Kuigi tunnetuslikult on privaatsus inimeste jaoks väärtuslik, on selle mõiste tagant tasahilju kadumas see, mida me sisuliselt oskame, soovime või viitsime oluliseks pidada. Esmalt kaovad sõnad ja keel, alles jäävad vaid ebamugavustunne ning hägune mälestus teistsugusest maailmast. 

Ärge tõstke pilku ajalehelt, ärge vaadake ringi, ärge püüdke silmanurgast isegi mitte iseennast piiluda. Käituge täiesti tavaliselt edasi. On päev, mil ärkasime maailma, kus ei kanta riideid. Eile õhtul veel justkui kanti – ei kinnita ega lükka ka ümber –, aga täna enam ei kanta. Imesta või ära imesta, aga kodus tegelikult ei olegi riideid. Ja mida kauem ärkvelolek kestab, seda loogilisem tundub, et riietega maailm oli lihtsalt unenägu. Muutus on nii veenev, et ühel hetkel mõtled vanast harjumusest sõnale „püksid”, ent järgmisel kobad segaduses, et kas tegemist on ikka tähendusliku mõiste või mingisuguse spungiga.

Päeva jooksul ilmneb, et enamik meie kaaslastest peab seda ootamatut muutust samamoodi kummaliseks ega tunne end ühel või teisel põhjusel hästi. Näiteks pole kuhugi kadunud häbi. Ega mingite inimeste kalduvus teisi jõllitada. Füüsiline ebamugavus paljude liikuvate elementidega keskkondades on vähemalt poole populatsiooni jaoks suurenenud. Uusi tundeid ja teemasid on tõstatunud hulgim ning need lahknevad äärmuslikult senisest normist. Seetõttu on kõigil tegemist, et seda muutust kuidagi vastu võtta ja enda jaoks ka arusaadavaks teha, mõtestada. Samas, kust otsast ka ei vaataks, norm näib omal veidral moel nii universaalselt kehtivat (unenäomaailm ikkagi!), et kõik teevad nägu ja püüavad käituda, nagu asjad oleks vanaviisi.

Päevade möödudes muutuvad eitus ja segadus ühelt poolt intensiivsemaks, aga nende tagamaadest ikka rääkida ei oska ega saa. Sest tõele au andes, koos riiete kadumisega on muutunud täiesti arusaamatuks ka kogu seotud mõisteruum. Ega õigupoolest tahagi väga seda riiete asja jutuks võtta, sest see toob teadvusesse, et kuskil on midagi väga valesti. Aga mis täpsemalt, aru ei saa. Oma iseenesestmõistetavuses ja käsitlematuses on tunnetatud muutus nii suur ja fundamentaalne, et ei mahu minu meeltesse terviklikult ära. Mis mõttes „pükse pole enam”? Kui see on norm, no ju siis peab nii olema. 

Ehkki jätkuvalt on õhus oht, et robotid röövivad mingite inimeste töö, on veel ebameeldivam käimasolev stsenaarium, kus maailma tehnoloogiline tõhustamine muudab hoopis inimesed robotiteks.

Pealegi, paljud asjad on selles maailmas tegelikult teistmoodi, sh heas mõttes. Näiteks nende jaoks, kellel on kalduvus teisi jõllitada. Maailm on vähemalt mingis mõttes ka näiteks turvalisem, sest teatud halbu asju on jube keeruline planeeridagi, rääkimata teostamisest, kui oled paljas nagu porgand. Räägitakse – see on mingi suurem diskursus –, et paljana on inimkond kuidagi vist ka energia või millegi mõttes tõhusam. Igal juhul olevat niimoodi palju hõlpsam käitada mingeid protsesse, mis on paratamatud kas iseenesest või siis hädavajalikud nende protsesside käitajate seisukohalt, nagu… Igatahes tundub alastus põhjendatud ja toob tõesti palju mugavust, eriti seal, kus midagi on tarvis kiiresti, suurelt, süsteemselt ja tõhusalt.

