Moodsaimaks relvaks infosõjas on kujunemas süvavõltsingud ehk videod, mida on manipuleeritud auditooriumite eksitamiseks. Nutikate videotöötlusprogrammidega loodud valedel võivad olla ühiskondlikus plaanis väga tõsised tagajärjed.

Valeinfot võib jagada kolme kategooriasse: sihilikult välja mõeldud ja levitatav valeinfo (disinformation), kogemata ja/või teadmatusest levitatav valeinfo (misinformation) ja pooltõed, terakest tõtt sisaldav valeinfo (malinformation). Deepfakes, nimetagem neid eesti keeles süvavõltsinguteks, sobivad kõige paremini esimesse kategooriasse.

Desinformatsioon sisaldab manipuleeritud ja täielikult väljamõeldud sisu, mille eesmärk on sihilikult ja järjepidevalt eksitada ja valetada. See on maailm, kus sageli tegutsevad autoritaarsed riigid, kes kasutavad sihiliku, lõhestava ja pahatahtliku valeinfo levitamist oma poliitiliste, majanduslike ja diplomaatiliste eesmärkide saavutamiseks. Näiteid ei pea me kaugelt otsima.

Eesti parlamendisaadikud said mullu 18. märtsil omal nahal tunda, mida tähendab üle veebi toime pandud pettus. Nimelt kasutati Vene opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi liitlase Leonid Volkovi nägu ja väidetavasti deepfake-tehnoloogiat, et tüssata nii Briti kui Balti riikide parlamendiliikmeid. Nagu ka tema Läti ja Leedu kolleegid, ei osanud riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson alguses midagi kahtlustada: „Saime ettepaneku kohtumiseks kohe pärast kohtumist päris-Volkoviga Brüsselis,” rääkis Mihkelson toona Delfile, lisades, et „sooviti arutada Venemaa kodanikuühiskonnaga toimuvat, kõik tundus õige.” Petturitel oli kodutöö tehtud – näiteks oli neile teada, kes riigikogulastest olid hääletanud Navalnõiga seotud avalduse poolt ja vastu. Tagantjärgi märkis Mihkelson, et üks kahtlane moment siiski oli, kui vale-Volkov ei suutnud kirjeldada Navalnõi terviseseisundit. Kuigi ei ole kindlalt teada, kes olid aktsiooni taga, arvas Mihkelson mullu kevadel, et „ei pea olema raketiteadlane, arvamaks, et selle taga olid Venemaa eriteenistused.”

Vaenulikud mõjutajad püüavad  sihtriigis niivõrd suurt segadust tekitada, et inimesed muutuvad küüniliseks ja kahtlustavaks ka täiesti usaldusväärse teabe ja seaduslike institutsioonide suhtes.

Kahtlemata võivad sihilikku valeinfot levitada ka kodumaised tegijad. Mõni erakond, mittetulundusühing või huvigrupp, aga meie maailmanurgas on sihiliku valetamise ja väljamõeldiste levitamise apologeet vaieldamatult Kreml. Kreml sekkub lääneriikide siseriiklikesse debattidesse, paisates avalikku inforuumi valesid ja vastuolulisi narratiive. Vaenulikud mõjutajad püüavad  sihtriigis niivõrd suurt segadust tekitada, et inimesed muutuvad küüniliseks ja kahtlustavaks ka täiesti usaldusväärse teabe ja seaduslike institutsioonide suhtes. Seetõttu peetakse esimese kategooria valeinfot selgelt sise- ja välisriikliku julgeoleku küsimuseks.

Ohtlik poliitiline kokteil

Ühes teadusartiklis leiti, et võltsitud videod võivad olla mõjuvamad kui Twitteris trollimine ja suvaliste valeuudiste jagamine. Süvavõltsingud ajavad inimesed segadusse: kaob arusaam, millist infot võib uskuda ja mis on väljamõeldis. Seepärast vähendavad professionaalselt loodud võltsvideod vaatajate usaldust sotsiaalmeedia uudiste vastu tervikuna. Mida vähem inimesed uudistekanaleid usaldavad, seda tõenäolisemalt satuvad nad sihiliku ja pahatahtliku valeinfo küüsi, mis omakorda võib mõjutada nende (valimis)käitumist, väärtushinnanguid ja identiteeti. Mikrosihtimine võimendab võltsvideode ja- uudiste mõju veelgi.

Poliitilise mikrosihtimise tehnikate (PMT) kasutamine on süvavõltsingute mõju oluline võimendaja. PMT-d kasutatakse poliitilistes kampaaniates kogu maailmas. PMT hõlmab inimeste kohta teabe kogumist ja selle teabe kasutamist neile suunatud poliitiliste reklaamide näitamiseks. Kuigi kohandatud sõnumeid nähakse sageli tekstisõnumite või traditsiooniliste kampaaniamaterjalidena, ei ole vaja liiga palju fantaasiat kujutamaks ette, kuidas võltsinguid saab kasutada valijate teatud alarühmade mõjutamiseks.

