Müürileht teeb algust Eesti keskkonnaaktivistide tutvustamisega. Esimesena anname sõna Kopli 93 kogukonnakeskuse ühele algatajale Karin Kruubile.

Esimene mälestus keskkonnaaktivisti rollis on ajast, kui olin kümneaastane. Minu eesmärk oli siis kogu perekonna veekulu vähendada. Strateegia oli seista veekasutuse ajal pereliikmete kõrval ja jagada neile õpetusi, et nad kraani võimalikult kiiresti jälle kinni paneksid. Isa ei tahtnud mind eriti kuulda võtta. Tal keerasin siis ise kraani kinni, mis talle just erilist rõõmu ei valmistanud.

Praegune eesmärk aktivistina on innustada indiviide ja kogukondasid paremini ja tõhusamalt enda vajaduste eest hoolitsema, sealhulgas elama kohalikumalt ja keskkonnasõbralikumalt. Inimene, kes on sügavalt õnnelik, ei tegele ületarbimise, ekspluateerimise, ahnitsemise ega võimumängudega.

Suurim saavutus aktivistina on Kopli 93 kogukonnakeskuse algatamine. Kopli 93 on vana rahvamaja, kuhu lõime kogukonnaaia ja kogukonnamesila ning nüüd augustis avasime ka Tallinna esimese parandustöökoja.

Keskkonnaaktivistina tunnen puudust piisavuspoliitikast, s.t poliitikast, mis ütleks, et vahel on väiksem, aeglasem ja lihtsam lahendus parem. 

Keskkonnaministrina keelustaksin taimekaitsevahendid põllumajanduses.

Eeskujuks on mulle minu esivanemad, kelle elustiil on ja oli uskumatult kohalik ja säilenõtke.

Punane joon aktivistina on keskkonnaprobleemide lahendamisel ainult inseneride usaldamine. Tehnoloogia ei lahenda keskkonnakriisi.

Igapäevane roheline error on digitaalne meelelahutus.

Läbipõlemise vältimiseks hoian tasakaalu keskendunud töö ning voolava loomingulise olemise ja puhkeaja vahel. Minu järgitav põhimõte on see, et kui pärast tööd ei ole enam energiat mänguks ja puhkamiseks, siis sai tööd tehtud liiga palju.

Kliimaprotestil kirjutaksin plakatile „Kliimakatastroofi tulemusel säilib loodus, aga surevad inimesed”.

Keskkonnasoovitus on lugeda Michael ja Joyce Huesemanni raamatut „Techno-Fix: Why Technology Won’t Save Us Or the Environment”. Raamat õpetab mõistma, mida me teeme ühiskonnana keskkonna- ja kliimakriisi lahendamisel ohtlikult valesti. See teos aitab vältida loodusele kahju tegemist, mida väga paljud aktivistid ja rohepoliitikud siiski (loodetavasti tahtmatult) propageerivad, aidates nõnda aktiivselt kaasa keskkonna kahjustamisele. See „väga ohtlik tegu” on kliimakriisi lahendamine peamiselt kõrgtehnoloogiale lootes. Kes on lugenud seda raamatut, mõistab ka filmi „Ära vaata üles” („Don’t Look Up”, 2021).