Kui seni oleme keskkonnaaktivistidena tutvustanud ainult naissoo esindajaid, siis võitlust parema elukeskkonna nimel peavad loomulikult ka mehed. Martin Tikk on üks neist.

Esimene mälestus keskkonnaaktivisti rollis pärineb lapsepõlvest, kui mulle meeldis tigusid korjata, et luua neile enda mõistes paradiisiaed. Tõin neile värskeid mahlaseid lehti ja ehitasin kõiksugu turnimisnurki, kuid miskipärast olid nad järgmise päeva hommikuks alati kadunud.

Praegune eesmärk aktivistina on luua iseenda käitumisega muutust. Väikesed igapäevased valikud, mis on ka teistele nähtavad, on minu kogemuse põhjal mõjusamad kui kellegi käitumisotsuste kritiseerimine.

Suurim saavutus aktivistina on sõpradega loodud sihtasutus Koosloodus, mis kaitseb loodust konkreetsete praktiliste tegevustega: puude istutamine, metsamaa ost looduskaitse eesmärgil, lindude pesakastide paigaldus.

Keskkonnaaktivistina tunnen puudust inimestest, kes seaksid oma argistes otsustes kõrgele kohale ka keskkondliku aspekti.

Keskkonnaministrina teeksin võimalikult tarku otsuseid. Leian, et kõiki otsuseid ei peaks põhjendama ainult poliitiliselt, vaid ka viimasele ajakohasele teadmisele tuginedes.

Eeskuju keskkonnaaktivistina on Valdur Mikita. Tema rahulikkust ja teadlikku „torkimist” püüan järgida.

Punane joon aktivistina on lendamine.

Igapäevane roheline error on transport ja liikumine. Kuna töötan eri kohtades ja linnades, siis sellele kulub palju energiat.

Läbipõlemise vältimiseks käin tihti looduses. Sealt olen saanud vastused kõikidele suurtele ja tähtsatele küsimustele.

Keskkonnasoovitus on mõelda looduskaitsele ka teiste perspektiivist. Ma tean, et inimestena kaitseme loodust eelkõige iseenda vaatenurgast. Siiski näib, et homo sapiens’il läheb liigina hästi – isendite arv kasvab jõudsalt, leviala on hoogsalt laienenud. Kahjuks ei saa paljude liikide kohta sama öelda. Ma soovin, et jõuaksime looduskaitses selleni, et ka loodus iseeneses on väärtus, mida hoida ja millele kaasa elada.