Samal ajal kui Eestis ei viida endiselt otsi kokku, et kas kliimasoojenemine on ikka päris ja miks sügis sel aastal juulikuus algas, kogunes Kaplinnas Rahvusvaheline Geoloogia Kongress, kus tehti ettepanek kuulutada välja uus geoloogiline ajastik – antropotseen, mis tähendab, et inimesed on tõuganud meie planeedi uude aega.

Pärast viimast jääaega 12 000 aastat tagasi alanud holotseen oleks sellega ühel pool, kuna tuumakatsetused, plastikureostus ning lihaloomade massiline kasvatamine on Maa pinnakihtidesse jäädava jälje jätnud, võib lugeda The Guardiani eilsest artiklist.

Uue geoloogilise ajastiku määratlemiseks tuleb tuvastada n-ö signaal, mingi geoloogiliselt registreeritud sete, mida leidub pinnases üle planeedi ning mis on näha ka tulevastele geoloogidele kas või tuhande aasta pärast. Näiteks kui kriidiajastu 66 miljonit aastat tagasi dinosauruste väljasuremisega lõppes, leiti selle märgiks pinnasekihis ülikõrge kontsentratsioon iriidiumi, mis pärines Maad tabanud meteoriidilt, mille tuhapilves loomad hukkusid. Antropotseeni puhul võib selleks signaaliks lugeda näiteks radioaktiivseid elemente, mis 1950ndatel alanud tuumakatsetustest planeedi atmosfääri lendusid ning nüüd vaikselt settivad. Samas on neid signaale nii palju, ohkab 2009. aastal asutatud antropotseeni töögrupi liige prof. Jan Zalasiewicz The Guardiani artiklis. Maa setetest võib leida ka plastikureostuse jälgi, elektrijaamade tuhka, betooni, isegi tööstuslikult kasvatatud kanade luid, mis on kõik märgid enneolematult ulatuslikult inimtegevuse mõjust.

Geoloogilises mõttes on need inimtekkelised muutused küll väga äsjased, tunnistab Zalasiewicz, ent pareerib, et suur osa neist on pöördumatud. Näiteks on inimtegevus kiirendanud loomade ja taimede väljasuremist nii palju, et kui nõnda jätkame, sureb järgmise mõne sajandi jooksul välja 75 % praegustest liikidest. (Lahkunud on juba esimesed imetajad.) Kasvuhoonegaasi süsinikdioksiidi hulk atmosfääris on kõrgem kui see viimase 66 miljoni aasta jooksul olnud on ning eriti kriitiliseks on CO2 osakeste kogus õhus läinud pärast tööstusrevolutsiooni. Inimesed on ookeanidesse visanud nii palju plastikut, et selle mikroosakesed jätavad selged fossiilsed jäljed tulevastele geoloogidele avastamiseks. Väetiste kasutamine on viimase sajandi jooksul kahekordistanud lämmastiku ja fosfori hulka pinnases ning fossiilkütuste põletamisel õhku paisatud osakesed on pinnasesetetesse ja liustikujäässe jätnud püsiva kihi tahmaosakesi.

Selliste muutuste põhjal hõlmab kõige mustem stsenaarium järgmisele aastatuhandele bio-, küber- ja keskkonnakatastroofe, mis tõmbavad kriipsu peale inimkonna edasisele arengule ning ammendavad kõik biosfääri ressursid, arutleb The Guardianis astronoom Lord Martin Rees, aga võimalik ka, et inimühiskonnad tulevad nende raskustega toime ning töötavad tulevikus välja jätkusuutlikud viisid ellujäämiseks. Sel juhul tähendab antropotseen sellist inimevolutsiooni, mida me praegu ei oskaks uneski näha ning mis võiks inimtsivilisatsiooni viia ka väljaspoole planeeti Maa.