Rubriigis „Ajupete” uurime, kuidas meie igapäevases inforuumis toimub strateegiline mõjutustegevus. Seekord tuleb juttu sellest, et ka kõige mõjusamad valed sisaldavad alati terake tõtt. Kuulujutud, vandenõuteooriad, pooltõed – nimetagem neid kuidas tahes – tekivad valdavalt tõese info pinnalt.

1800. aastate keskel levis USA kirdeosas tomati sarveuss, pisike röövik. Selle ilmumisele järgnesid teated surmavatest mürgistustest. 1869. aasta juulis kirjutasid piirkonna ajalehed isendist, teatades, et New Creekist pärit tüdrukut tabasid pärast kokkupuudet tomati sarveussiga „krambid, mis lõppesid surmaga”. Kõige tipuks avaldas toonane ajaleht Syracuse Standard ühe „doktori” aruande, kes oli tomatitelt kätte saanud eriti rammusa ussikese. Arst hoiatas, et röövik on „sama mürgine kui lõgismadu” ja väitis, et teab kolmest rööviku mürgiga seotud surmajuhtumist. Ja kuigi entomoloogid lükkasid lõgismao-jutu kiiresti ümber, sarveuss on inimesele täiesti kahjutu – tomatitaime võib röövik tõesti kiiresti nahka pista –, siis usk eluka ohtlikkusse ei kadunud.[1]

Miks vale püsis ja õilmitses, kuigi tõene info oli kõigiti kättesaadav? Miks oli see toona ja on ka praegu täpselt samamoodi? Inimesed kuulavad ja usuvad autoriteete. Autoriteedid on iga indiviidi jaoks erinevad. Autoriteetide valik sõltub inimese maailmapildist, väärtushinnangutest, haridustasemest, suhtlusringkonnast, sotsiaalsest ja majanduslikust olukorrast ehk kõige laiemas plaanis kultuurikeskkonnast, kus ta elab ja toimetab.

Leetrite tagasitulek

Küllap on enamik inimesi täheldanud, et askeldades oma „mullis”, peenemalt öeldes kõlakojas või sootsiumis, ei pruugi naabrite jaoks kuigipalju tähelepanu jätkuda. Seega, meie inforuumis on pigem meie kõige lähedasemad inimesed: õpetajad, vanemad, sõbrad ja tuttavad. Kui vaatame maailmale mõnevõrra avarama pilguga, siis ka teadlased, õpetlased, mõni terasem (aja)kirjanik, kunstnik, diplomaat või arhitekt. Praegusel inforevolutsiooni ajajärgul on võimalik endale autoriteete kiire näpuviipega valida. Kes usaldab dr Soomere sõnumeid, kes usub jäägitult proua Kerrot.

Erinevalt 19. ja 20. sajandist, mil võidutsesid krabisevad ajalehed, raadio ja televisioon, st aeglane infovoog, levib tänasel päeval nii tõene kui vale teave pöörase kiirusega. Sama käitumisloogika, mis tekitas 1800ndatel aastatel hirmu kahjutu rööviku ees, töötab praegu veelgi tõhusamalt. Pooltõdede ja kuulujuttude levik on sama pandeemiline ja nn uute tüvede tekkimist soosiv nagu COVID. Mark Zuckerbergi impeeriumis ei ole info kvaliteet enam ammugi kontrollitav. Ent infol puudub väärtus, kui sellest ei lähtuks konkreetne ja mõõdetav mõju.

Senisel kogemusel on oluline roll: kui mõni kogukonnaliige on pärast vaktsiinisüsti jäänud haigeks, leitakse, et see võib olla vaktsiinitüsistus.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) andmetel suri 2019. aastal ülinakkavatesse leetritesse, mille ärahoidmiseks on ammugi vaktsiin leiutatud, üleilmselt 207 500 inimest, enamasti vaktsineerimata lapsed. 2019 kasvas leetrite juhtude arv kogu maailmas 869 770-ni, mis oli suurim registreeritud arv alates 1996. aastast. 2016–2019 tõusis ülemaailmne leetrite suremus peaaegu 50 protsenti. Leetritesse võib haigestuda kõigil kontinentidel.

Samal ajal on sotsiaalmeedia erinevates gruppides miljoneid inimesi, kes otsivad tõde, postitavad gruppidesse erinevaid dokumente vms, viitavad ohutute vaktsiinide ohtlikkusele ja tõlgendavad omavahel võimendunud infot viisil, mis maksis kõigest ühe aasta jooksul elu 200 000 lapsele.

Grupikuuluvus moonutab infot 

Oma eelmises Müürilehe artiklis kirjutasin uuringust, milles leiti, et vale juba teistkordsel kordamisel on inimajule laastav mõju. Seda jäädaksegi pimesi uskuma, hilisem ümberlükkamine ei muuda midagi. Kuigi valitsusele ja haridusministeeriumile meeldib rääkida, et vaja on kasvatada inimeste kriitilise mõtlemise võimet, jääb sellest väheks. Et mitte öelda, see on poolik lahendus.

