] Mitte et siinkohal nimeliselt ainult Postimehest peaks rääkima, aga kuidas sulle tundub praegu siinne olukord meediavabaduse plaanis?

Kui sa juba Postimehele viitasid, siis hilisemad arengud näitavad, et tühja koha pealt ma seda ei öelnud, pärast lahkus sealt ju veel ligemale 20 ajakirjanikku, kes avaldasid enne seda umbusaldust peatoimetaja Peeter Helmele, kes nüüdseks ka enam sellel ametikohal ei ole. Arvan, et vähemasti nemad mõistavad väga hästi, mida ma tookord väljaöelduga mõtlesin. Muide, suur hulk neist on praegu jälle minu kolleegid, mul on rõõm ja au nendega taas koos töötada. Aga laiemalt, ma arvan, on ajakirjandusvabadusega lood head. Kui vaadata Piirideta Reporterite[2] hinnangut, siis 2020. aastal oleme ajakirjandusvabaduse indeksis 14. kohal.

Aga võrreldes eelmise aastaga langesime seal ikkagi kolm kohta.

Jah, aga maailmas on väga palju riike, nii et asi pole üldse halb. Kuigi ühe erakonna poliitikud aeg-ajalt torgivad ajakirjandust, töötavad väljaanded omas rütmis edasi. Eesti ajakirjanduse mured algavad hoopis sellest, et siinne turg on erakordselt pisike, konkureeritakse väga väikese hulga lugejate-vaatajate-kuulajate pärast.

Olen mitmel korral selgitanud, miks on Postimehes toimunud muudatus minu meelest halb – seoses omaniku mõju suurenemise ja teiste selgete ideoloogiliste valikutega. Nimelt, kuna turg on nii väike, peaks igal väljaandel olema kohustus teenida võimalikult laia lugejaskonda. Kui Ameerika Ühendriikide ajakirjandusturul läheb põhja või võtab väga kindla, mingile grupile vastuvõetamatu suuna väljaanne ühes osariigis, siis jah, sellest ei juhtu midagi, lugejad valivad lihtsalt mõne teise (ma ei räägi siin suurtest üleriigilistest väljaannetest, mida loetakse igas ilmanurgas). Aga meie tillukesel turul on nii Postimehel, Päevalehel, ERRil kui ka teatavas mõttes isegi Äripäeval kohustus teenida kõiki võimalikke lugejaid. Praegu on tekkinud olukord, mida ei ole varem pikkade aastate jooksul olnud: kaks suurt meediagruppi kuuluvad eesti omanikele, peale nende on ainsana väliskapitalil tegutsev Äripäev ja maksumaksja rahakotist rahastatav ERR, mis mõjutab omakorda konkurentsi. Eesti omaniku kiusatus sisusse sekkuda kipub olema suurem kui välisomanikul, see on Postimehes nähtavaks saanud ja osutus ka indeksis langemise põhjuseks.

Kuidas aga oleks meedial kohane reageerida näiteks sellele, et praegune rahandusminister ei ole nõus pressikonverentsidel ühe terve suure väljaande, antud juhul Delfi, ajakirjanike küsimustele vastama?

Selline käitumine ei ole esmakordne. Kui töötasin Postimehes, boikoteerisid Helmed Postimeest, tookord oli vist küll Mart Helme see peamine boikoteerija. Algul keeldus ta üksikutele ajakirjanikele intervjuu andmisest, mingil hetkel laienes see kogu väljaandele. Käis samasugune turtsumine ja plärtsumine, mis tasapisi vaibus. Ilmselt praegu Delfile kuulutatud boikott eriti kaua ei saa kesta, sest kui Martin Helme ütleb „Delfi”, mõtleb ta tegelikult tervet Ekspress Gruppi. Terve grupi boikoteerimine vaevalt pikalt õnnestub.

Samas ei jää ükski lugu kunagi tegemata põhjusel, et minister otsustab konkreetsele väljaandele mitte kommentaare anda. Need Louis Freeh’ga sõlmitud lepingu tagamaad ja asjaolud, mille on toonud avalikkuse ette Eesti Päevalehe uuriv toimetus eesotsas Holger Roonemaaga, on rahandusministrile arusaadavasti erakordselt ebamugavad. Ent vaevalt tema lapsik käitumine saab kestma jäädagi.

Kas see meeldib meile või mitte – see, mida minister ütleb, on uudis. Iseküsimus on muidugi, millal ja miks juhtus õigupoolest nii, et see, mida keegi ütles, on suurem uudis kui mõni sündmus.

