Puškini ajast saadik on Venemaal pidevalt tegeletud Suure Poeedi ja Kirjaniku jahiga. Kui tõmmata siin paralleel filmimaailmaga, oleks ilmselt Aleksandr Sokurov ainuke, kes hetkel tegutsevatest vene filmitegijatest Suure Režissööri aunimetusele pretendeerida saab.

„Faust” (2011, Venemaa). Režissöör Aleksandr Sokurov, stsenaristid Aleksandr Sokurov ja Marina Koreneva (J. W. Goethe ja Juri Arabovi ainetel), operaator Bruno Delbonnel, muusika Andrei Sigle, osades Johannes Zeiler, Anton Adassinski, Isolda Dychauk jt. 140 min.

„Aleksandra” (2007, Venemaa, Prantsusmaa). Režissöör-stsenarist Aleksandr Sokurov, operaator Aleksandr Burov, muusika Andrei Sigle, osades Galina Višnevskaja, Vassili Ševtsov, Raisa Gitšajeva jt. 95 min.

Aleksandr Sokurov on vaieldamatult klassikustaatusesse tõusnud vene filmilavastaja. Jah, Sokurov pole küll sellise kaliibriga tegelane nagu tema õpetajaks olnud Andrei Tarkovski või Sergei Bondartšuk. Kuid olgem ausad – tema lood inimestest ja nendevahelistest suhetest on sama keerulised ja traagilised (nagu Tarkovskil) ning oma igapäevasuses sama monumentaalsed ja samuti kirjandusklassikast tuletatud (nagu Bondartšukil).

Võrreldes kahe teise suure kaasaegse vene režissööriga, ei ole Sokurov muutunud Andrei Zvjagintsevi moodi poliitiliseks manifesteerijaks ega ole erinevalt Nikita Mihhalkovist hakanud harrastama vene hinge otsinguid labastes kommertslikes filmides. Puškini ajast saadik on Venemaal pidevalt tegeletud Suure Poeedi ja Kirjaniku jahiga ning kui tõmmata paralleel filmimaailmaga, siis ilmselt olekski Sokurov ainuke, kes hetkel tegutsevatest vene filmitegijatest Suure Režissööri aunimetusele pretendeerida saab. Sokurovi nime ajalukku kirjutamises mängib oma rolli ka Soome-Eesti-Saksamaa koostöös sündinud portreefilm „Sokurovi hääl”.

Suurte narratiivide lainel jätkates võib öelda, et „Faust” (2011) on kahtlemata Sokurovi magnum opus: režissöör võtab ette suurejoonelise kirjandusteose, mille käsitlemine on teistest kordades keerulisem, kuna vaevalt leidub lääne kultuuriruumi kuuluvat inimest, kes ei omaks mitte mingisugust ettekujutust Goethe ümberjutustatud saksa legendist. Pean koolis kirjanduse tunnis hoolikalt õppinuid natuke kurvastama – filmi näol pole tegemist Goethe tragöödia eriti täpse lavastamisega ning originaali hästi tundev vaataja märkab mitmeid uusi lähenemisnurki. Faust elas vene kultuuriruumis oma elu juba enne Sokurovit: teatrilaval kehastas Mefistofelest Fjodor Šaljapin, tragöödia mõnedele stseenidele pakkus omapoolset tõlgendust Aleksandr Puškin ning Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Boriss Pasternaki tõlget teosest peetakse kanooniliseks. Niisiis asetab Sokurov end igati väärikasse ritta. Saame siin ka meenutada eespoolmainitud režissööride töid: peaaegu igal vägeval vene meistril oli mõni suure poolajaloolise isiku lugu lahkav film (vrdl „Boriss Godunov”, „Andrei Rubljov” jm), tihtipeale sama sünge kui Sokurovi viimane mängufilm „Faust”.

