Eile, 15. veebruaril toimus Mustpeade Majas 9. Tallinna Talvefestivali raames Norra pianisti, helilooja ja koomiku Aksel Kolstadi show. Kolstad, kes on varem korduvalt Eestit külastanud, seisab valgusaastate kaugusel kõigest tavapärasest.

Sa oled helilooja, koomik, sportlane ja maailmarändur. Kui peaksid nüüd ainult ühe valima, siis millise neist kolmest?

Kindlasti oleks see raske, aga läheksin helide loomise teed, et kõike ümbritsevat ikka edasi kirjeldada. Samas, kuidas luua muusikat, kui ma ei saaks kogeda maailma läbi spordi ja huumori. Niisiis on kõik omavahel seotud.

Kontsertidel mängid peamiselt 19. ja 20. sajandi muusikat. Milline ajastu või helilooja sind ennast enim mõjutanud on?

Jah, peamiselt – aga ma mängin ka palju kaasaegset muusikat ja enda kirjutatud teoseid. Kõige suuremad mõjutajad on Rahmaninov, Ravel ja loomulikult ka Liszt. Mu esitlused ja muusika on sarnased Liszti teostele.

Rootsi press nimetas sind isegi praeguse ajastu Lisztiks.

See oli nende poolt täistabamus!

Oskad sa nimetada mõne 21. sajandi helilooja, keda imetled?

Kui mina ise välja arvata? Mu kompositsiooniõpetaja, ta nimi on Wolfgang Plagge. Tema on helilooja, keda tõeliselt imetlen. Ta teeb struktuuri ja harmooniaga imesid.

Mis su loomingut enim iseloomustab? Mida muusikas otsid?

Mu muusika on suunatud publikuga mängulisel moel otseselt suhtlusesse astuma ja see on väga kirjeldav. Ma ihkan ennast erinevatel viisidel väljendada. Teoste pealkirjad võivad seega pöörastena näida, aga mulle meeldib hullumeelsus. Kannan selle oma muusikasse kirglikult üle ja olulisel kohal on ka erinevad vastuolud.

Sa ei võta elu kuigi tõsiselt, ehkki seda on teinud läbi ajaloo enamik klassikalisi muusikuid. Mis sind motiveerinud on? Millest juhindud?

Mul on oma vanematega vedanud. Nad on terve elu reisinud, tegelenud kunsti, kultuuri ja spordiga. Mu lapsepõlvekodu oli nagu mängumaa, kõikidel oli alati lõbus ja sealsamas tegelesid nad pühendunult oma erialadega. Pean neid tänama, et minust on saanud hea huumorisoonega professionaalne pianist. Eelistan seda tõsise pingviini ametile! Ja saja aasta eest olid klassikalised muusikud peoloomad! Selle ala praegune kuvand on kaasaaegne nähtus, aga kunagi pidutseti kogu aeg. Beethoven näiteks kakles prantsuse politseiga, Brahms tegeles kergejõustikuga. Need faktid pole sageli ajalooraamatutes kirjas, aga see on tõsi!

Oma magistrikraadi tegid Norra Muusikaakadeemias. Oled sa kunagi pidanud vaeva nägema sellega, et klassikalise muusikaala haritlaskond sind kui professionaali täie tõsidusega võtaks?

Traditsioonilised muusikud ei pruugi mõista, millega ma tegelen, kuid kui asun mängima, ei ole neil midagi öelda. Sellepärast on oluline olla tasemel, vastasel juhul olen mängust väljas.

Kui oluline on sinu jaoks akadeemiline muusikaharidus? Millist rolli see su karjääri ja kujunemistee juures mängib?

Õpingutel on väga oluline koht! Õppisin kuus aastat Venemaa heliloojaid ja Gershwini (Ameerika helilooja George Gershwin – toim.) tundma. On oluline olla oma ala spetsialist. Paber iseenesest ei tähenda veel midagi, küll aga, mida see esindab – aastatepikkust pühendunud tööd. Samas ei pruugi seegi veel tähendada, et tegemist on eduka muusikuga. Lisaks paberile, kõvale tööle ja professionaalsele saavutatud tasemele on vaja teha midagi teisiti, isikupäraselt. Sellisel juhul, kui sul tõeliselt veab, on sul karjäär.

Mis iseloomustab Sinu karjääriredelit enim – kas õnnestumiste seeria või kompromissitu töö?

Mõlemad. Ma tean mitmeid vähemalt sama häid muusikuid, kes on tehniliselt minust paremad, aga neil võib olla puudu ettevõtlikkuseset, võimest ennast ise turundada.

Oma sotsiaalmeediakanalites oled öelnud, et Eesti on sinu jaoks nagu teine kodu. Miks?

Nii on! Mulle tutvustati Eestit 2008. või 2009. aastal ja sellest ajast saadik olen olnud sellesse riiki armunud. Eriti Tallinnasse, aga ka Pärnusse, Viljandisse ja kõikidesse ülejäänud kaunitesse kohtadesse. Olen kohanud ja sõpradeks saanud ääretult paljude väga andekate ja erakordsete kunstiliste võimetega eestlastega. Tallinn eriti on nagu väike Pariis. Oi, ma armastan Tallinnat ja eestlasi. Kõik on erilised! Näiteks mu sõber Harri Tiidus, võib-olla sa tunned teda? Ta teeb vanaaegseid postkaarte ja peab restorani, see on puhas kunst! Kogu teie moetööstus, imelised muusikud – ma tunnetan seda seda kõike ja arvan, et olen ise Eestis sadade aastate eest elanud.

Tavaline eestlase stereotüüp on, et me oleme endassetõmbunud tööhoolikud, kes muretsevad liigselt ja on ülepea hirmus tõsised.

Kõik võivad sellised olla, ka norrakad, aga õppides ühte eestlast tundma, see arusaam muutub. See suhe on soe ja teile väga meeldib pidutseda. Eestil on olnud karm ajalugu, aga oma olemuselt olete te pööraselt armastusväärsed.

Sa oled palju reisinud. Millises riigis oleksid nõus veetma terve eluaja?

EESTI! Tallinn oleks perfektne, aga mu kodumaa on täpselt sama võrratu. Arvan, et jään siia pikemalt paigale. Olles maailma näinud: Norra ja Baltimaade põhjaosa on imelised paigad.

Mitte mõni soe riik, kus saaksid hommikust õhtuni surfata?

Mu isa kasvas üles Türgis, olen seal lapsest saadik käinud, aga vajan siiski külmakraade.

Meie vestluse lõpus küsib Kolstad, kas tulen kontserdile – aga järelpeole? „Minu kontsertidel on alati järelpeod,” ütleb ta ootusärevalt.

9. Tallinna Talvefestivali kavaga tutvu siin.