Millalgi pakkus Tarmo Jüristo Facebookis välja, et miks ei võiks kogu Ekspress Grupp, „ja miks mitte kogu „peavoolu sopameedia””, Martin Helmele omakorda boikotiga vastata. Ja tõepoolest, miks siis mitte?

Jah, mul on see postitus hästi meeles, mõtlesin sellega kaasa. Sarnaseid ideid on varemgi avaldatud, arutletud, kui palju saaks ja võiks ajakirjandus boikoteerida näiteks seda, mis toimub Tre Raadios või Uutes Uudistes – mis ületab igasuguse hea maitse ja hea tava piiri. Mulle tundub, et selline boikott ei ole võimalik. Ja mitte tingimata seepärast, et väljaanded ei suuda omavahel kokku leppida, vaid põhjusel, et need inimesed on valitsuses. See on fakt, me ei saa seda muuta. Kas see meeldib meile või mitte – see, mida minister ütleb, on uudis. Iseküsimus on muidugi, millal ja miks juhtus õigupoolest nii, et see, mida keegi ütles, on suurem uudis kui mõni sündmus. Ajakirjandus saab küll otsustada, mismoodi öeldut kajastada, kas näiteks koos kommentaaride ja selgituse, konteksti lisamise või parimal juhul analüüsiga, aga ignoreerida ei saa.

Selle üle arutati küll juba siis, kui EKRE alles hakkas pildile tekkima, juba enne valitsust, arutati muidugi ka USAs, enne kui Donald Trump sai presidendiks – et kui palju peaks sellistele väljaütlemistele üldse platvormi pakkuma. See tõstatab muidugi omakorda ebamugava küsimuse, mil määral on meedia praeguse olukorra eest vastutav.

See on laiem küsimus: kuidas peaks ajakirjandus suhtuma populistlikesse poliitikutesse? Seesama Trumpi näide on suurepärane, sest ei ole leitud ühtset lahendust seoses sellise presidendi väljaütlemistega, kelle terves mõistuses aeg-ajalt moel või teisel kaheldakse. Ignoreerida ei ole teda ju võimalik. Ma ei oska nimetada ühtegi riiki, kus ajakirjandus oleks presidenti või valitsusse kuuluvaid poliitikuid boikoteerida otsustanud. Selline otsus tooks varem või hiljem kaasa vastuollu mineku ajakirjanduse olemuse ja südametunnistusega.

Kui nüüd korraks isiklikuks minna, siis ühelt poolt oled sa kahtlemata üks meie maastiku hinnatuimaid ajakirjanikke, aga teisalt vist ka üks vihatuimaid. Sugugi mitte igaühel ei ole Uutes Uudistes ja Objektiivis omanimelisi silte ja alalehti, kust vaatavad vastu ikka väga negatiivsed ja üsna isiklikud hoiakud, rääkimata veel anonüümsetest kommentaaridest. Päris paks nahk peab vist selleks olema.

Jah, peab. Arvan, et mul ongi. Töötasin Delfis ju ka enne Äripäeva minekut umbes üheksa aastat. Arvamuslugude kommentaariumist lugesin iga kord, missugune värdjas ma olen, mida tuleks ette võtta minu mehe ja lastega, kuidas mu vanemad peaksid mind maha salgama jne. Anonüümsed kommentaarid mulle tõesti korda ei lähe.

Olukord muutus suuresti ajal, mil praegust valitsust alles moodustati – sellise sõimurahe alla pole ma sattunud ei varem ega hiljem. Siis tulid vägistamis- ja tapmisähvardused, uuema aja kombe kohaselt otse meilipostkasti, Messengeri ja ka Facebooki kommentaaridesse, oma nimega, ilma häbenemata. Mingit osa tollastest sõimlejatest teadsin isegi nägupidi, mõned kasutasid võltskontosid. Pärast seda lainet võtsin ma mittesõpradelt Facebookis võimaluse oma postitusi kommenteerida, sest seal ei mindud inetuks ainult minu, vaid ka paljude mu sotsiaalmeedia sõprade suhtes. Praegugi saan aeg-ajalt sõimukirju, näiteks täna tuli üks nii inetu saadetis, mida isegi ei suuda lugeda. Aga praegu on see pigem erand. Palju sagedamini öeldakse häid sõnu.