Info levimise viiside uurimisest või valeinfo hilisemast ümberlükkamisest oleks märksa olulisem teada ja aru saada, miks kaheldakse teadlaste ja arstide aastakümnete pikkuses töös ja ollakse valmis isegi oma laps – või Eesti praeguses seisus oma vana ema või isa – selle kahtluse ohvriks tooma? Miks tõlgendatakse avalikult kättesaadavat infot just nii, nagu seda tehakse? Mille alusel inimesed langetavad otsuseid ühe või teise käitumisviisi kasuks?

Inimeste omavahelise suhtluse vältel levitatakse infot, mida tõlgendatakse vastavalt senisele kogemusele ja omavahelisele lävimisele. Kui sootsiumis leitakse ühiselt – ja enamasti kujunevad gruppides seisukohad –, et loetud/vaadatud infost võib järeldada, et vaktsiin on kasulik, siis lastakse end või oma last süstida. Kui jõutakse olemasoleva teabe põhjal järeldusele, et see on kuulduste järgi ohtlik, eelistatakse haigus läbi põdeda või surra.

Kõlakodadesse jõuab info, mis sobitub alati selle osaliste maailmapildi ja väljakujunenud uskumustega.

Senisel kogemusel on oluline roll: kui mõni kogukonnaliige on pärast vaktsiinisüsti jäänud haigeks, leitakse, et see võib olla vaktsiinitüsistus. Kuigi tõendeid ei ole. Ammugi on teaduslikult tõestatud, et leetrivaktsiin ei põhjusta autismi. Ent kogukonnal on ebamäärane kogemus ja pime usk.

Kõlakodadesse jõuab info, mis sobitub alati selle osaliste maailmapildi ja väljakujunenud uskumustega. Põhjus on iseenesest inimlik: kuuluvustunde kindlustamine on inimühiskonnas väga oluline osa ellujäämise ja aktsepteerituse saavutamiseks. Niigi tugevate uskumuste ülekordamine tagab infojagaja jaoks turvalise keskkonna. Seejuures ei ole üldse oluline, et jagatav info vastaks tõele.

Teisisõnu, tähtis ei ole tõde ega sisuliselt kvaliteetne analüüs, vaid üksteise uskumuste kinnitamine ja üksteisele meeldimine. Vastasel korral on oht sattuda grupis põlu alla, kaotada lugupidamine, muutuda tõrjutuks. Eelnev tähendab, et suur osa grupiliikmeid ei pruugi kunagi teada saada tõestest seisukohtadest. Ent kui nad pooljuhuslikult saavadki, jäävad need tähelepanuta, sest see ei käi kokku nende sootsiumis levi(tata)vate arusaamadega.

Tähtis ei ole tõde ega sisuliselt kvaliteetne analüüs, vaid üksteise uskumuste kinnitamine ja üksteisele meeldimine.

Kognitiivse sõja kaotatud lahingud

Seetõttu on praktiliselt lootusetu silmaklappidega „usklikke” suunata endale tõendatult kasulikke otsuseid tegema, neile adekvaatset infot jagades või neid valitsuse teadetega üle ujutades. See ei toimi. Võimalik, et mingil määral toimiks nende endi seast või sarnase profiiliga nn valgustatu, kes püüaks „usklikke” pöörata. Ent kes sooviks oma grupis kaotada lugupidamine ja riskida võimalusega lennata „omade” seast välja…

Samal ajal varitseb tõeotsijaid ja nende kaudu ühiskonda tervikuna oht langeda sihilike vaenulike inforünnakute ohvriks. Nagu öeldud, ühismeedias ei ole paljudel juhtudel võimalik kontrollida info looja ja levitaja tõelist identiteeti, mis tähendab, et kognitiivne sõjapidamine on ammugi jõudnud platvormidele, mille kaudu on kõige operatiivsem ja majanduslikult soodsam mõjutada sihtriigi ühiskonna meelsust ja käitumist.

Kremli sekkumisest 2016. aasta USA presidendivalimistesse just sotsiaalmeedia kanalite kaudu on palju kirjutatud. Vähem on ehk teada, et sama riik on tegelenud süstemaatiliselt juba enne COVIDitki vaktsiinivastaste tagant utsitamisega ja seeläbi USA riiklike institutsioonide usaldusväärsuse varjatud õõnestamisega.[2] Arvestades et USA ja Eesti vaktsineerimismäär COVIDi vastu on enam-vähem sama madal, st alla 60%, ei imestaks, kui Kreml kasutaks ookeanitaguseid kogemusi ääri-veeri ka oma naabri inforuumis.

[1] O’Connor, C.; Weatherall, J. O. 2019. The Misinformation Age: How False Beliefs Spread.

[2] Broniatowski, A. D.; Jamison, M. A.; Qi S.; AlKulaib L.; Chen, T.; Benton, A.; Quinn, C. S.; Dredze, M. 2018. Weaponized Health Communication: Twitter Bots and Russian Trolls Amplify the Vaccine Debate. – American Journal of Public Health, 108(10), lk. 1378–1384.

Kadri Paas on kriisi- ja strateegilise kommunikatsiooni asjatundja, sisejulgeoleku magister.