Soovimata lehepinnal pikemalt teiste igapäevaste iseenesestmõistetavustega konkureerida, meenutan, et paljast inimest ei nimetata enam „paljaks”. Sest mis mõtet on mõistel, mis on kaotanud oma sisu. Teda ei nimetata loomulikult enam ka „inimeseks”. Kasutame mõistet „energiasubjekt”, et see teiste protsesside käitamises oluliste teguritega ühistele alustele tuua. Iga energiasubjekti identifitseeriv tunnus on tema energiamuster, mis määrab ta paigutuse ja funktsioonid ühiskondlike süsteemide ja protsesside suuremas skeemis. Näiteks mina olen ELi 431. piirkonna V kategooria A-klassi energiasubjekt, järk 3, number 09117. Ma põhimõtteliselt aiman, mida need tunnused tähendavad, aga ma ei tea, miks.

Passiivsed reisijad keerukas maailmas 

Viimase paari aastakümnega on maailm jube palju muutunud. Missuguseks? Lennukate visioonide asemel empiiriale toetudes – ausalt, ma ei tea. Me[1] ei tea. Riided on vist küll seljas, aga kuidagi äraspidi ja pole mahti nende kohendamiseks peatuda ega selleks head kohtagi. Ei kujuta ette, kuidas see juhtus, aga lihtsalt on ebamugav. Kimbatuse juurikas tundub osalt peituvat vastuolus, et pealtnäha on elukeskkond muutunud mõnusamaks ja mugavamaks, aga selle hind on pahatihti üha uute keerukuskihtide lisandumine asjade toimimise nähtamatusse vundamenti. Näiteks tehnoloogia, millega kaitsta andmeid, mis käitavad tehnoloogiat, mis töötleb andmeid, mis vajavad kaitsmist. Mida enam toetame tehnoloogilist maailmakäsitust, seda rohkem tunduvad probleemiks olevat inimesed ja lahenduseks tehnoloogia, on öelnud irooniliselt ameerika meediateoreetik Douglas Rushkoff. Iga uue keerukuskihi lisandumisega kahaneb tõenäosus aru saada, kes või mis, milliste meetmetega, mis eesmärgil ja missuguste võimalike soovitud ja soovimatute tagajärgedega meie elukeskkondasid ja elusid kujundab ja suunab.

Suurema osa oma liigi ajaloost sõltusime vaid (samuti maagilistena tunduvatest, ent lõpuks omal moel siiski mõistlikest ja usaldusväärsetest) loodusseadustest. Praegu tegutseme üha enam digitaalsetes või muus mõttes kunstlikes keskkondades, mille reeglid määrab kas nende loomiseks kasutatav tehnoloogia või selle juurutaja. Mõnikord on selleks üksik valge insener, teinekord ärijuhtide seltskond. See põhimõte kehtib ka seal, kus inimene pealtnäha oma näo ja nimega asjas näppupidi sügaval sees on (nt sotsiaalmeedia). On kõikide võimaluste maailmu – nagu metaversum –, kus ägeda avatarina möllates ei saa ilma keskkonna omaniku nõusolekuta tegelikult oma digitaalset tagumikkugi sügada. Kas me seda asjaolu märkame ja sellest enda ja teiste jaoks probleemi teeme, see on iseasi.

Meil on tarvis sügavamalt mõtestada ja sisustada tunnetuslikke kategooriaid, mis seostuvad tehnoloogilise maailma adekvaatse tajuga.

Paljude tänapäevaste meile tuttavate ja kallite digitaalsete keskkondade üks eesmärk on olla oma omaniku jaoks tõhus ja kasulik. Mis on igati mõistuspärane. Ent kui disainivalikud teiste poolte huvidega tasakaalustamata jätta, kipub see mõistuspärasus äärmusesse kalduma. Eriti armutu räägitakse eesmärgina olevat, sõltumata tegevusvaldkonnast ja maailma muutmise missiooni täpsest sõnastusest, globaalsete suurettevõtete aktsionäridest omanike vara väärtuse suurendamine.

