Klassikaline lahendus deep house’i identiteedikriisile – kas olla tantsumuusika või mitte – on tantsumikside paigutamine EPle vastukaaluks originaalpalale, mille ümber artisti motivatsioon ning ambitsioon tihtilugu keerlevad.

„Papaver Somniferum” seda traditsiooni ei riku, lubades kuulajal pärast esimest kahte distinktiivset muusikateost end tuttavas kontekstis ümber häälestada. Nimiloo N1MA dub’i džunglibiit toob elektrohõngulise põhiroa tantsupõrandale, kust tegelikult „Gadjo Dilo” käesoleva EP esimese palana alustas.

Plaadi viimane tükk „Papaver Somniferum (SH2000 dub)” kõnnib juba niigi loodushelidest immutatud originaalpalast veelgi enam eksperimentaalse, peaaegu glitch’iliku esteetika poole. Mõlemad on aga oma pooleldi ambient’liku kalduvusega justkui Autechrelt inspiratsiooni ammutanud. Kuid kui viimase paladest leiab rohkem melanhooliat, siis „Papaver Somniferumilt” võib kuulaja oodata justkui biotehnoloogiat, vahest reetlikku looduse ning mehaanika sünergiat.

Olemata žanrile stereotüüpiline sünge puusaliigutaja, on seda naljakam, et plaadil klikivad vast ainsana N1MA acid’lik bassigruuv ning „Gadjo Dilo” kergelt arütmiline bassitrumm.