(Algaja) vabakutselise elu süsteemis, mille kõik osad on disainitud takistustena, ei ole muidugi mingi meelakkumine. Eriti kui võrrandisse siseneb mõni vääramatu jõud. Sellegipoolest ei tohiks unustada ka iseenda peremeheks olemise hurmavat privileegi!

Ma olen vabakutselisena alles roheline, vöö vahel vaid neli aastat, näiteks mõnevõrra teenekam Anti Saar on Müürilehe veergudel minu arvates üsna ammendavalt välja toonud eeltingimused, mis on vajalikud, et inimesest vabakutseline kultuuritöötaja saaks. Olen temaga selles nõus, et vabakutselise elu pole enamasti teadlik otsus, sellegipoolest tundub mulle, tagantjärele targale, justkui oleksin taoliseks elusaatuseks põhjalikult valmistunud ning astunud selle sammu täiesti teadlikult!

See oli kõik plaanis

Priikunstnikuks hakkamine kuulus mu võimalike karjäärivalikute sekka juba varases eas ning oli vastuvaidlematult paeluv. Kangastusid dekadentlik ja ekstravagantne kunstielu, ise oma saatuse üle otsustamine ning mõõdutundetu molutamine. Kaasa ei aidanud loetud kirjandusteosed, pigem vastupidi. Kui olin kakskümmend viis, tabas mind nüüdsel ajal tavapärane varatäiskasvanueakriis: puntrasse oli jooksnud magistritöö, kehva tervise tõttu vajasin paindlikumat graafikut ning hakkasin end psühholoogiliselt ette valmistama selleks, et millalgi ebamäärases tulevikus pean laskma lahti oma esimesest eelistusest, tööst akadeemias. 

Asusingi süstemaatiliselt valmistuma kulturnikueluks, mis näis igati loogilise järgmise sammuna karjääriredelil. Esimesed kannused teenisin Tartus kirjandusfestivalil Prima Vista, kus sain suhu kultuurikorralduse mõnusa (mõru) maitse. Vaid paar aastat hiljem asutasin endanimelise ansambli ning sellega koos juriidilise keha – oma esimese OÜ. Sain protsessi käigus rohkesti hädavajalikku nõu, tuge ning asjakohaseid manitsusi sõpradelt ja tuttavatelt, leidsin raamatupidaja, harjutasin väikeses mastaabis bürokraatiat, rahade haldamist ja liigutamist, maksude maksmist, kulude hüvitamist, aruandeid… Lisaks oli mul kindel tugistruktuur, toetav pere, sõbrad ning elukaaslane, kes võttis suure osa igapäevasest finantssurvest enda kanda, kuniks mina poole kohaga kulturnikut mängisin.

Viimaks olin pärast viit (!) aastat valmistumist 2020. aasta alguseks valmis ning 1. jaanuaril (kuna mulle meeldib dramaatilist efekti silmas pidades suuri elumuutusi teha just aastanumbri – veel parem, millenniumi! – vahetumisel) alustasingi värskelt Tallinna Ülikooli doktorantuurist eksmati võtnuna viimaks karjääri vabakutselise kulturnikuna! Meri oli põlvini, toimusid ansambli esimesed esinemised näitustel, festivalidel, esimene välisesinemine (küll Riias, aga ikkagi piiri taga!) ja ülesastumine rahvustelevisiooni hommikusaates. 

Ja siis kukkusin ma, selg ees, aknast alla.

Õnneks küll mitte päriselt. Aga tunne oli selline. Olin n-ö akna peal kõõluda saanud vaid üürikese hetke, kuid õnnetus, nagu öeldakse, ei hüüa tulles ning vaatamata sellele, et olin end ohtlikku olukorda pannud vabatahtlikult ja riskidest justkui teadlik, ehmatas pandeemia mind siiski pildituks. Kuidas saada hakkama, kui pole veel olemas kliente, kontakte, toodet, infrastruktuuri, oskusi ega teadmisi, mida eeldab iseenese tööandjaks olemine? Mida ma viis aastat teinud olin, kas tammetõrudega poodi mänginud?

