Nüüdisajale kohaselt on aktivism leidnud sotsiaalmeedia kujul uue platvormi, kus oma häält kuuldavaks teha. Milliseid keelelisi ja visuaalseid tööriistu valida virtuaalsel tööpõllul ja milline on nende mõju väljaspool veebikeskkonda?

Illustratsioon: Johanna Adojaan

Eelmise sajandi alguses jõudis üleskutse meelt avaldama tulla inimesteni lendlehtede kaudu, kuulujutud ja libauudised levisid keskajal aga hoopis suuliselt. Näiteks maksid rüütlid žonglööridele kiidulaulude eest tasu, et garanteerida häid abielutehinguid. Viimase aja sündmuste valguses, kui avalikkust šokeeris nii 6. jaanuari rünnak „demokraatia kantsile” kui ka YouTube’is üle saja miljoni vaatamise kogunud 21. sajandi tsaaripalee videoportree, on selge, et aktivistidel aitab inimesteni jõuda, neid üles ärgitada ja ühiskonnas käärivaid või tähelepanu vajavaid küsimuskohti tõstatada sotsiaalmeedia. Hashtag ei lase unustada, virtuaalmaailm hoiab teemat aktuaalsena. 

Sissejuhatuseks aga suured küsimused. Mis on aktivism? Miks minnakse tänavale ega istuta vaikselt (ning praegust olukorda arvestades ka üpris kohustuslikult) kodus? Miks kutsutakse inimesi sotsiaalmeedias üles? Aktivismi eesmärk on ebavõrdsuse vastu võitlemine, parema maailma loomine ning oluliste teemade (eel)kaardistamine. Teiseks peab aktivistidel olema sisemine tung paigalistumise asemel maailma muuta. Uurisin kahelt lähemalt-kaugemalt silma ja meelde jäänud isikult, kuidas nad aktivismi defineerivad ja mis rolli mängib nende tegevuses sotsiaalmeedia. 

Aktivism, eesti keeles

Instagrami kasutaja heterokringli profiililt leiab humoorikaid rõhuasetusi seoses meediasse paisatud LGBT+ kogukonna vastu suunatud kommentaaridega. Profiil sai algtõuke ühe Eesti poliitiku väljaütlemistest sellise nähtuse nagu „homototalitarism” kohta.

Autori sõnul on aktivismi puhul tähtis teadlikkuse levitamine, muutuste loomine ja soov ühiskonnas kaasa rääkida. Lisaks on oluline kirjutada ühiskondlikel teemadel, näiteks rassismist, eesti keeles ja mitte liiga akadeemiliselt, et vastav sõnavara jõuaks inimesteni ja normaliseeruks. heterokringel leiab, et sotsiaalmeedia aktivism ja tänavaprotestid täiendavad üksteist. Ürituse kohta leiab küll infot veebist, kuid veel olulisemana toob ta välja suust suhu leviva teabe. Lõpuks peab kogukond selleks reaalselt toimima, et inimesed õigel ajal õigesse kohta kohale tuleksid. Näiteks Stenbocki hommikutel pidid meeleavaldajad poliitikutele päriselt otsa vaatama, et sõnum saaks edasi antud. heterokringli postitusi näeb Instagramis, kuid lehel on ka lingid LGBT+ aktivistide ja kunstnike toetamiseks. Twitterit heterokringel veel aktiivselt ei kasuta, kuid lähiajal peaks see muutuma.

Kui uurisin autorilt, mis teemad on kõige põletavamad, sain protestiarsenalist vastuseks rassismivastase, vähemuskogukondasid toetava (olgu tegu seksuaal- ja usuvähemuste või pagulastega) ning kliima- ja naisõiguslaste tegevuse. Samal ajal leidub vastukaaluks muidugi ka rassistlikku, rahvuskonservatiivset ja pandeemiapiirangutevastast väljaastumist, välismaal muidugi enam kui Eestis (nt Hollandis Zwarte Pieti vastu protestijate kõrval tänavatele tulnud rassistlikud grupid; Saksamaal koroonapiirangutevastase liikumise Querdenker (ee teisitimõtleja) kogunemised jne). Eestlastele polevat protestimine eriti omane ja selles punktis vaevalt keegi vastupidist arvab. Sotsiaalmeedias saab seda heterokringli sõnul teha anonüümsemalt ja juhul, kui füüsiliselt pole võimalust või tahtmist kohale minna. 

