Tähelepanekuid Stockholmi kuningliku tehnoloogiainstituudi (KTH) arhitektuurieriala diplomitööde kaitsmiselt. Lisaks allakirjutanule osalesid jaanuarikuises žüriitöös Sam Jacob, tuntud briti arhitekt ja arhitektuuribüroo FAT üks juhte, ning Roger Riewe, austria arhitekt ning Grazis tegutseva Riegler Riewe arhitektuuribüroo äripartner.

Alemão favela Rio de Janeiros Brasiilias. Ja Frej Miro Fredrik Lind-Holmi diplomitöö kui strateegia, kuidas sealsete elanike eluolu parandada (juhendaja Bojan Boric). Slummid mitte ainult ei kasva, vaid söövad suurlinnu nagu umbrohi. 30% ehk kaks miljardit inimest elavat täna slummis. Arvatakse, et 15 aastaga jõuab see number 4 miljardini – pea pooleni planeedi elanikkonnast. Aafrika, India, Ladina-Ameerika… Angolas 86,5% elanikest slummis, Kesk-Aafrika Vabariigis 94,1%, Tšaadis 91,3%, Sierra Leones 94,2%, Bangladeshis 70,8% ehk üle 25 miljoni inimese, Kambodžas 78,8%, Haitil 70,1%. Brasiilias siis vastavalt 29%, mis teeb üle 45 miljoni inimese. Eks proovi seda Rootsist lahendada – ometi pakkus Frej, kes on aastaid Rios elanud, oma diplomitöös välja veekasutussüsteemi ja sellega seonduva asumikeskuse hoonetüübi, mis võiks aidata kohalike eluolu parandada.

Elenita Borgi töö „Must linn / valge linn” (juhendajad Ori Merom ja Charlie Gullström Hughes) fookuses oli Tel Aviv – vaid sajandivanune linn, mille tekke kohta on loodud müüt, justkui see oleks tühjalt kohalt, mereäärsetest düünidest „liivast tõusnud”. Ometi oli siin Jaffa ja tänase Tel Avivi keskme vahel kunagi Manshiya-nimeline palestiinlaste küla, mis poliitilistel põhjustel maa pealt pühiti ja hiiglaslikuks lagedaks muruga kaetud pargialaks muudeti. Tuntud prantsuse arhitekt Jean Nouvel olevat esimest korda Tel Avivi külastades ühel katuseterrassil öelnud: „Mulle öeldi, et see linn on valge. Kas te näete valget? Ma ei näe mingit valget.” 2007. aastal joonistas kunstnik Ronen Eidelman pargimurule kunagised külatänavad. Elenita diplomitöö läks aga sellest kaugemale – tema projekt teeb ettepaneku ehitada pargiala Hakovshimi aia (tõlkes Vallutaja aia) osas välja maa-alune Manshiya abstraheeritud tänavavõrk ehk avaliku ruumi osa. Kuigi Elenita töö on üldjoontes väga sümpaatne, siis tegelik maa-aluse ruumi elavdamine ja tegevustega täitmine oli lõpuni läbi mõtlemata ja liiga üheülbaline. Mitmekesine ruumikasutus – mitte ainult memoriaaliga piirdumine – oleks aidanud arhitektuuri kõvasti edasi arendada, projekti täpsustada ja seeläbi hulga huvitavamaks muuta.

Memoriaalide teemal pakkus Robin Belvén oma diplomitöös välja n-ö Google’i surnuaia (juhendajad Leif Brodersen, Teres Selberg ja Elizabeth Hatz). Idee sai alguse sellest, kui Robin sai sõbralt LinkedIni kutse – sõber ise oli aga juba mitu aastat surnud olnud. Kummituslikke surnuprofiile täis Google’i digiajastu virtuaalmaailm vajab Robini arvates rituaali, mis võimaldaks profiile kustutada – ja rituaal omakorda ruumi, kus seda teha. „Google’i surnuhalduse” pühamu kavandas ta Tantolundeni parki Stockholmis, kuid tegi seda äärmiselt konventsionaalselt, tsentraalsele keskteljele paigutatud sümmeetrilise vabaõhu- ja künka sisse uuristatud koobasruumina. Esimene neist ruudukujulise põhiplaani ja allapoole ahenevate sammastega, teine ringikujuline ja välisruumi omasid matkivate sammastega. Mäe sisse õgvendatud memoriaali siseruumi täidavad OLED-tehnoloogial põhinevad pikslid, mis kuvavad mälestatava virtuaalset elu, kui Google seda parasjagu süsteemist kustutab. Vaatamata kontseptsiooni ja tehnoloogia värskusele mõjus arhitektuur liialt tavapäraselt memoriaallik-monumentaalse, sentimentaalse ja raskena.

Üks teinegi töö keskendus „mäele” ja selle sees toimuvale – Julia Eriksson rekonstrueeris ühe Stockholmi kaheteistkümnest joogiveereservuaarist (juhendaja Anders Wilhelmson). Uggleviksreservoareni veetorn ehitati 1935. aastal modernistliku betoontemplina (autor Paul Hedqvist), tänaseks on mahuti liiga väike, esineb probleeme veetaseme hoidmisega, konstruktsioon on väsinud ja turvanõuded vee kvaliteedi tagamiseks oluliselt rangemad. Kummalisel kombel otsustas Julia maskeerida uue veetorni sõna otseses mõttes mäeks. Tehisküngas näeb välja vägagi imposantne – justkui „päris” –, tekitades žürii seas elava diskussiooni sellest, kuidas me ümbritsevat maastikku tajume, mis on „reaalsus” ja mis on kuvand. Vaatamata provotseerivale ülesandepüstitusele jättis töö puhul soovida mäe sisemuse konstruktsiooni lihtlabasus – kontseptsiooni edasi arendades oleks võinud autor jõuda sümbiootilisema lahenduseni, mis õpib loodussüsteemidest ja pakub seeläbi „elusamat”, paindlikumat ja tehnoloogiliselt põnevamat tervikut.

Hüperreaalsuse teema kulminatsiooniks ja seekordsete kaitsmiste tipuks oli Beatrice Orlandi „Opus Alchemicum” (juhendajad Ori Merom ja Charlie Gullström Hughes). Äge töö müütidest ja mõjudest, isegi kui see otseselt (tavamõistes) arhitektuurini vaat et ei jõudnudki. Beatrice uuris inimeste käitumise ja elukeskkonna vahelisi seoseid Rumeenia näitel – varemed ja kuld, nähtamatud väärtused ja peidetud mõjud, kadunud maa ja soovunelmate nostalgia, metamorfoosid ja mustlaspaleed, diasporaa ja kostüümid. Kõik kokku üks mõjus arhitektuuri-alkeemiline performance, mis näitas KTH akustikalaboris helitorni, purskkaevu ja salaaia projektina esitletuna veenvalt, kuidas ähmastest ideedest võib kooruda muljetavaldav tegelikkus. Töö justkui konstrueeris uusi kujuteldavaid müüte, kuid seeläbi harutas edukalt lahti ka Rumeenia seniseid müüdipüüniseid. Kui Beatrice’i töö puhul millegi suhtes kriitiline olla, siis võiks öelda, et autor ehitas diplomitöö lõpptulemuse üles liialt teadusliku eksperimendi protokolli järgivalt – siin oleks töömeetodi ja -protsessi osas oodanud suuremat leidlikkust. Samas tuleb nõustuda, et Beatrice’i pakutud metodoloogiat järgides on võimalik mis tahes kultuuriruumis tõenäoliselt üsna huvitavate tulemusteni jõuda.