Olin n-ö akna peal kõõluda saanud vaid üürikese hetke, kuid õnnetus, nagu öeldakse, ei hüüa tulles ning hoolimata kõigest ehmatas pandeemia mind siiski pildituks.

Privileegi ja piina rägastikus

Lahendasin olukorra ainsal mõistlikul viisil – kuhjates töölauale arutu hulga projekte, mis päädis muidugi lõpuks läbipõlemisega. Praegu tunnen jätkuvalt, nagu kukuksin, kuid olen eluga vabalanguses vist viimaks ära harjunud. Lisaks julgen nüüd enesekindlalt öelda, et olen vabakutselise tiitli auga välja teeninud ning leidnud selle hirmuäratava prekaarse eluviisi juures mitmeid positiivseidki jooni.

Põhiliseks eeliseks ongi muidugi see, et põhimõtteliselt saan teha täpselt seda, mida tahan, ning mitte keegi teine ei saa mulle mitte midagi peale sundida. Võin ise valida teemad ja projektid, millega end siduda soovin ning mis tekitavad tunde, et suudan nendega tegeleda süvitsi ja kirglikult. Teisel kaalukausil laiutab küll endiselt hirm nälga jäämise ees, mistõttu pole kõnealuse privileegiga kunagi mõistlik liialdada. Liiga pirtsakaks muutudes võib juhtuda, et kauaoodatud unistuste projekt ei saabugi kunagi. Pidin kiiresti õppima tegema kompromisse aadetes, kui ohtu võis sattuda kallis leivapaluke. Nagu küsib tööturuportaal vabakutselised.com: mida oled Sina valmis tegema raha eest? 

Sellele vastan tavaliselt: kõike, mille eest on võimalik esitada arve. See tähendab ka, et vahetevahel olen sattunud töötama koos isikutega, kellega lävimine on piinarikas: egomaniakkide, šovinistide, kompromissi- ja empaatiavõimetute ning pilvedes heljujatega. Vähemasti on kõikide projektidega alati kohutavalt kiire, mis tähendab aga sedagi, et need saavad ruttu valmis ning võib edasi liikuda. Hoian, kus võimalik, enda käes õigust keelduda töödest, mille raames peab nimetatud inimtüüpidega kokku puutuma. Niiviisi ongi mu vähesed kolleegid kõik üldjuhul väga toredad. Ja kuna neid pole palju, ei pea ma ka alatasa tüütutel koosolekutel istuma.

Võin ise valida oma töökoha, -riietuse, -asendi ja -aja. Võin töötada voodis või vannis, alasti või skafandris, pea alaspidi, horisontaalis või ringi tuisates, kasvõi ööd ja päevad läbi.

Firmajuhi ja bossina olen nüüdseks saanud võimupositsioonil istumisest hamba verele ja see tõstab omakorda enesekindlust. Olgugi et suurema osa ajast töötan minu juures ainult mina ise, meeldib mulle olla karm, ent lahke ülemus. Sunnin end tublisti tööd tegema, aga annan ka tegematajätmised suuremeelselt andeks. Näiteks pole mul vaja täita tööajagraafikut, saan väga harva riielda, olgugi et kiitust ka vaid näpuotsaga, ja tulevikus, siis, kui ma ükskord kasumit teenima hakkan, võin selle kõik enda taskusse pista. Vaatamata sellele, et pean täie rauaga makse tasuma, tasakaalustan seda rahuldustundega, mis mind tabab, kui näen pangakontole laekumas suuri summasid tulumaksutagastusest!

Paindlik töökorraldus on vabakutselise elu juures väga nauditav. Võin ise valida oma töökoha, -riietuse, -asendi ja -aja. Võin töötada voodis või vannis, alasti või skafandris, pea alaspidi, horisontaalis või ringi tuisates, kasvõi ööd ja päevad läbi. Ülevoolava paindlikkusega kaasneb küll ka oht rõvedalt üle töötada, kuid oma kaarte osavalt mängides ja veidi harjutades on laialt võimalik ka laiselda: sisse magada, vara uinuda, kas või nädalate viisi molutada, lõputult tasustamata puhkust võtta. Pole kubjast, kes mürgiseid märkusi teeks, ning sisekorraeeskirjad puuduvad sootuks. Kahjuks puuduvad koos nendega ka firmapeod, kontoriromansid ja kolleegid, kellega protsessi arutada, mistõttu jääb teinekord kuni viimase hetkeni ebaselgeks, kas valitud suund üldse õige on. 