Sotsiaalmeedia aktivisti heterokringli sõnul on oluline kirjutada ühiskondlikel teemadel eesti keeles ja mitte liiga akadeemiliselt, et vastav sõnavara inimesteni jõuaks.

Visuaali võim

Kuigi aktivism seostub esmalt tänavaprotestide ja teatud võitlusvalmidusega, saab seda vaadata ka teise nurga alt. Instagramis ja Facebookis aktiivse kasutaja mitte_tallinn profiilidel jäävad silma linnaplaneeringulised lahendused ning kriitika linnavalitsuse ebapädevuse ja tegevusetuse suunal, mille mõju on kogu linnaruumis ja ühiskonnas paratamatult tunda. Kes on vähegi Tallinnas ringi jalutanud või eri linnaosades kodutunnet otsinud, teab, et mõnikord kaob motivatsioon. Rattaga sõitmiseks olgu aga igaühel oma ellujäämisnipid. mitte_tallinna võtmes aktivism on positiivne ja ärgitab kaasa mõtlema ning sellesse panustavad ka fotod ja fototöötlused. Lisaks on autor postitanud lehele üleskutse saata halvasti planeeritud linnaruumist pilte, mis annab kogukonnale võimaluse sõna sekka öelda.

mitte_tallinna vastustest jääb kõlama mure, et keeruline on olukorda muuta ja otsuste taga seisvate võimulolijate pilku tulevikku suunata. Seda, kas ta on otseselt aktivist, ei oska mitte_tallinn öelda. Talle on oluline, et inimesed saaksid enne aktiivset tegutsemist teemasid lahti mõtestada ja n-ö läbi seedida – muidu õhinapõhisusega õppimisprotsessi ei kaasne. See aitab kujundada arvamust, mis ei pea mitte_tallinna arvamusega ühtima. Tema sõnul näib, et linnaruumiteemadel võtab sõna paar aktiivset inimest, aga spetsialistid ja koolitajad, kelle võimuses on rahvast harida ja tähtsatele teemadele tähelepanu pöörata, vaikivad. Lõppude lõpuks sooviksime ju me kõik endale ja teistele kõige paremat võimalikku linnakeskkonda.

Platvormidest on mitte_tallinna kodu, nagu juba öeldud, Instagramis ja Facebookis: Instagramis saab kõige paremini visuaali jagada, mis on autori peamine materjal, Facebook võimaldab aga kõnetada laiemat kontingenti. Kui üks Facebooki kasutaja kas või kaks sekundit linnaruumi peale mõtleb, siis on mulda pandud seeme, millel on aastatepikkune positiivne mõju, nagu see kõlab mitte_tallinna optimistlikus sõnastuses. Kuna mitte_tallinna kaasav aktivism lähtub väga tuntavalt visuaalist, nihkusid minugi mõtted aktivismilt pildilis-loomingulisematele radadele.

mitte_tallinna sõnul võtab linnaruumiteemadel sõna paar aktiivset inimest, aga spetsialistid, kelle võimuses on rahvast harida ja tähtsatele teemadele tähelepanu pöörata, vaikivad.

Füüsiline vs. virtuaalne

Sotsiaalmeedia ja loomingulise tegevuse koostoimega seoses meenub üks hiljuti loetud artikkel fotograafia ning kõigile kättesaadava kunsti kohta Instagrami näitel, kus kunstnik töötab ja teos sünnib story’st saadud vastustest n-ö „kohapeal”, kogukonnal ehk kunstniku Instagrami konto jälgijatel on võimalus protsessist osa saada, nii et kunsti puhul pole enam tegu ühe „müstilise tegevusega”. Lisaks kuulsin ühelt tuttavalt, et ta digijoonistab kohvikutes sealse atmosfääri pärast (võib mõelda kogu kunstiajaloole, kus märkmikusse visandite ja kiirete ülesvõtete tegemine on olnud kunstniku loomulik tegevus). Kunstnik on sel moel osa kogukonnast-kohvikust, kuid ühtlasi tegutseb ta avalikus ruumis, luues vahetu suhte ümbritsevaga.