Jah, see tunne, et sotsiaalmeedia pole justkui päris, on taas üks tänapäeva maailma eripärasid. Isegi mitte ainult sõimamise jm räiguste kontekstis, vaid ka üldises suhtlemiskultuuris, kus inimest, tema kehakeelt ja näoilmeid nägemata on lihtne kujutleda ta mingiks vastandliku maailmavaate kehastuseks, kusjuures seda ei pruugi teha isegi n-ö debatis osalejad, vaid ka lugejad. Mäletan, kuidas paar aastat tagasi kaikus pärast Arvamusfestivali üle Maarjamaa kollektiivne üllatus, et Hardo Pajula ja Tarmo Jüristo olid väljakuulutatud „sõnaduellis” ikka üsna üksmeelsed!

Hardo Pajula ja Tarmo Jüristo on intelligentsed inimesed. Ei olegi võimalik, et nad teineteist ei mõistaks, hoolimata sellest paljukõneldud maailmavaatest, mis neil on kahtlemata täiesti põhimõtteliselt erinev. Intelligentsed inimesed saavad omavahel alati jutu peale, hoolimata sellest, missugused on nende alusveendumused või põhilised uskumused, sest neil on avar silmaring ja kultuuriline taust, mida räuskavatel massidel sageli või isegi reeglina ei ole.

Mulle tundub, et ainult intelligentsist ei pruugi siin piisata, olen ise näinud, ka väljaspool Facebooki, pärismaailmas, selliseid vestlusi, kus kaks täiesti intelligentset inimest võivad kaotada maailmavaatelistes vaidlustes igasuguse argumenteerimisvõime.

Jah, emotsioonid on tihtilugu inimese vaenlased. See on emotsionaalse intelligentsuse üks osa – saada oma emotsioonidega läbi ja suuta neid juhtida. Emotsioonide menetlemise oskus võib puududa ka muidu intelligentsetel inimestel, seda tuleb ette.

Kuidas sul õnnestub vähemasti kaamera ees alati nii rahulikuks jääda?

Ma pean emotsioonidega tegelemist tähtsaks ja olen teinud seda teadlikult. Mind on mõjutanud tugevasti Viktor Frankli mõte, mis kõlab vabas ümbersõnastuses järgmiselt: enne, kui sa end emotsiooni võimusesse annad, eksisteerib murdosa sekundist, mil sa saad otsustada, kas sa teed seda või mitte. Lähed emotsiooni sisse või ei lähe. Alati eksisteerib valikuvõimalus. On tähtis mõista, et mina ja minu emotsioonid ei ole üks ja seesama – juba selle tõsiasja teadvustamisest on suur abi. Ja kui suuta iseend oma emotsioonidest lahutada, siis on võimalik nendega juba üht-teist ette võtta. Võib näiteks ise oma emotsioonide peremeheks hakata, selle asemel et lasta neil ennast juhtida.

See kõlab väga elutervelt. Ma ise pean tunnistama, et ma kohe kindlasti ei ole suutnud alati rahulikuks jääda, eriti maailmavaatelistes vaidlustes, ja teatavasti kehtib siin kuldreegel, et kui sa juba oma emotsioonidele alla jääd, siis kaotad automaatselt ka vaidluse. Aga see läheb muidugi vanusega lihtsamaks.

Muide, mõnikord on vihastamine ka tervislik. Tunnen inimesi, kellele ma olen vihastamist lausa soovitanud, kellele see on tervislik, sest viha viib nad seisundisse, milles nad suudavad otsuseid langetada ja ennast kehtestada. Ehk siis olenevalt inimtüübist ei pruugi viha olla üldse halb reaktsioon, mõni inimene lausa vajab seda.

Aga kas räägime maailmavaatest?

No räägime (naerab)!

Kuulasin Meelis Oidsalu podcast’i „Silt viltu”[3], kus käisid hiljuti külaliseks. Räägid seal muu hulgas sellest, kui kummaline on, et ei taheta hästi uskuda näiteks seda, et inimkonna saab jagada ainult 12 sodiaagimärgiks, aga samas on kuidagi kerge mõista, et meid kõiki saab paigutada kas liberaalsesse või konservatiivsesse maailmavaate kastikesse! Sellest kõigest hoolimata küsin nüüd muidugi just seda, missugune on sinu maailmavaade?

(Naerab) No kui sa tahad paigutada mind ühte lahtrisse neist kahest, siis kindlasti on minus liberaali rohkem. Ja kui on tingimata tarvis valida parem- ja vasakpoolsuse vahel, siis pigem parempoolne.