Tänu sellele pean aga vastutama vaid iseenese väljaütlemiste ja seisukohtade eest. Ma ei pea kartma, et piinliku otsuse, näiteks mõnele avalikule kirjale allakirjutamise või alla kirjutamata jätmise järel halvakspanu ka kolleegide või institutsiooni kuvandile langeb. Ise, ikka ainult ise saan endale augu kaevata ning ise ennast sealt ka välja kraapida.

Niiviisi õpetabki vabakutselisus enese eest seisma, tegema kiireid ja otsustavaid muudatusi ning viimse veretilgani võitlema – muudmoodi ei saakski, sest kaalul on ei vähem ega rohkem kui elu. Kuna vaeghõivatul puudub Eestis tihtipeale tervisekindlustus, ripub projektipõhiselt töötaja pea kohal alati kirvena võimalus, et midagi juhtub ning raviarved jäävad tasumata. Seejärel jääbki üle kas võtta laenu (mida ebastabiilse sissetuleku puhul ei anta) või maha surra. Me, vabakutselised, oleme karm rahvas ja meiega ei tasu jamada, capisci?

Mulle näib, et Eestis võiks eksisteerida maailma parim vabakutseliste kultuuritöötajate süsteem, sest tegelikult on meil selleks kõik eeldused olemas.

Tasu on vääriline

Pärast nelja aastat vabalangemist mõistan, et taoline hirmus olukord ei pea iga hinna eest olema lõplik ega täielik. Austatud kolleegid, kellega sellest ikka juttu olen teinud, kombineerivad tihti eri töövorme läbi elu, ning mistahes helesinise unistuse külge nui neljaks klammerduda võib olla keeruline ja ka ebamõistlik. Mulle näib, et Eestis võiks eksisteerida maailma parim vabakutseliste kultuuritöötajate süsteem, sest tegelikult on meil selleks kõik eeldused olemas: väike riik, vähe inimesi, hea haridus, tugev kultuuritraditsioon, kõik vajalikud digitaalsed ja analoogsed süsteemid, oskused ja mentorid, kes muidu defenestreerumisohus kontingenti vajaduse korral toetavad ja iseseisvaks eluks ette valmistavad…

Kuidas iganes minu tööelu ka ei jätku, olen pärast seni läbielatut uhke ja õnnelik, et selle väikesegi osa oma elust tõeliselt rokenrolli vabakutselisena sain veeta. Esialgu kavatsen jätkata bravuurikalt iseenese ülemusena, olgugi et ma ei ole vastu ka mõttele kunagi teiste alluvusse siirduda. Praeguseks olen tehtud terasest, võimeline ükskõik milleks. Kui saan hakkama süsteemis, mille kõik osad on disainitud takistustena, kus konkurents on meeletu, ressursse ei jätku, ootused on ebamõistlikud ning mis on loodud sisuliselt sobimatu mudeli põhjal, ja kõige tipuks samal ajal kogu maailm uppi lendab – no mis sa teed, ajab rinna kummi.

Lisaks olen mõistnud, kui tähtis mu töö on ja et mu otseseks ülemuseks on publik, lugeja ja kuulaja, see tähendab, ühiskond ise. Mistõttu tunnen küll tõsist vastutust, aga vastukaaluks on ka mu tööõnn täitsa teisest puust tahutud. Annangi endale nüüd hetkeks loa rõõmustada selle üle, et läheb hästi. Kergendunult hingata. Rõõmustada ennast ja ümbritsevaid, luua maailma juurde ilu, nalja ja häid emotsioone. Kui te lubate, muidugi.

Kaisa Ling on OÜ Teet ja pojad kunstiline juht.