„Joonealune märgeˮ („Hearat Shulayimˮ. 2011, Iisrael, Movie Plus, United King Films). Režissöör Joseph Cedar, stsenarist Joseph Cedar, produtsendid Leon Edery, Moshe Edery ja David Mandil, operaator Yaron Scharf, muusika Amit Poznansky, osades Shlomo Bar-Aba, Lior Ashkenazi, Aliza Rosen, Alma Zack jt. 103 min.

„Me võime kergesti andestada lapsele, kes kardab pimedust; tõeline tragöödia on aga mehed, kes kardavad valgust.ˮ -Platon

USAs sündinud ja Iisraelis üles kasvanud filmirežissöör Joseph Cedar lahkab oma neljandas täispikas mängufilmis nartsissismi, egoismi ja altruismi olemasolu ning mõju pere- ja akadeemilistes suhetes. Isasid, kes kardavad valgust ja poegi, kes kardavad pimedust.

Kaks Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professorit ja judaismi pärimuse Talmudi uurijat, isa-poega Eliezer ja Uriel Shkolnik, muutuvad kohati halastamatus akadeemilises maailmas rivaalideks, uurides samu teemasid, kuid erinedes üksteisest suuresti ideoloogia ja maailmatunnetuse poolest. Režissöör Cedar, muide, on ka ise Jeruusalemma Heebrea Ülikoolis filosoofiat õppinud.

Režissöör ei viida aega, vaid alustab tagasihoidliku, kuid paljutähendusliku avastseeniga, mis nõretab oma tasakaalukuses peagi tutvustatava konflikti valulikkusest. Cedar tutvustab peategelastest isa ja poega – kes on mõlemad ühtaegu nii protagonistid kui antagonistid –, kasutades tekstielemente, mis tõstavad kaugetest mälusoppidest välja prantsuse režissööri Jean-Pierre Jeunet’ kümme aastat varasema „Amélie” ja loovad nende kahe vahel õhkõrnu assotsiatsioone.

„Joonealune märge” on aga ka omamoodi väga stiilipuhas. Suurepäraseid osatäitmisi – siinkohal tuleb rõhutada Shlomo Bar-Aba (Eliezer) ja Lior Ashkenazi (Uriel) suurepärast kokkusobivust ekraanil – toetab läbimõeldud ja igati nauditav visuaal. Operaator Yaron Scharf jutustab ja viib lugu edasi vähemalt sama palju kui režissöör, tuues ekraanile kaunid kaadrid ning sügavad, enamasti sünged ja külmad toonid. Ilusatest ja rahulikest kaadritest kajab läbi potentsiaal saada valusalt venivaks ja igavaks, kuid Cedar hoiab väga täpselt ja hoolikalt ühte kindlat tempot terve filmi jooksul, lubades kerget kiirendust vaid ühes võtmestseenis. Ainsana jääb filmi juures kriipima kohati ülepaisutatud ja dramaatiline helikujundus, mis hakkab lõikuma keskendumisvõimesse.

Cedar laveerib üsna edukalt nutika komöödia ja valusa draama piirimail, kaotades ideaalse tasakaalu vaid korraks ja muutudes liialt melodramaatiliseks. Urieli teismelise poja ja tema sihitu elus hulkumise sisse toomine on ühest küljest tähendusrikas, viidates teatavale konfliktide jätkuvusele, ehk isegi paratamatusele või sellega leppimisele, kuid tundub samas ka põhjendamatu ja poolik.

Filmis püstitatud olukord on nii oma lihtsuses keeruline kui ka oma keerulisuses lihtne – pealtnäha klišeelik, kuid samas väga intrigeeriv. Üsna harjumuspärane on näha isa või ema ohvreid toomas oma lapse nimel, kuid palju tavatum on vastupidine olukord. Ja mida või miks peaks üldse ohverdama oma isa nimel laps, kelle nimel isa ei ole midagi ohverdanud?

Võib vaid eeldada, kui palju filmist on teise keelde ja kultuuri tõlkides kaduma läinud, sest kindlasti näevad heebrea keelt ja Iisraeli kultuuri tundvad vaatajad ka filmi sügavamatesse, kodeeritud kihtidesse. Kuid „Joonealune märge” on ühtaegu valus ja humoorikas igas keeles ja kultuuris. Ideede, teadmiste ja maailmavaadete kokkupõrge, sügav konflikt ja suutmatus üksteist mõista, on see, mis antud filmi juhib ning vaatajat sütitab.

Esimesel vaatamisel võib jääda mulje, et Cedar on filmi küll täiuseni lihvinud, kuid samas varjab sellega loo lõpetamatust ja poolikust. Vastuseta jäävad nii mõnedki küsimused, aga seda võib vaadelda ka kui dokumentalismi mängufilmis. Cedar ei loe moraali, ei ütle, mis on õige või vale, ei võta seisukohta – ta näitab ja jutustab. Ka selles peitub omamoodi stiilipuhtus, sest ekraanilt on välja jäetud kõrvalliinid, mis ajaksid pildi liiga segaseks, tooksid kaasa teatava müra ja pakuksid samas liiga magusat ja ootuspärast lõpetatust.

Nagu Cedar on ise öelnud: meelerahu huvides tuleb uskuda, et film räägib iseenda eest ja inimesed hindavad su tööd sellisena nagu see on.

Iisraeli filminädala kava vaata Tartu Elektriteatri kodulehelt.