Siinkohal võib osutada ühele sotsiaalmeedia suurele puudusele. Liikumised, helid, lõhnad ja vibratsioonid ehk füüsiline kogemus on inimesele väga vajalik – kuidas peaks seda kõike asendama ekraan? Nii et ka loomingulise külje pealt vaadates peaks sotsiaalmeedias tehtav ja jagatav looming (foto, maal, tekstid, muusika) käima käsikäes füüsilises maailmas toimuva protsessiga. Üht pole teiseta, nii nagu pole tänavaprotesti hästi hallatava virtuaalkogukonna ja informatsiooni levitamiseta. Loomingut puudutav jäi kajama ka heterokringli vastustes: postituste sisu on küll poliitiline ja leht võitleb peamiselt LGBT+ kogukonna vastu tehtava propagandaga, kuid pakub autorile ka võimalust eneseväljenduseks. 

Millal näiteks võiks jõuda mõiste „paiksooline” meie igapäevasesse sõnavarra ja EKI sõnastikesse? 

Pildi teravustamine keele abiga

Jätsin endale paar päeva aega teema seedimiseks. Mis rolli mängib sotsiaalmeedia minu elus? Instagram toidab visuaalseid vajadusi, story’dest saan teateid avalikus ruumis ja linnapildis toimuvast (ühtlasi on mitmed tuttavad välja toonud, et just story on määrava tähtsusega, postitusi ei soovitagi enam jälgida), Facebook informeerib ürituste asjus. Ikka jagab keegi tuttavatest olulise kogunemise kohta teavet. Kas keel on oluline? Ikka. Kui kirjeldus on lohakalt vormistatud ja vigu täis, tekib aktsiooni tõsiseltvõetavuses kahtlusi. Muidugi ei tähenda see, et sotsiaalmeedias peaks näpuga kõige uuemate õigekirjareeglite alusel järge ajama. Samuti oleks laiema kogukonna kaasamise nimel vajalik vene- ja ingliskeelne info. Positiivsetest näidetest on jäänud meelde Facebooki postitatud üleskutsed rahvusvahelisele solidaarsusele valgevenelastega, mille tutvustustekstid on selge sõnastuse ja heade tõlgetega.

Sotsiaalmeedias on vaja lühidust ja sõnatäpsust. Maalikunsti vaadates ja visuaalset informatsiooni vastu võttes olen endalt küsinud, millist sõnumit (või kas üldse) teos mulle edastab. Värvi ja joonega saab väljendada tundeid ja kunstis on ka narratiivi, üks ei välista teist. Sotsiaalmeedia tõusust saati igapäeva vormivate visuaalidega harjunud silm – mille kaudu võtame vastu ligi 90% infost – otsib ju sealtki sõnumit, millega visuaali siduda. Eri platvormidel tehtavatel postitustel on (või võiks olla) eesmärk ja kuna enamasti saadab fotot tekstiline osa (või need on ühendatud meemidena), siis ei saa keelest üle ega ümber. Nii mõnigi kord olen leidnud just sotsiaalmeediast valgustavat infot seoses igapäevategemistega (meenub kliimablogi okopere.com paberipakendi rubriik, kust sain teada, et olen oma suures tarkuses ajalehed ja koopiapaberid järjepidevalt valesse kohta viinud), aga ka õppinud ja arendanud keelt ning seda mitte keelerakenduste, vaid mitmekeelsete blogide, Instagramis aktiivsete eesti- ja välismaiste väikeraamatupoodide postituste või kirjanike endi paralleeltekstide abiga, rääkimata võõrkeelsest uudisvoost, mis on kõikjal. Üks mu lemmikleht on aga lyrikline.org, kus saab vabamal hetkel väga mõnusalt (uudistevabas) keeleruumis ringi rännata ja võrrelda-uurida keelekasutust maailma eri otstes. 