Kuna inimlik juhus ja müra on tõhususe ning seetõttu kasulikkuse vaenlased, jääb inimesele – nagu ajatus tehisintellektist „abilise” reklaamklipis – niisuguste eesmärkide mõjualasse sattudes pahatihti passiivse osatäitja roll, kellele on määratud üks või paar rada, mis tagavad kindla tulemuse. Näiteks Amazoni veebipoodi astudes satume selliseid valikuid toetama optimeeritud tunnelisse, mille lõpus on „ostis”, aga mitte „loobus”. Pealtnäha on digimaailma teenuste „nutikal” tarbijal selles rollis mugav ja uhke soetada enesele teiste innovaatorite seltsis näiteks tark kohvitass, mis arvestab peremehe tualetis viibides hommikukohvi soojana hoidmiseks muu hulgas tolle viimase kuue kuu soolestiku tühjendamise dünaamikaga. Nii mõnelgi puhul teeb selline inimese ja masina interaktsioon laiemas ajaraamistikus võimatuks eristamise, kas nutikas kohvitass on kohanenud inimese vajadustega või hoopis ise peremehe energiatarbimist ja ainevahetust mõistlikumaks optimeerinud. See iseenesest pole ju tingimusteta moraalset hukkamõistu vääriv tulemus, ent paneb siiski küsima, kas laseme sellises uues heas ilmas ka millelgi enda jaoks inimlikult olulisel kaotsi minna.

Kuidas masinate maailmas inimeseks jääda?

Selleks et autot juhtida või püssi lasta, on vaja mingi koolitus läbida. Mõnel maal, räägitakse, on mingite pädevuste omandamine kohustuslik ka enne seda, kui abiellud ja järglasi saad. Kuna meie ühiskond on tehnoloogiast nii küllastunud, oleks mõistlik läbi mõelda, missuguseid pädevusi vajame, et säilitada digitaalselt rikastatud keskkonnas seda, mida peame inimestena normaalseks ja kalliks. Need pole ainuüksi tehnilised ja intellektuaalsed pädevused kuivõrd ka tunnetuslikud. Mitte ainult oskused tehnoloogiat mõistlikult kasutada, vaid ka võimekus masinate maailmas inimeseks jääda. Sest ehkki jätkuvalt on õhus oht, et robotid röövivad mingite inimeste töö, on veel ebameeldivam käimasolev stsenaarium, kus maailma tehnoloogiline tõhustamine muudab hoopis inimesed robotiteks (näiteks Amazoni laotöötajad, kullerid ja teised algoritmi optimeeritud töökohad).

Sellega oleme tunnetuslikult juba leppinud, et telefoni kaasas kandes võib ükskõik mis rakendus meie füüsilist asukohta väga täpselt teada. 

Meil on tarvis sügavamalt mõtestada ja sisustada tunnetuslikke kategooriaid, mis seostuvad tehnoloogilise maailma adekvaatse tajuga. Selleks et saada üldises plaanis paremini aru, kuidas ja mis eesmärgil me eri tehnoloogiat rakendame, ning et õppida märkama, kui miski selles on meie jaoks inimlikult ebamugav või lausa ebameeldiv. Nii säilitame võimaluse väga tõhusate tehnoloogiliste süsteemide maailmas oma inimlikke omadusi säilitades edasi toimetada ja teiste, masinlikemate olemitega õiglastel alustel oma agentsust ja/või autonoomiat kaotamata suhestuda.

Küsisime uurimisrühmaga jaanipäeva paiku Eesti elanikelt nende privaatsustundlikkuse kohta. Vastanutest 92% kinnitas, et privaatsus on üleüldiselt nende jaoks väga oluline. Spetsiifilisema väitega „pööran digikeskkondades oma privaatsuse tagamisele suurt tähelepanu” nõustus 76% vastanutest. Väitega „tunnen end digikeskkondades privaatselt” aga vaid 40% vastanutest.[2] Me tegelikult ei tea, mida privaatsuse mõiste eri inimeste jaoks tähendab. Võib eeldada, et sõltuvalt inimesest varieerub privaatsusvajadus ka digikeskkondades üsna suurel määral. Ent kui isegi üleüldine suur isiklik tähelepanu privaatsuse tagamisele annab vaid pooltel juhtudel soovitud tunde, viitab see asjaolule, et midagi jääb praegu selle tähelepanu alt välja. On asju, mida me kas ei saa või ei oska oma privaatsusvajaduse tagamiseks teha või ei tule nende tegemise pealegi.

Rohkem privaatsusintsidente, palun!