Mida vähem inimesed uudistekanaleid usaldavad, seda tõenäolisemalt satuvad nad sihiliku ja pahatahtliku valeinfo küüsi, mis omakorda võib mõjutada nende (valimis)käitumist, väärtushinnanguid ja identiteeti.

Süvavõltsingud võivad jätta mulje, nagu ütleks või teeks inimene midagi, samas kui tegelikkuses pole nad kunagi midagi sellist öelnud ega teinud. Kasutades palju reaalseid näiteid kõnest ja liikuvast pildist, koolitatakse välja nn närvivõrk, mille abil saab luua süvavõltsinguid ja petta kodanikke. Näiteks Barack Obamat kuuldi ja nähti kunagi ühes videos Donald Trumpi nimetamas „täielikuks jobuks”. Tegelikkuses ei ole seda kunagi juhtunud. Selle mulje tekitas Jordan Peele’i tehtud võltsing. Süvavõltsingute kaudu edastatav valeinfo võib valimiste ajal olla suureks probleemiks, kuna harjumatu silma jaoks võib sügavvõltsingut olla raske tõepärasest videost eristada.

Iga poliitik võib proovida vastast diskrediteerida või õhutada mõnda poliitilist skandaali, et oma konkurenti halvustada. Pärast võltsingu nägemist võivad valijad muuta oma suhtumist võltsingus kujutatud poliitikusse või poliitiku erakonda. Selle tulemusena annaksid kodanikud oma hääle valeteabe alusel ja potentsiaalselt kooskõlas võltsimise taga oleva poliitilise tegutseja eesmärkidega. See võib tekitada küsimusi demokraatlike institutsioonide legitiimsuse, avaliku arutelu kvaliteedi, kodanike võimu ja pahatahtlike poliitiliste osalejate võimu kohta.

Kolm kaasnevat ühiskondlikku riski

See, kas inimesed innustuvad tõesti süvavõltsingutest, on ebaselge ja alauuritud, kuid mitte võimatu. Deepfake’id koosnevad suures osas reaalsetest piltidest ja tootjad manipuleerivad vaid suhteliselt väikeste videoosadega (nt näoilmed, hääl), mis aitab kaasa süvavõltsingu realistlikkusele. Selles mõttes erineb videovõltsing kvalitatiivselt photoshop’itud pildist: võltsvideo ei peta mitte ainult silmi, vaid ka kõrvu.

Sihilikult loodud valeinfol võib olla kahjulik ühiskondlik mõju. Esiteks võivad seda sorti võltsingud olla vägagi realistlikud. Automaatselt genereeritud pildid ja helid võivad mõjuda sama veenvalt kui tõelised helid ja pildid. Tavakodanikul võib olla raske eristada fakte väljamõeldistest.

Pärast võltsingu nägemist võivad valijad muuta oma suhtumist võltsingus kujutatud poliitikusse või poliitiku erakonda.

Teiseks saab süvavõltsinguid kasutada olemasoleva väärinfo võimendamiseks. Näiteks võidakse luua video, kus nähakse ja kuuldakse rahvatervise ametnikku näiliselt kinnitamas, et vaktsineerimine tõepoolest põhjustab autismi.

Kolmandaks võivad süvavõltsingud olla vägagi mõjus valeinfo vorm. Kui pahatahtlikul mõjutajal on selge motiiv, tahtmist ja oskusi, saab ta lühikese aja jooksul teha ühest ja samast isikust palju erinevaid realistlikke võltsvideosid. Koos poliitilise mikrosihtimise (PMT) tehnikatega võivad need olla märkimisväärselt mõjusad. Inimesele saadetakse sõnum, mis on kooskõlas tema tõekspidamistega ja väärtushinnangutega. Sõnumi saaja vaatab, kuulab, kommenteerib infot soodsal moel ja jagab seda veebis omakorda edasi, misjärel ongi algse mõjutaja eesmärk täidetud. Sõnumi saaja tõekspidamised kinnistusid veelkord, ta klammerdus veelgi tugevamini endale armsa info külge, levitades seda omakorda endasuguste seas. Süvavõltsingud ei ole veel seni info- ja küberruumi üle ujutanud, rääkimata mikrosihitud süvavõltsingutest, kuid mikrosihtimise abil saab võltsvideod muuta potentsiaalselt väga võimsaks valeinfo levitamise viisiks.

Kadri Paas on kriisi- ja strateegilise kommunikatsiooni asjatundja, sisejulgeoleku magister.