Meie „maailmavaade” tuleb ilmsesti saksa sõnast „Weltanschauung”. Kui seda kuulata, siis „anschauen” tähendab „peale vaatama” või „külge vaatama”, nii et maailmavaadet võiks ehk mõista säärase filtrina, mille kaudu inimene olevale, olemasolevale või tõsiasjale alati midagi külge või peale või kõrvale vaatab. Ehk ta ei pruugi näha asju nii, nagu need on. Maailmavaadet võib mõista ka kui vahel varjatud, enamasti sõnastamata eeldusi ja uskumusi, mis moodustavad avalikus diskussioonis esitatavate väidete aluspõhja. Kui rääkida neist kahest kastist – liberaalsest ja konservatiivsest –, siis mõlemal on omad alusveendumused, mida iga kord ei presenteerita, aga mis nii või teisiti argumentatsiooni kujundavad.

Maailmas on väga palju tähtsamat kui selline kahte lahtrisse jagamine. Mul on sageli kahju, et ka ajakirjandus omalt poolt neid sisutühje vastandusi toidab. Seda ei peaks tegema. Teisest küljest on see kahjuks paratamatu. Vastandused ja lihtsustamine kuuluvad ajakirjanduse olemuse juurde.

Elu ja maailm on väga palju keerulisemad kui need formaadid, milles me selle maailma ja mõteldavaga tuttavaks saame.

Ma arvan, et selline lihtsustamine ja korrastamine ei ole omane ainult ajakirjandusele, vaid ka inimmõtlemisele.

Seda küll, aga elu ja maailm on väga palju keerulisemad kui need formaadid, milles me selle maailma ja mõteldavaga tuttavaks saame. On paljutki, millest ei ole võimalik kõnelda ajakirjanduslikes formaatides. Ja seetõttu jääb ajakirjanduses palju väga olulist kajastamata – sest formaadid ei ole sobivad.

Kas formaate tuleks juurde teha või teisendada?

Ma ei oska öelda. Võib ka leppida sellega, et mingid teemad sobivadki pigem ilukirjanduse või filosoofilise käsitluse või teaduse valda. Aga olen seda vahel ise kahetsenud küll, et ajakirjanduslikud formaadid on ahtad. Ajakirjanduslike formaatide kitsus peletab eemale hulga inimesi, kes võiksid avalikus ruumis sõna võtta, kellel on ka päriselt midagi olulist öelda, aga nad ei tee seda.

Endise arvamustoimetajana on mul kohutavalt kurb näha, et just arvamus on ajakirjanduslikest žanridest praegu enim alla käinud. Jääb mulje, et üle olematu künnise pääsevad absoluutselt ükskõik missugused tekstid, mille autoritel puudub absoluutselt igasugune argumenteerimisvõimekus ja mis, kasutades mu hea kolleegi väljendit, solvavad mõtleva inimese aju. See on ka põhjus, miks ma ise ei ole tundnud viimasel ajal erilist motivatsiooni arvamusrubriigis sõna võtta. Arvamusžanr, tundub, ei ole enam tähtis.

Endise arvamustoimetajana on mul kohutavalt kurb näha, et just arvamus on ajakirjanduslikest žanridest praegu enim alla käinud.

Kas selle põhjuseks on arvamustoimetuste kehv töö?

Asi on palju keerulisem. Üks põhjus tuli juba jutuks ja seisneb selles, et populistlikul ajastul on see, mida keegi ütles, asunud kahetsusväärsel kombel uudise kohale. Teine põhjus on arvatavasti sotsiaalmeedia: ka poliitikud eelistavad teha oma põhimõttelisi statement’e ja teadaandeid just seal, kuna nii ei saa ajakirjandus täiendavaid küsimusi esitada, küll aga oleme sunnitud neid kajastama, kui öeldu on päevakajaline või läheb avalikkusele korda. Kolmandaks – et mitte teha ülekohut arvamustoimetajatele – mõjutavad vähemasti Eestis pilti ka ikka seesama turu väiksus, väljaannete peatoimetajate ja omanike otsused ning soov tekitada tribüüni võimalikult laiale lugejaskonnale, andmata endale tegelikult aru, et sedasorti „tasakaalustatusel” ei ole sõnavabadusega mingit pistmist. Arvamuskünnise nivelleerimine ja argumenteerimisvõimetute tekstide avaldamine ei rikasta ega tasakaalusta avalikku ruumi mitte kuidagi.

Millegipärast on see hoiak endiselt nii levinud, justkui arvamuste paljusus olekski siinkohal põhiline väärtus. Andreas Kaju kirjutas sellest juba mõni aasta tagasi[4] ja sa isegi[5].

See aeg, mil vaidlustest sündis tõde, on ammu möödas – juhul kui see on üleüldse kunagi olemas olnud. Väärtus ei ole mitte arvamuste paljusus, vaid argumenteerimisoskus. Ja kui avaldatakse ka täiesti inimvaenulikke ja inimõigusi sügavalt riivavaid seisukohti, tulgu nad pealegi kõrgharitud doktorite suust, on see minu meelest kahetsusväärne. See ei edenda mingil viisil sõnavabadust.