Kuigi minu intervjueeritavad keeleküsimust otseselt väga tähtsaks ei pidanud, teevad nemadki igas postituses valiku ühe või teise sõnakasutuse kasuks. Lisaks ei saa rääkida maailmas aktuaalsetest teemadest, millel puudub eesti keeles sõnavara, seda rõhutas heterokringel. Millal näiteks võiks jõuda mõiste „paiksooline” meie igapäevasesse sõnavarra ja EKI sõnastikesse? 

Juba leiab nii mõneltki kodulehelt sõnastikurubriigi (vt Feministeeriumi lehte ja Instagramis aktiivset kontot taskufeminist) ja selle kirjutise lõpetuseks koostasin väikse sõnastiku, millest võiks olla abi aktivismist huvitujatele (lisaks loomingulistele ja revolutsioonilistele eesmärkidele).

Väike sotsiaalmeedia aktivismi sõnastik

Hashtag’i-aktivism – sotsiaalmeedias praktiseeritav aktivism, mis loob hashtag’ide abiga võrgustiku info levitamiseks.

Doom scrolling – lõputu, enamasti negatiivsete uudiste ja sotsiaalmeedia postituste tarbimine.

Emotional engagement – paljude sotsiaalmeedia aktivistide tegutsemisprintsiip, mille eesmärk on auditooriumi emotsionaalne suhestumine postitustega.

Ableism e suutmissurve – võimelisuse ja suutlikkuse eelistamine (able – suutlik, võimeline); diskrimineerimine ja eelarvamuslik suhtumine erivajaduse/puude alusel, mis sarnaneb paljuski etnilise või rahvusliku tausta, seksuaalse orientatsiooni või soo alusel diskrimineerimisega.

Virtue signalling e voorussignaalid – enda n-ö „õige ja tubli” käitumise rõhutamine sotsiaalmeedias, näiteks rassismivastase kirja või vikerkaarevärvide lisamine Facebooki profiilipildile.

Heteronormatiivsus – ühiskonnas valitsev eeldus, et heteroseksuaalsus on ainus loomulik seksuaalne orientatsioon, ühiskonnas domineerib heteroseksuaalne iha ning kogu ühiskonnakorraldus järgib vaid heteroseksuaalide perspektiivi.

Eidžism – eelarvamused, mille objektiks on eri vanusegrupid.

Lintšima – teemat või isikut arutelust kõrvaldama, oma vaatepunktist õigust mõistma.

Crowdsourcing e ühisloome – ühine teabe kogumine ja sellesse panustamine veebikeskkonnas, nt Vikipeedia.

Slacktivist – tugitooliaktivist, pisut halvustav kirjeldus sotsiaalmeedia aktivisti kohta.

Counterpublics e vastuavalikkus – ametliku avaliku diskursusega opositsioonis või selle tegutsemisloogikat kriitiliselt vaatlev mõtteruum, mis esindab tihti vähemuste või ajalooliselt marginaliseeritud staatusega isikute vaateid.

Sotsiaalmeedia presents / sotsiaalmeedias kohalolu (presence) – nähtavus ja aktiivsus sotsiaalmeedias; eduka tänavaprotesti eeldus (@heterokringel).

Paiksoolisus e cis-soolisus – olukord, kus inimese sooidentiteet kattub tema bioloogilise sooga.

Vastassooihar – heterokringli pakutud sõna reaktsiooniks pejoratiivse kõlaga „omasooiharale”; seksuaalselt vastassoost huvitatud isik.

Elsbeth Hanna Aarsalu vaatleb ja mõtleb kaasa. Õpib Tallinna Ülikooli tõlkemagistrantuuris ja loodab, et millalgi saab jälle füüsiliselt kohal käia ja olla. Järgmisel demonstratsioonil uurib aga tähelepanelikumalt loosungite sõnastust ja visuaalset mõju.

Johanna Adojaan on loominguline hing, Antwerpeni kuningliku kunstiakadeemia fotograafia eriala magistrant. Sauna, musta leiva ja looduse igatsuses õhkab ta ikka ja jälle Eesti poole.