„Fausti” atmosfäär on rõve ja lootusetu. Albrecht Altdorferi maalidelt tuttavate utoopiliste maastikega läbi põimitud keskaegne Saksamaa mõjub paigana, mille puhul ei tahaks küll paluda, et ilus hetk veel viibiks. Inimeste rõivaste ja maastiku puhul kasutatud musta värvi varjundite arv on kõvasti üle viiekümne. Mefistofeles (Anton Adassinski) on ülilihavuse all kannatav ebamäärases vanuses härra, kes ilmselt kulutas elu jooksul oma vara valdavalt kehakinnituse muretsemiseks ja mitte hingede ostmiseks, nagu originaalis. Kogu linn on kursis, kellega tegemist, ning Faust (Johannes Zeiler) näib algusest peale teadvat, millega ta kahtlase sisuga lepingut sõlmides riskib. Näib, et tegelaskujud ei suuda ümbritsevat maailma taluda ning ebameeldivast maigust ei õnnestu lahti saada publikul ka pärast kinosaalist lahkumist. „Faust” on kindlasti väga füüsiline – nii ekraanil kujutatu kui ka sellest tingitud reaktsioonide poolest. Selles filmi tugevus seisnebki: vaatamata ärritavale ja esteetiliselt eemaletõukavale sisule paelub „Faust” vaatajat ega lase mõtetel eemale liikuda.

Teine peagi Elektriteatris linastuvatest Sokurovi filmidest, „Aleksandra” (2007), on just vastupidise laadiga: tegemist on sõjafilmiga, kus ei kõla ühtegi pauku, laipu näidatakse vaid episoodiliselt ning suur sõjast tingitud pinge on kättesaamatuna õhus – tajume seda tegelaste liigutustes, sõnades, pilkudes ja mõtetes. Tšetšeenias sõdivat noort sõdurit külastav vanaema Aleksandra (Galina Višnesvkaja) on monumentaalse olekuga naisterahvas, kelle iga liigutus mõjub üdini inimlikult ja justkui tuttavalt: igaüks on näinud selliseid lihtsaid vene naisi turul või bussis. Aleksandra on naine, kelle täpsed näojooned ei jää siiski kunagi hästi meelde, kuna kordavad ennast tuhandeid kordi samasuguste naiste palgetel, kes oma mehi ja lapsi sõjast tagasi ootavad. Aleksandra on Rodina (родина tähendab vene keeles isamaad) ja Sokurov ise on öelnud, et ta otsustas vanaema-, mitte emakuju kasuks, kuna vanaema sünnitas ka ema ning on seega veelgi kõikehõlmavam. Isamaa venekeelsel vastel on naiselik algus ning võimsa, ent lihtsa välimusega naist on näiteks Teise maailmasõja järel ohtrate skulptuuridena kujutatud üle terve riigi. Noor vene sõdur Kaukaasia piirkonnas on Lermontovi Petšorini ajast saadik samuti vene kultuuris korduvkasutusele võetud arhetüüp, mis elab niikaua, kuni sealkandis sõda peetakse.

Ka Sokurovi näitlejatevalik neis kahes filmis on huvitav: kui „Faustis” on Zeileri puhul tegemist suhteliselt tundmatu teatrinäitlejaga, siis tema kõrval mängiv Adassinski on väga hinnatud koreograaf ja tantsija. „Aleksandra” peaosatäitja Galina Višnevskaja, kes lahkus viis aastat pärast filmi esilinastust, oli üks XX sajandi suurimaid vene ooperilauljannasid. Mitteprofessionaalsete või vähetuntud näitlejate kaasamine aitab auditooriumil vabaneda liigsetest assotsiatsioonidest ning näha puhtalt neid kui tegelasi, mitte neid kehastavaid inimesi. Sellegipoolest ei kuulu „Aleksandra” ja „Faust” sugugi kerge vaatamise hulka, igast kaadrist on nähtav omamoodi olemise talumatu raskus. Sokurov räägib komplitseeritud teemadel ja kasutab selleks väga rusuvalt mõjuvat väljenduslaadi. Nii Aleksandra kui Faust tegelevad filmide käigus otsingutega, olgu objektiks elu mõte või armastus. Režissöör kutsub vaatajatki mänguga kaasa minema – alliteratsioonide ja metafooride keeles räägitakse meile igavesest vene hingest, olgugi et saksa keeles. See ehk oligi minu enda jaoks kõige põnevam aspekt mõlema filmi vaatamise juures – leida ühest väikesest loost tunduvalt suurem lugu, mis on lõppkokkuvõttes „mõttetu ja halastamatu.”

„Faust” lõpetab Sokurovi võimumeeste tetraloogia („Molokh” 1999, „Taurus” 2000, „Päike” 2004), mis keskendus suurtele poliitilistele juhtidele – filmide keskmes olid vastavalt Hitler, Lenin ja Jaapani keiser Hirohito. Kolmikule lisatakse Faust ning ansambel, kes „head kavatseb, kuid korda saadab kurja”* ongi koos. „Faustiga” saab Sokurovi puškinlik exegi monumentum lõplikult valmis.