Selles mõttes olen ma Kajuga ühte meelt, et toimetajal – ja kui ka mitte arvamustoimetajal, siis peatoimetajal, väljaandjal, omanikul – peaks olema julgust otsustada mitte avaldada argumenteerimisvõimetuid tekste. Nii mõndagi Mikk Pärnitsa teksti ei oleks ma arvamustoimetajana avaldanud – mitte nendes öeldu, vaid oluliste arutluslünkade tõttu.

See aeg, mil vaidlustest sündis tõde, on ammu möödas – juhul kui see on üleüldse kunagi olemas olnud.

Mõnel autoril on teatavasti vaja rohkem ka sisulist toimetamist just seepärast, et mõtted võivad küll olla head, aga tarvis on ka seda, et vorm neile järele jõuaks.

Ma tean seda, olen hulgaliselt viletsaid jutte avaldamiskõlblikuks ümber kirjutanud. See on raske töö. Õigem on sellised lood tagasi lükata. Aga on ilmunud ka väga tooreid tekste, üks Pärnitsa oma koguni Sirbis[6].

Kui aga rääkida nendest meestest, kes võrdlevad arvamuskülgedel migrante närilistega, siis sellised asjad ei peaks üle avaldamiskünnise pääsema. Siin peaks iga toimetaja peas ohutuluke valusalt põlema lööma. See on inimvaenulik võrdlus, mis ei peaks trükivalgust nägema. Enamasti on aga tegemist lihtsalt halvasti kirjutatud arvamuslugudega. Toimetaja peaks ütlema, et sellised ei sobi arvamusrubriiki.

Kui aga rääkida nendest meestest, kes võrdlevad arvamuskülgedel migrante närilistega, siis sellised asjad ei peaks üle avaldamiskünnise pääsema. Siin peaks iga toimetaja peas ohutuluke valusalt põlema lööma.

Aga Kajul on sellest muidugi väga palju kergem rääkida kui ajakirjanikel (naerab). Pean tema arvamusest väga lugu ja jälgin tähelepanelikult, mida ta räägib, kuigi vahel mõtlen suhtekorraldajate moraalse õiguse üle anda ajakirjandusele nõu. Ajakirjanikud ju ei võta endale moraalset õigust anda nõu suhtekorraldajatele. Aga see on juba teine teema (naerab). Ja noh, eks ajakirjandus ja laste kasvatamine olegi sellised valdkonnad, kus kõik on eksperdid.

Mil määral sa oled nõus jaotusega, et Postimees esindab tänapäeval konservatiivsemaid väärtusi ja Eesti Päevaleht liberaalsemaid? Või siis vastavalt skaala parem-vasak eri pooluseid?

Aga ei ole ju nii. Mõnes mõttes peavad ikkagi mõlemad väljaanded silmas laia lugejaskonda, Postimees küll oluliste mööndustega. Ja suur hulk arvamusartiklivõimelisi autoreid eelistab siiamaani Postimeest, ühelt poolt ilmselt harjumusest, teisalt aga põhjusel, et neil on paksem paberleht. Päevalehes saavad sõna absoluutselt igasuguse maailmavaate väljendajad.

Inimeste elavast ja sisulisest kõnelusest – olgu otse-eetris, salvestusena, kirjapandud tekstis või veebis – huvitavamat ei ole.

Ajakirjaniku tasandil on maailmavaade minu meelest eelkõige professionaalsuse küsimus. Isikliku arvamuse avaldamise koht on arvamuslugu ja toimetuse seisukoha avaldamise koht on juhtkiri. See, kui ajakirjanik edastab sündmusi ilma igasuguse hinnanguta, on uudislugu. Intervjuusid tehakse mitmel moel ja seal on suuresti ajakirjaniku valik, kas väljendada oma suhtumist või mitte. Aga intervjuud on muutunud kahjuks sageli ka mugavusžanriks – kui ajakirjanik ei viitsi korralikku lugu kirjutada, siis ta paneb selle kirja intervjuuna. Mul on sellest väga kahju, sest intervjuu on minu meelest absoluutselt kõige huvitavam ajakirjanduslik žanr üleüldse. Aga selleks, et intervjuu sünniks sellisel viisil, nagu žanri potentsiaal võimaldab, peab intervjueerija päris palju eeltööd tegema, mida kahetsusväärsel kombel tavaliselt ei tehta.