On privaatsusriivet, mida me ikka veel ei suuda või ei soovi ette kujutada. Igihaljas leitmotiiv on hämming sotsiaalmeedias selliste asjade reklaamidele sattumisest, millest oled loetud minutid varem lihtsalt rääkinud. Kergem on pidada seda maagiliseks sünkroonsuseks, selmet usaldada kõhutunnet, et platvormi pakkuja ongi end meie seadme kaudu meie ellu sedavõrd sisse seadnud, et teeb meie kohta tähelepanekuid ka väljaspool konkreetses rakenduses toimuvat – meid ümbritseva heliruumi või miks mitte ka sisekõne põhjal. Samas sellega oleme tunnetuslikult juba leppinud, et telefoni kaasas kandes võib ükskõik mis rakendus meie füüsilist asukohta väga täpselt teada. 

Enamikul meist on selle uue maailmaga kaasnevast privaatsusest omanäoline, ent väga hägune kujutlus ning raskused selle sõnadesse panemisega, miks me end sügavast soovist hoolimata privaatselt ei tunne.

Selles valguses on veel keerulisem mõtestada, mida väide „privaatsus on mulle väga oluline” tegelikult enam tähendab, sest me ju eeldame juba, et nad teavad! Kuidas see Bolt mind muidu üles leiab? Maailm saab totaaljälgimise mõttes olla kõvasti hullem kui see versioon, kus kümme äppi mu telefonis on mulle (tõenäoliselt) lubanud, et nad käivad privaatsust austavalt ringi selle tõsiasjaga, et meil on kogu aeg teada, kus sa asud. Ent olgem ausad, see privaatsuse versioon ei ole enam päris seesama privaatsus, kus ma üldse ühtegi jälgimisseadet kaasas ei kandnud. Privaatsuse mõiste on muutunud sisuliselt suuresti tänu sellele, et tehnoloogiat rakendavad laiaulatuslikult asjaosalised, kelle esmased eesmärgid pole tingimata kooskõlas inimese ootustega seoses autonoomia ja muude taoliste pehmete ebatõhusate väärtustega. Enamikul meist on selle uue maailmaga kaasnevast privaatsusest omanäoline, ent väga hägune kujutlus ning raskused selle sõnadesse panemisega, miks me end sügavast soovist hoolimata privaatselt ei tunne. Püüame sellest aasta-aastalt rohkem ja sisukamalt rääkida, ja seda tõhusamalt toimub ka ühiste mõistete kujunemine. Kuniks aga üheselt mõistetav mõttevahetus ja oma vajaduste argumenteeritud väljendamine on alles arenemisjärgus, tegutseb mänguväljakul afekt. Mis polegi selles olukorras ilmtingimata halvim võimalik asi.

„Inimesed hakkavad [andmekaitsest ja privaatsusest] hoolima alles siis, kui midagi juhtub,” jahutas andmekaitse üldmääruse variraportöör Marju Lauristin eelmise kümnendi keskel mu unistust, et uusi õiguseid lubav regulatsioon võiks meid kiirelt aktiivsete e-kodanikega digiühiskonda lennutada. Küllap ongi nii, et privaatsusintsidendid annavad põhjuse ja võimaluse arutada asju ja suhestuda teemadega, mis juhtumivabades oludes mugavuse altarile ohvriks tuuakse. Seepärast tuleks tagantjärele olla tänulik skandaali eest, mis kümneid tuhandeid teadmatusest äratab ja rahvastikuregistris oma andmete kättesaadavust piirama motiveerib! See on ühiskonna privaatsustundlikkuse reaalsuskontroll. Ärme laseme head kriisi raisku, ütleks mõned. Vaatleme ja mõtestame privaatsuse muutunud olemust.

Esimene kontrollpunkt: kas ärkasime riietega või riieteta maailma?

[1] Meie-vormis rääkides võtan siin ja edaspidi vabatahtlikult sõna igasuguse oma olukorda üldjoontes sellisele kirjeldusele vastavana tajuva ühiskonna nimel.
[2] Kõigi väidete puhul on liidetud kokku vastused „täiesti nõus” ja „pigem nõus”.

Tanel Mällo on Cybernetica ASis teadur, kes on veendunud, et meil on vaja teadvustada intiimset suhet oma andmetega.