Intervjuu on tegelikult ka üks kõige raskemaid žanre, aga millegipärast näiteks meie sinuga oleme valinud sellise tee, kus neid on vaja teha ja tehakse. Olen mõelnud, miks see nii on, aga ju siis peab olema, et hoolimata raskusest (või just selle pärast) annavad intervjuud ka endale kõige rohkem tagasi.

Jah! Inimeste elavast ja sisulisest kõnelusest – olgu otse-eetris, salvestusena, kirjapandud tekstis või veebis – huvitavamat ei ole.

Viimasel ajal on torganud Facebookis ja mujal silma mitmed arutelud selle üle, et kui näiteks Espakut avaldatakse ka Päevalehes, siis äkki oleks aeg ka selle väljaande tellimus lõpetada. Kõigepealt lõpetasid paljud muidugi Postimehe tellimise ja nüüd, mil on tekkinud küsimus, kas ERR peaks veebis üldse oma sisu tootma, siis mis meile alles jääb?

(Naerab) Kus siis vaene Espak peaks ennast avaldama!

Ei noh, Espakut ikka avaldatakse igal pool, aga ma mõtlen praegu, kust me lugejatena siis uudised kätte saame.

Ma arvan, et saan aru, mis postitusest sa räägid. Selle tegijat ei häiri ju kõnealuse autori puhul mitte see paljukõneldud maailmavaade, vaid samuti loogikavead ja argumenteerimisvõimetus. On palju neid, keda lihtsalt solvab suutmatus arvamusrubriigis oma mõtteid põhjendada ja loogiliselt väidelda. See on see probleem! Mitte maailmavaade. Ja lugejana on absoluutselt igaühel õigus nõuda, et arvamusrubriigis ilmuksid kvaliteetsed tekstid. Nii viidatud autori tekstid kui ka paljud teised arvamusrubriikides avaldatud kirjutised ei vasta kvaliteedikriteeriumile.

Teiselt poolelt kostub neis lõimedes aga ikka ja jälle hüüatus „Aga arvamusvabadus!”, mis minu meelest konkreetselt summutab ja pisendab probleemi tegelikku sisu. Ja kummalisel moel on see ka sõna, mida kasutatakse küll väga tihti, aga millest saadakse senimaani veel kardinaalselt erinevalt aru.

Mul on tunne, et Eesti ühiskonnas on alles pidamata see debatt, mida sõnavabadus ja arvamusvabadus päriselt tähendavad. Ja kui sisuliselt jõutakse selleni, siis ma kujutan ette, et see võib olla arvamustoimetajatele päris valus diskussioon. Aga minu meelest tuleb see debatt maha pidada. Ja jõuda arusaamani, et arvamusvabaduse või sõnavabaduse sildi all ei ole soliidne ega tegelikult ka üleüldse õigustatav ebakvaliteetsete tekstide avaldamine.

Mulle näib, et see debatt või vähemasti küsimus kerkib küll ühtelugu. Aga veel ei ole vaidlusest tõusnud tõde.

Tegelikult peetakse neid debatte ka toimetustes, aga mul ei ole õigust toimetusesiseseid debatte avalikult kommenteerida. Need toimuvad küll ja päris intensiivselt.

Muide, Tartu olengutel ja kohvikulaudade taga käib sinu nimi senimaani tihti läbi hoopis teises kontekstis, nimelt oled sa tõlkinud Heideggeri.

Aga väga vähe, jutt käib ju ühest tekstist – „Keel”[7].

Aga märk on küljes!

Kui ma selle ühe kirjutise tõlkisin, siis olin väga noor ega teadnud, et see on võimatu (naerab). Praegu ma tean seda ega tõlgi enam Heideggeri.

Ma ise nende Heideggeri tõlkimise poleemikate ja debattide juures omal ajal arusaadavalt ei olnud, aga leidsin toreda teksti, mille Eduard Parhomenko esialgu Ülo Matjuse sünnipäevakõneks kirjutas, seal on niisugune koht: „Ülo Matjuse, Tõnu Luige ja Vilja Kiisleri Heideggeri-ümberpanekute näol pole tegemist pelgalt tekstide tõlgetega, vaid ühtlasi ja olemuslikult tõlkimise kui filosoofiaga.”[8]

See on küll liialdus. Aga nii Tõnu Luik kui ka Ülo Matjus on mõlemad olnud minu väga armsad ja tähtsad õpetajad. Aeg, mil õppisin Tartu Ülikoolis filosoofiat ja tegelesin Heideggeriga, oli minu elus lühike, kuid intensiivne. Tagantjärele võib küsida, milleks seda üldse vaja oli, minust ei tulnud filosoofi, ei tulnud ka filosoofia tõlkijat. Aga see mõjutas mind väga palju. Heideggeri mõtlemine voolab ikka siiamaani minu vereringes nagu viirus (naerab), millest ei ole võimalik lõplikult vabaneda. Ja võib-olla ma ei tahagi päris vabaneda, las ta voolab pealegi.

Tõnu Luike oled maininud väga hea sõnaga, aga põgusalt mitmes kohas, näiteks ka meile kirjutatud arvustuses Vallo Toomla filmile Marju Lepajõest[9]. Kuidas ta sulle tähtis on?

Tõnu Luik on kõige imelisem õppejõud, keda ma üleüldse tean. Ja kõige imelisem inimene. Ja kõige ilusam inimene, võiks öelda. See, mismoodi iga kord, kui ta kõneles, sündis ime… Kui ma praegu nendesse hetkedesse tagasi lähen, tunnen ennast jälle õnnelikuna. Tema võime mõtelda ja sõnastada kohapeal kõige keerulisemaid filosoofilisi finesse nõnda, et see on haarav ja tõsiselt puudutav… Ma ei tea kedagi teist, kes suudaks seda temaga võrreldaval viisil. Ta elas tarkuses nõnda nagu ei keegi teine. Ta on kõige kaunim tarkuse armastaja – filosoofia on ju tarkusearmastus! –, keda mul on olnud õnn ja au elus kohata.

Praegustel tegevajakirjanikel ei tule enamasti puudu mitte ajakirjanduslikest oskustest, vaid sagedamini just laiast silmaringist.

Oled nimetanud ja rõhutanud mitmel pool oma armastust sõna vastu, mis siin imestada, oledki ju esimese astme kõrghariduse poolest eesti filoloog! Aga kas sa oled tundnud kunagi puudust hoopis ajakirjandusharidusest?

Ausalt öeldes ei ole. Kaldun mõtlema sedaviisi, et ajakirjandusharidus on küll tore, aga mõnel juhul võivad ajakirjanikule olla tarvilikumad hoopis muud teadmised. Ja kui ma ise praegu valiksin, mida õppida – eeldusel, et tegutsen tulevikus ajakirjanikuna –, siis valiksin ilmselt hoopis ajaloo. Ka filosoofia on ajakirjanikule hea taust. Politoloogia muidugi, sotsioloogia. Kõik ühiskonnateadused. Neid ma soovitan, kui keegi vahel küsib, mida peaks õppima, et ajakirjanikuks hakata. Keeled ja humanitaarteadused, just silmaringi pärast.

Ajakirjanduslikud oskused on suuresti omandatavad töö käigus. Praegustel tegevajakirjanikel ei tule enamasti puudu mitte ajakirjanduslikest oskustest, vaid sagedamini just laiast silmaringist. Konkreetsete oskuste asjus saavad kolleegid ja toimetused pakkuda kiiret toetust ja abi, seal ei ole intelligentse inimese jaoks midagi üle jõu käivat.

Sulle on ikka ette heidetud agressiivset stiili. Kas see võib olla nõnda sinu soo pärast? Et naisterahvale ei ole niimoodi ikka kohane?

Need, kes on mind säärasena kirjeldanud – peamiselt EKRE poliitikud –, on vajanud mingil hetkel vaenlast. Küllap ma olen sobinud neile selleks vaenlasekujuks. Ise ma end eriti agressiivsena ei tunne, pigem ütleksin, et mu intervjueerimisstiil on aktiivne. Ja see on küll täiesti teadlik valik. Ka mu arvamustekstide aktiivne hoiak ei ole üldse kogemata juhtunud. Kaalun väga tõsiselt iga sõna, mille kirja panen. Ja mitte ainult sõna, vaid ka tühikut ja punkti, rääkimata komast.

Tollessamas eespool viidatud saates „Silt viltu” räägid ka sellest, kuidas suhtled intervjuu käigus inimestega sõltuvalt nende meediaga suhtlemise kogemusest erinevalt. Kas see tähendab, et poliitikutega võidki olla näiteks agressiivsem?

Igasugune intervjuu, sündigu see mis tahes meediumis, on ju eelkõige elav suhtlus inimeste vahel. Muidugi ma soovin, et me saaksime selle inimesega, kellega ma olen kõnelusse astunud, edaspidi ka inimese moodi suhelda. Loomulikult jälgin, mismoodi ta ennast tunneb, ja võtan seda arvesse. See ei tähenda muidugi, et ma vahel pärast intervjuud sõimata poleks saanud. Seda on ette tulnud ja mul on alati kahju olnud.

Neid kõnelusi valmistan ma põhjalikult ette, nii et tegelikult olen intervjueeritavaga sageli koos päris pikka aega juba enne seda, kui me silmast silma kohtume. Need inimesed on enamasti elus palju ära teinud, näiteks kirjutanud raamatuid, millega püüan olla kursis, kui ma ka kõiki lugeda ei jõua. Ja tegelikult ei jäta ma intervjueeritavat ka kohe pärast saadet või kohtumist maha, tekstid panen kirja ju ikka sümpaatia ja kaasaelamisega, järgides kõneleja mõtet. Suulises kõnes on laused tihtilugu ebatäiuslikud, jäävad pooleli, mõtted lõpetamata, esineb täitesõnu jne. Nagu meil tänagi kindlasti, meiegi tarvitseme ilmselt täpsustamist.

Kas sa konflikti ei karda?

Konfliktidega on selline lugu, et elu on õpetanud mind neid teadlikult sisse võtma, kui on vaja. Ja isegi kui kardan, aga leian, et on vaja, siis võtan sisse. Vahel on tarvis.

Ma ei tea, kas maailma saab parandada, aga tema kohta saab hankida teadmisi, neid mõtestada ja edastada viisil, mis võimaldavad lugejal ise edasi mõtelda.

Kas sa teadvustad endale oma töös ka mingit maailmaparanduslikku või aatelist püüet või suunda? Kas sulle on tähtis see, kui palju sa muudad oma tööga näiteks inimeste mõtteid ja hoiakuid?

Ma mõtlen sellest nii, et ajakirjanik on otseselt tõe teenistuses. Ehk ta otsib tõde täpselt samamoodi nagu kirjanik, filosoof, teadlane, ainult et oma vahenditega ja omas paradigmas. See tõde, milleni ta jõuab moel või teisel ja mille ta avalikkuse ette viib, ei pruugi inimestele üldse meeldida. Ja siis tuleb sellega leppida. Ma ei tea, kas maailma saab parandada (naerab), aga tema kohta saab hankida teadmisi, neid mõtestada ja edastada avalikult viisil, mis võimaldab lugejal, vaatajal või kuulajal ise edasi mõtelda. See on minu meelest tähtis. Ja ega see tõde ei pea ka olema tingimata mõistetud õigsuse tähenduses, vaid laiemalt – teha midagi nähtavaks, tuua varjatut varjamatusse, avalikkuse ette ning säärase nähtavakstegemise kaudu võimestada publikut tegema omi järeldusi.

Mu viimane küsimus on rubriigist „praktik uurib kogenumalt kolleegilt”. Kas see töö, mida me teeme, läheb ka kunagi lihtsamaks?

Jaa, muidugi läheb lihtsamaks! Kõiki asju siin maailmas tuleb harjutada ja iga asi läheb harjutamisega ainult paremaks. Mingil hetkel sa jõuad sellesse staadiumisse, kus tekitad endale näiteks intervjuud tehes täpselt sellise emotsionaalse pinge, nagu on sinu jaoks tarvilik. Mitte rohkem, aga ka mitte vähem. Sest natukene pinget peab alati olema, muidu ei sünni midagi. Kui seda ei ole, siis see tuleb teadlikult tekitada. Intervjuu on parimal juhul mõlema poole täiuslik keskendumine, kohalolek. Ja kuna alati ei saa valida jutuajamise aega ega kohta, siis peadki selle kohalolekutunde, absoluutse keskendumise endas ise looma.

[1] Krjukov, A. 2019. Kiisler ajakirjandusvabadusest Postimehes: see on üha keerulisem väljakutse. – ERR, 22.04.
[2] rsf.org/en/estonia
[3] Oidsalu, M. 2019. „Silt viltu” 4: Vilja Kiisler maailmavaatest ja ajakirjanduskunstist. – kultuur.err.ee, 25.11.
[4] Kaju, A. 2017. Kutsuge toimetaja! – Postimees, 15.12.
[5] Kiisler, V. 2017. Jura pressib jõuga peale. – Äripäev, 23.08.
[6] Pärnits, M. 2017. Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist. – Sirp, 14.07.
[7] Heidegger, M. 1999. Keel. – Akadeemia, nr 4.
[8] Parhomenko, E. 2002. Võõra sõna järeleküpsemine, pärisoma sünnivalu. – Sirp, 14.06.
[9] Kiisler, V. 2019. Arvustus: Kohtumine tarkuse armastajaga teeb õnnelikuks. – Müürileht, 09.12.